Eesti uimastipoliitika on sõnades juba mõnda aega olnud edumeelne, ent tegudes takerdub ikka veel iganenud meetmetesse, mis suurendavad ebavõrdsust ühiskonnas, diskrimineerivad niigi marginaliseeritud ühiskonnarühmi ja soodustavad sellega sõltuvushäirete kujunemist.
Meie riiklikus uimastiennetuse strateegias aastani 2030 [1], nagu ka siseministri hiljutises valitsuskabinetile adresseeritud memorandumis [2] sisalduvad sihid ja eesmärgid nagu üledoosisurmade ennetamine ning sõltuvustervishoiusüsteemi ja karistuspoliitika ümberkujundamine nii, et need reaalselt toetaksid uimastite tarvitamisega seonduvate tervise- ja ühiskonnakahjude vähendamist. Meie, allakirjutanud, leiame, et nende eesmärkide saavutamine on väga keeruline, kui mitte võimatu seni, kuni kehtivad praegused ebaõiglased ja ebaproportsionaalsed karistused uimastite isiklikuks tarbeks omamise ja tarvitamise eest.
Tervise Arengu Instituudi 2023. aastal läbi viidud täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuring [3] näitas, et Eesti 16–64-aastastest elanikest on vähemalt korra elus mõnd narkootilist ainet tarvitanud 31% (6% rohkem kui 2018. aastal). 7% vastajatest olid seda teinud viimasel aastal ja 3% viimasel kuul. See tähendab, et inimesi, kes tarvitavaid regulaarselt keelatud aineid, on meie riigis hinnanguliselt ligikaudu 40 000, ja et ainete tarvitamine on viimastel aastatel pigem kasvanud.
Eestis karistatakse narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise – see tähendab, iseenda tervise võimaliku kahjustamise – eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga ehk vabaduse võtmisega kuni 30 päevaks [4]. Seejuures on Eesti üks viimastest riikidest Euroopa Liidus, kus uimastitarvitamise eest on veel üldse võimalik määrata karistuseks vabadusekaotust [5], ning olukorras, kus üks arestipäev läheb maksumaksjale maksma 100 eurot [6], on sellise vabadusekaotuse rakendamine karistusena põhjendamatult kulukas.
2025. aasta jaanuaris tõuseb senine trahviühiku määr 8 euroni, mis tähendab, et maksimaalne rahaline karistus aine tarvitamise eest saaks olema kuni 2400 eurot. Aastas karistatakse meil aine tarvitamise või väikeses koguses omamise eest ligikaudu 2000 inimest [7]. Praegu on keskmine mõistetud rahatrahvi suurus veel ligikaudu 250 eurot. On alust eeldada, et trahviühiku määra tõstmisel kasvavad ka reaalselt määratavad trahvid samas suurusjärgus.
Arvestatav osa hetkel pakutavatest narkootiliste ainete tarvitamisest loobumisele suunatud tervishoiuteenustest (sh pea kõik ambulatoorsed teenused) on patsientidele raskesti kättesaadavad ja tasulised. Seega nõuab ainete kompulsiivsest tarvitamisest või uimastisõltuvushäirest vabanemine märkimisväärseid materiaalseid ressursse, mistõttu töötavad tarvitajatele kohaldatavad kõrged trahvid vastu eesmärgile, et inimeste nõudlus ainete järele väheneks.
Euroopa Liidu uimastiagentuuri EUDA (endine Euroopa uimastiseirekeskus EMCDDA) andmed teiste riikide karistuspraktikate muutmise ja ainete ühiskonnas levimuse seoste kohta [8] ei näita, et karistusmäärade repressiivsuse vähendamine tooks kaasa ainete tarvitamise hoogustumist ja sellega seotud ühiskonnakahjude suurenemist. Oleme veendunud, et meie soovituste ellurakendamine ei soodusta ühegi narkootilise või psühhotroopse aine legaliseerimist.
Eelnevat arvesse võttes teeme Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele järgmised ettepanekud.
- Kaaluda, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest ei oleks võimalik võtta isikutelt vabadust, ehk karistusena ei oleks võimalik määrata aresti.
- Kaaluda, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest määratav rahaline karistus oleks väiksem kui senine 300 trahviühikut, ja et võimalik maksimaalne rahatrahvi suurus ei ületaks praegu kehtivat maksimaalset võimalikku trahvisummat (kuni 1200 eurot).
- Kaaluda aine tarvitamise kui üldse kõige vähem ohtlikuma teo süüteo koosseisust välja arvamist või sellele eraldi leebema koosseisu loomist.
Rahvusvaheliste uimastikeeluseaduste enam kui sajandi pikkune ajalugu on näidanud, et pealtnäha lihtsad, sirgjoonelised ja poliitiliselt mugavad meetmed nagu lauskeelustamine ja tarvitajate karistamine ei toimi, vaid teevad olukorra hullemaks. Meie riiki tüürima seatud inimesed ja ametkonnad on sellega sisuliselt juba nõustunud, kuna Eesti on nüüdseks ÜRO tasandil liitunud edumeelsemat uimastipoliitikat toetavate riikide enamusega [9]; nüüd on aeg selle otsuse valguses kindlameelselt tegutseda. Me usume, et käesolevas petitsioonis välja pakutud meetmed on vähim, mida meie riik saab teha, et meie ühiskond saaks viimaks asuda kindlalt arenema ohutuma, tõhusama ja inimväärsema uimastipoliitika poole, ja nõuame et Riigikogu ja Vabariigi Valitsus asuksid neid kõige lähemas võimalikus tulevikus vaagima ja ellu rakendama.
Viited
[1] „Eesti narkopoliitika aastani 2030. Valge raamat“; Siseministeerium, 2021
https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021-10/eesti_narkopoliitika_aastani_2030_valge_raamat_210x297mm_varvilisem.pdf
[2] Peil, A. (Siseministeeriumi nõunik), Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet, Tervise Arengu Instituut. „Memorandum valitsuskabineti nõupidamisele“; teema: narkovaldkonna hetkeolukord ja arendustegevused, esitatud 2024. a 30. mail
https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024-06/VV%20Memorandum%20narko%2030.05.2024_0.pdf
[3] Vorobjov, S., Kaste, A-L., Veskimäe, L. „Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuring 2023“, Tervise Arengu Instituut, 2023
https://www.tai.ee/sites/default/files/2024-06/tuku_2023.pdf
[4] „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus“, § 151, „Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine väikeses koguses“
https://www.riigiteataja.ee/akt/NPALS
[5] „Penalties for drug law offences in Europe at a glance“, EUDA veebileht (2024. a 8. augusti seisuga)
https://www.euda.europa.eu/publications/topic-overviews/content/drug-law-penalties-at-a-glance_en
[6] „Vangistuse kulud“, Vanglateenistuse veebileht (2024. a 8. augusti seisuga)
https://vanglateenistus.ee/meist/uudised-ja-arvud/vangistuse-kulud
[7] „Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (trahviühiku suurendamine) 415 SE“, Riigikogu veebileht, jaotis „Eelnõud“, esialgne seletuskiri, lk 19–20 (2024. a 8. augusti seisuga)
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d0f2c493-2fc0-4edc-a946-ade4e5901fde/karistusseadustiku-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus-trahviuhiku-suurendamine/
[8] „Cannabis Legalization in Europe. An overviw“; European Monitoring Centre for Drugs and Drug Addiction, 2018
https://www.euda.europa.eu/publications/adhoc/cannabis-legislation-europe_en
[9] „Joint Statement. High-Level Segment of the Commission on Narcotic Drugs at its 67th session“, 62 riigi ühispöördumine ÜRO narkootiliste ainete komisjoni CND 67. istungjärgu kõrgetasemelisel kohtumisel, märts 2024
https://www.dropbox.com/scl/fi/iupq00f7cajltu9usz1ep/Joint_Statement_High-Level-Segment.pdf
no mida veel ?
meie niigi kergeid karistusi tahetakse veel kergendada? Süüdimatuse tunne tekib sellise suhtumisega Miinimum määr peaks olema hetke maksimum määr ja sealt saadud summad siis otse suunata sõltuvusravisse. Lugedes "imelisi" uudiseid, siis väide et sõltuvusravi kättesaadavus on keeruline ei pea kuidagi paika. Tänapäeval on juba perearsti juurde pääseminegi keerulisem. Lisaks veel tuleks üle tõmmanud ja päästetud narkomaanilt nende elule toomiseks mõeldud ravimi arved saata otse neile endile. Olgu siis väikese mööndusega, et teise, kolmana jne korra arved, et olgu siis esimene doos tasuta. Miks peab selle tavaline maksumaksja kinni tampima?
> meie niigi kergeid karistusi tahetakse veel kergendada? Petitsioonis toodud soovitused taotlevad enamat kui uimastite tarvitamise eest määratavate karistuste karmistamata jätmist või leevendamist. Nagu petitsiooni tekst selgitab, on nende meetmete laiem mõte aidata saavutada riiklikus uimastiennetuse strateegias ja siseministri memorandumis sätestatud eesmärke (üledoosisurmade ennetamine ning sõltuvustervishoiusüsteemi ja karistuspoliitika ümberkujundamine nii, et need reaalselt toetaksid uimastite tarvitamisega seonduvate tervise- ja ühiskonnakahjude vähendamist). Lihtsamalt öeldes on meil riigina valida, kas jätkata tarvitamise karistamist nagu seni ning loobuda uimastipoliitika edendamisest, või jätkata uimastipoliitika edendamist ja leevendada karistusi või tarvitamise karistamisest üldse loobuda. Sisuliselt väga sarnane samm astuti 2002. aastal, kui Eesti lõpetas uimastite tarvitamise ja väikeste koguste käitlemise eest karistamise kriminaalkorras, s.t dekriminaliseeris kõik uimastid, mille tulemusel sai üldse võimalikuks nüüdisaegsel tasemel kahjude vähendamise ja uimastisõltuvusraviteenuste võrgustiku loomine. Tänu sellele oleme aastakümnete jooksul säästnud arvestatava hulga inimelusid; paljud neist karistamata ja tänu sellele ellu jäänud inimestest töötavad nüüdseks ise sõltuvustervishoiusüsteemis ja aitavad saatusekaaslastel valida paranemise teed. Tänu dekriminaliseerimisele julgeb osa abivajajatest üldse teenustele pöörduda, tänu millele on rohkem inimesi elus ja nakkushaiguseid nagu HIV ja hepatiit levib vähem. Siinne petitsioon pole oma nõudmistes sugugi revolutsiooniline; me soovime lihtsalt, et riik jätkaks selliste meetmete ellurakendamist, mis end juba tõestanud on, s.t teeks edasi sedasama, mida viimased 22 aastat, ainult natuke rohkem. > Süüdimatuse tunne tekib sellise suhtumisega Korrarikkumine, olgu joobeseisundis või mitte, on niikuinii karistatav ja seda me antud petitsiooniga muuta ei soovi. Uuringud on korduvalt näidanud, et karistamine ei hoia uimastite tarvitamist ära, vaid pigem soodustab seda. Põhjuseks on sõltuvuse käitumishäireline olemus – karistamine pole ei mõistlik ega ka tõhus viis ravida mis tahes vaimse tervise häireid, sh sõltuvushäreid (pikemalt vt M. Szalavitzi allikaviidatud teksti "Põhjakäimise problemaatilisus", https://narkostuudio.ee/index.php/2024/10/21/pohjakaimise-problemaatilisus/).
> Miinimum määr peaks olema hetke maksimum määr ja sealt saadud summad siis otse suunata sõltuvusravisse Ettepanek on intellektuaalselt huvitav, ent rajaneb vääral eeldusel, et karistamine soodustab sõltuvusest paranemist. Kuna oleme näidanud, et tegelikkuses on olukord vastupidine, tähendaks karistuste karmistamine sõltuvusravi edendamise ettekäändel ainult õli tulle valamist. Mõnede uimastite turu reguleerimine ja sellest laekuva maksutulu suunamine uimastisõltuvuse ennetamise ja ravi süsteemi oleks palju kulutõhusam viis uimastite tarvitamisega riigile ja üldsusele tekkivate kahjude heastamiseks või ennetamiseks. . > Lugedes "imelisi" uudiseid, siis väide et sõltuvusravi kättesaadavus on keeruline ei pea kuidagi paika. Tänapäeval on juba perearsti juurde pääseminegi keerulisem. Kuna Te ei ole viidanud imeliste uudiste allikale, ei ole võimalik seda väidet põhjalikumalt analüüsida. Meie andmetel on kõik vaimse tervise häirete raviteenused Eestis krooniliselt üle koormatud ja sõltuvushäired pole siin mingiks erandiks, pigem vastupidi. Masendavalt sageli lõpetab abiotsija enne abini jõudmist hauas.
> Lisaks veel tuleks üle tõmmanud ja päästetud narkomaanilt nende elule toomiseks mõeldud ravimi arved saata otse neile endile. Olgu siis väikese mööndusega, et teise, kolmana jne korra arved, et olgu siis esimene doos tasuta. Miks peab selle tavaline maksumaksja kinni tampima? Välja pakutud meede on tõhus viis uimastisuremuse suurendamiseks. Õnneks oleks selline diskrimineerimine tervishoiusüsteemis vastuolus ka mitme rahvusvahelise lepinguga, millega Eesti on liitunud. Kui soovite, et uimastitarvitajad toetaksid maksudega tervishoiusüsteemi, andke neile võimalus makse maksta. Kuna meie praegune valitsuskoalitsioon on selgelt väljendanud seisukohta, et selliseid samme ei pooldata, tuleb rakendada vähem tõhuisaid, ent uimastipoliitikat siiski edendavaid meetmeid, nt tarvitamise eest määratavate karistuste karmistamata jätmist, leevendamist või kaotamist.