Arvatakse, et elustandardi säilitamiseks on nendel vanematel võimalik töötada lapsehoolduse perioodil, kuid see võib olla ebaaus nende suhtes, kes suudavad oma elustandardit hoida ilma töötamata. Arvatakse, et vanemahüvitiste säilitamine ei ole motiveerinud rahvastikku laste saamiseks ning sündimus ei ole suurenenud. Seetõttu võib nende hüvitiste maksmist vähendada, kuna need muudatused mõjutavad vaid 12% elanikkonnast, ning enamik ei kannata. See annaks eelarvesse kokkuhoidu 13 miljonit eurot 2026 aastal ning 27 miljonit 2027 aastal. Vaatame üle, kuidas uus seadus kajastuks meie kodanike seas.

Kuidas mõjutab emapalga vähendamine kahe keskmise palgani üksikemasid ja üksikvanemaid?

Täissuuruses emapalk annab naisele kaitset tema elu kõige haavatavamas perioodis. Usun, et laste saamist motiveerivaid tegureid tuleks käsitleda eraldi ning vanemahüvitise ei tohiks kiirustades kärpida.

Uus seaduseelnõu ei käsitle üksikemade toetamist, kes kas planeerisid lapse sündi üksinda või kelle sünnitunnistuses on isa kohta tühi koht. Selline naine katab kõik kulud – alates kodu soetamisest ja auto liisimisest kuni toidu ja riiete ostmiseni – üksinda!

Elu Eestis on muutunud aina kallimaks, ning rahalise toetuse olemasolu või puudumine mängib olulist rolli otsuses, kas laps saada või mitte. Finantsiline ebakindlus võib heidutada vanemaid lapsi saama, mis omakorda süvendab Eesti rahvastiku vähenemise probleemi ja võib kaasa tuua pikaajalisi majanduslikke tagajärgi.

Vähene finantsiline kindlustunne emapuhkuse ajal võib üksikvanemaid sundida tööle tagasi minema, mis jätaks nende lapse liiga varases eas ilma ema juuresolekuta. See on väga keeruline periood, kuna üksikvanemana töötamine ja samal ajal haiguslehel olemine lapsega on keeruline nii ema kui ka tööandja jaoks, eriti kui just tööle naasnud töötaja peab pidevalt eemal olema. Selleks, et naine saaks minna tööle vähemalt poole koormusega, on tal vaja võtta lapsehoidja, kuna lastehoid võtab väikelapsi alates 1,5 eluaastast. Poole kohaga lapsehoidja minimaalne kulu on 500 eurot kuus.

Arvan, et edukad inimesed on juba saavutanud oma elustandardi ja maksavad riigile palju makse, ning ei ole õiglane sundida neid vanemahüvitise perioodil rohkem töötama, et säilitada oma elustandardit, samas kui teised saavad lubada endale 100% palka ja elustandardi säilitamist.

Eriarsti tasu tõus, haigusraha piirmäära alandamine, automaks ning lapsehoolduspuhkuse piirmäära alandamine võib viia üksikvanemat väga suuresse finantsilise probleemisse vanemapuhkuse perioodil.

Üksikvanemana peaks vanemahüvitis säilima samal tasemel nagu see praegu on (praegune piirmäär on kolmekordne keskmine palk), sest need inimesed on juba panustanud enda tulevasse pere heaolusse enne lapse saamist. Vastasel juhul tekib tunne, et Eestis ei ole edukas olemine teretulnud.

Emapalga attraktiivsus teise ja enama lapse saamisel.

Emapalga kolmekordne piirmäär on siiski atraktiivne ja võib olla otsustavaks teguriks teise ja enama lapse saamisel. Kui naine on juba saavutanud karjääris kõrgema palganumbri, ei tahaks ta seda kaotada. Kui emapalk kärbitakse kolmandikule, tekib pere finantsidesse suur auk, mis võib mõjutada otsust, kas veel lapsi saada või mitte. Elu Eestis on piisavalt kallis, mistõttu võib pere otsustada jääda ühe lapse pereks. See pole hea Eesti jaoks, kuna vanemaid inimesi on igal aastal rohkem ning peagi on vähem maksevõimelisi inimesi, kes suudavad pensione maksta. Seetõttu kannatab ka meie pensionisüsteem.

Samas võiks meie praegune vanemahüvitiste süsteem siiski säilida, kuna see meelitaks ka tipptasemel välisspetsialiste Eestit oma elukohaks valima.

Vanemahüvitise piirmäära alandamine ei ole õigustatud, eriti arvestades, et naised võivad lahutuse korral silmitsi seista rahaliste raskustega, näiteks lastetoetuse või hooldusõiguse küsimustes. Naistel peab olema kindlustunne, et nad suudavad säilitada oma elustandardit ka pärast lahutust, mis võib juhtuda enne tööle naasmist ning vanemapuhkuse perioodil.

Miks meil ei ole elanikkonna kasvu ja mis motiveeriks inimesi rohkem lapsi saama?

Ühe või kahe lapse sünd peres ei taga elanikkonna kasvu. Kasvu saab saavutada ainult siis, kui sünnib kolm või enam last. Seega peaks riik looma programme, mis toetaksid just kolme ja enama lapse sündi peredes.

Eestis sünnib esimene laps keskmiselt 29-aastaselt. Riik võiks kehtestada programmi, mis toetaks paare esimese lapse sünni puhul enne 29. eluaastat, et see näitaja ei tõuseks veelgi. Vanemahüvitise piirmäära alandamine lükkaks esimese lapse saamise hilisemaks perioodiks. Siiski räägib uus seaduseelnõu vastupidisest, pakkudes vanemahüvitise piirmäära alandamist. Kui edukas pere kaotab laste sünniga pidevalt sissetulekuid, võib esimese lapse sündi veelgi edasi lükata.

Usun, et Eestit tuleks hoida atraktiivsena jõukatele inimestele, et neil oleks kasulik siia jääda ja jätkata maksude maksmist. Jõukate elanike kohalolek toetab riigi majandust ja sotsiaalteenuseid, luues stabiilse eelarve ja võimaldades investeerida arengusse. Meie vanemahüvitis peaks olema atraktiivne ka välismaistele spetsialistidele, kes tulevad Eestisse, aidates sellega kaasa rahvastiku kasvule. Praegune programm toetab ainult väiksema sissetulekuga peresid, kellel on kasulik rohkem lapsi saada, sest nende sotsiaaltoetused on suuremad kui nende sissetulek, kui nad töötaksid. See tekitab olukorra, kus üks lapsevanem enam ei maksa makse ning riigis tekib finantsiline auk. Toetada tuleks kõrgepalgalisi inimesi, kuna need ikka tulevad tööturule tagasi peale vanemahoolduse perioodi.

Eestis on suur viljatusprobleem nii naiste kui ka meeste seas. Arvatakse, et vanemahüvitise säilitamine ei ole motiveerinud rahvastikku rohkem lapsi saama ning sündimus ei ole suurenenud ning sellepärast võiks selle piirmäära vähendada. Kuid üks suurimaid probleeme Eestis on lastetus nii naiste kui ka meeste hulgas. Selle asemel, et kärpida vanemahüvitist, peaks riik rohkem jälgima IVF-programme riiklikes haiglates ja üle võtma praktikaid, kus IVF-i eduvõimalused on kõrgemad. Erakliinikud on saavutanud paremaid tulemusi, keskendudes lõpptulemusele, samas kui riiklikud haiglad järgivad protseduure, mida kompenseerib tervisekassa. IVF-i edu mõjutab otseselt ka rahvaarvu kasvu. Samuti võiks riik panustada rohkem viljatusprobleemi lahendamisse Eestis.

Hüvitise alternatiivne süsteem. Ei ole õiglane, et üks lapsevanem kaotab 1/3 oma palgast ja tema elatustase langeb, samas kui teine ei kaota midagi. Need inimesed on tihti seotud suuremate või kallimate kinnisvara kohustustega, mis võib lapsehoolduspuhkuse ajal probleemiks muutuda.

Kuigi Rootsit ja Norrat peetakse sageli parimateks üldiste süsteemide poolest tänu pikale puhkuseperioodile, kõrgele palgakompensatsioonile ja rõhuasetusele soolisele võrdõiguslikkusele, paistab Eesti silma väga pika täielikult tasustatud raseduspuhkuse poolest. Rahvastiku arvu langus on suurim probleem Euroopas, ning ma arvan, et vanemahüvitise kärpimine Eestis teeb olukorda aina halvemaks.

Seetõttu kutsun ma üles Eesti riiki üle vaatama oma otsust vanemahüvitisee palga piirmäära vähendamise osas ning: Variant 1.säilitama praeguse kompensatsiooni suuruse piirmääraga võrdselt kolmele keskmisele palgale. Variant 2. Juhul kui piirmäär langeb kuni kaks keskmist palka, siis teha muudatusi üksikvanemate kasuks, et kompensatsiooni suuruse piirmäär säiliks võrdselt kolmele keskmisele palgale. Variant 3. määrama lapsehoolduspuhkuse tasuks konkreetne % palgast kõigile (v.a. miinimumpalgaga vanemad ja üksikvanemad).