Solidaarsest pensionisüsteemist loobumine [MÕJUANALÜÜS]Uus Eakus

Eesti Koostöö Kogu,
  1. Ühisloomes
  2. Allkirjastamisel
  3. Riigikogus
  4. Järelkaja
Arutelu lõppenud

Arutelu tähtaeg:

Esitaja: Marek Mägi

Idee sisu
Teen ettepaneku loobuda solidaarsest pensionisüsteemist. Tööandjad jätkavad sotsiaalmaksu maksmist kuid see makstakse personifitseeritult töövõtja Sotsiaalametis olevale arvele. Töövõtja määrab iga aasta koos tuludeklaratsiooni esitamisega kellele ja millises proportsioonis tema maksustatavast tulust hüvitisi makstakse. Kuivõrd tulumaks rakendub ka pensionitele, siis pole liigkõrgel pensionil mõtet. Tekib väga tihe perekondlik seos – vanemad kasvatavad lapsed, lapsed peavad ülal oma vanemaid. Kaasnevad muutused. Ümbrikupalga maksmine ja OÜ-tamine lõpeb. Välismaale tööle siirdunud inimesed peavad ise oma vanematele maksma. Eakatel tekib tugev motivatsioon osaleda oma lastelaste kasvatamisel selleks, et need saaksid käia tasulisel tööl. Kui lastelaste hoidmise eest saadakse kaudselt samaväärset tulu, siis eelistataks valida see. Kaob pensioniiga. Pensionile läheb inimene siis kui tema lapsed seda võimaldavad. Nii nagu oma eluajal oled panustanud laste kasvatusse, nii saad neilt vastava panuse tagasi. Lastekasvatamisest tõuseb tulu. Kaob poliitiline surve pensioni tõstmiseks ja see asendub asjakohase nõudega – arendada majandust. Igale eakale jääb võimalus endiselt koguda vara nii pensionisambasse kui investeeringutena. Iga lastetu saab panustada kellegi kasvatusse selliselt, et kasvatatu ei unustaks temasse panustanut. Kokkuvõttes muutuvad perekonnad märksa sidusamaks ja riigi roll piirdub erijuhtumite lahendamisega. Peamised miinused on tulude ebaühtlus ja ülemineku periood. Lahenduseks on suurem lastelaste arv ja üleminekul uuele süsteemile rakendada personaalkontot ainult 50% ulatuses sotsiaalmaksust kuid igal aastal vähendades solidaarsuse osa 5% võrra. Üleminek 10 aastaga.

MÕJUHINNANG

Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?
Ettepaneku eesmärk on ilmselt riikliku pensionikindlustuse kulude vähendamine. Lisaks  põlvkondade vahelise sidususe kasvatamine ja elussündide kasv.

Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Põhiseadus, riikliku pensionikindlustuse seadus, erinevad maksuseadused – sotsiaalmaksuseadus, tulumaksuseadus. Riigieelarve seadus. Kahepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 883/2004. Viimatinimetatu koordineerib ka pensionide maksmist piiriülestel juhtumitel ja seda ei saa ühepoolselt muuta.

Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Idee ei ole Eesti süsteemi sobiv, sest annab igale riiklikke makse (ettepanekus on mainitud nii sotsiaalmaksu kui ka tulumaksu) maksnud inimesele võimaluse otsustada selle üle, kuidas neid kasutatakse. See põhimõte ei ole kooskõlas Eesti üldise õiguskorraga, kus riigikogu kinnitab riigieelarve ning rahvahääletusele ei saa panna maksudega seotud küsimusi. 
Tuleb arvestada, et riik peab põhiseaduse kohaselt tagama igale kodanikule abi vanaduse korral. Rahvusvaheline õigus kohustab looma pensionisüsteemi, mis on kollektiivselt finantseeritud.

Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
See toob kaasa olukorra, kus osal inimestest on võimalik teenida väga suurt pensioni, sest nii on tema eest otsustatud. Kuid on terve rida teisiti mõtlevaid ja käituvaid inimesi. Samal ajal peab riik tagama piisava sissetuleku neile, kellele keegi pensioni ei maksa (tekib küsimus kulude kokkuhoiust). Riigil muutub aga ülikeeruliseks riigieelarvet planeerida, kui ta ei tea arvestada, kui paljudele peab pensioni juurde maksma.
Arvestada tuleb ka perekonna kohustusega abi anda – kui pensionär vajab toimetulekuks rohkem raha, kui talle teised maksavad, peavad pereliikmed hakkama puudujääki katma. Kui pereliikmed ei suuda maksta, siis langeb kulu omavalitsusele.
Eakad satuvad oma lähedaste ja tuttavate meelevalda, kuna nende sissetulek hakkab sõltuma suhetest oma lähedaste ja tuttavatega. See võib panna eakad olukorda, kus nende otsustusvabadus on piiratud hirmuga oma sissetulekute vähenemise eest.
Taoline skeem võib pigem suurendada palga ja tulude varjamist – inimesed koguvad endale, kuna selline tänuvõla-süsteem ei taga piisavat kindlust, et inimene tulevikus pensionina midagi tagasi saab.
Ettepanek viiks meid ajas tagasi, kus perekond hoolitses ise eakate ülalpidamise eest. Tänapäeval on see asendunud sotsiaalkindlustusskeemidega, millega tagatakse töötanud isikutele kaitse vanaduse jm sotsiaalsete riskide korral. Lisaks on Eesti võtnud endale rahvusvahelised kohustused maksta hüvitist vanaduse korral. Hetkel põhineb  pensionisüsteemi solidaarsus teatud määral sellel, et tänased töötajad (lapsed) maksavad sisuliselt pensione vanemale põlvkonnale (vanemad,  vanavanemad), st jooksvate pensionide finantseerimine toimub praeguste töötajate maksude kaudu. Asjaolu, et inimene pole saanud/soovinud lapsi või tema laps pole tervislikel vm põhjustel võimeline oma vanemat ülal pidama, ei saa mõjutada selle isiku pensioni õigust või suurust. Ettepanekus ei ole pööratud tähelepanu isikutele, kes ei ole töötanud või kelle toitja on surnud. 
Ebaselge, kuidas kasvab laste arv sellise süsteemi puhul. 

Kas on olemas rahvusvahelisi analooge?  Mida neist on teada?
Näited puuduvad, sest rahvusvaheline õigus kohustab looma pensionisüsteemi, mis on kollektiivselt finantseeritud.

Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Pensionikindlustuse kulude kasvu piiramiseks sobib kõige paremini riikliku vanaduspensioniea tõstmine, mis on ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis. Ühiskonnagruppide suurema sidususe loomiseks on uue eakuse rahvakogu raames välja pakutud mitmeid ideid, näiteks kogukonnamajad, vanavanemate lastehoid. 

Eksperdid: Liisi Uder, Agne Nettan-Sepp, Kristi Ploom

Kommentaarid

  1. Riiklik pay-as-you-go pensionisüsteem ei ole võimaline tagama eakale piisavat pensioni talutava maksukoormuse juures.

    Idee puudutab ainult sotsiaalmaksu üle subjektiivset otsustamist (kõrge pensioni korral rakenduks pensionile tulumaks, mis vähendab motivatsiooni koondada pension ühele inimesele mis omakorda vähendab pensionite suuruse erinevust). Idee kohaselt ei oleks pension enam riigieelarve osa. Selles ei ole midagi uut ega enneolematut. Alles hiljuti see oli ka Eestis nii. Põhiseadusest tulenevat eakate õigust riigi abile ei rikuta, sest riikliku abi põhimõtted ei muutu, toimetulekutoetus jääks endistele alustele, pensionist omakorda säilub vähemalt ülemineku perioodil baasosa. Põhiseadus ei sätesta pensioni kui sellist. Ühtlasi ei puuduta see ka rahvahääletust, sest maksumäär ei muutu vaid muutub subjekt, nii nagu ka praegu on pension diferentseeritud täiesti loogikavastaselt tööstaaži alusel. Tööstaazil ja pensionil puudub omavahel moraalne seos. See seos tuleneb irratsionaalsest minevikust kus töövõtjale soovitakse säilitada võimalikult pensionieelne sissetulek. Seetõttu jäävad paljulapselised emad ilma väärikast toetusest kuigi kannavad tulevaste maksumaksjate kasvatamise põhiraskuse. Ka rahvusvahelist õigust ei rikuta, sest praegugi on pensioni arvestus personaalne ja vastav personaalne osak antakse välismaalasele kaasa. Idee põhisõnum seisneb selles, et lahutada inimeste põhitoimetulek riigist ja siduda see perekondade toimetulekuga. Riigi asi on keskkonna loomine ja turumoonutuste leevendamine. Idee võimaldab loobumist olulisest osast riigi regulatsioonist ja aparaadist. Süsteemi lisandub oluliselt raha välismaal töötavatelt isikutelt ja ümbrikupalkadest loobumise arvelt. Tõsi on see, et eakad satuvad pereliikmete meelevalla alla, kuid mis saaks veel õiglasem olla? Nii nagu kasvatasid, nii saad ka tasu. Keegi ei saa jääda toetuma sotsiaalsüsteemile.