Riiklik pay-as-you-go pensionisüsteem ei ole võimaline tagama eakale piisavat pensioni talutava maksukoormuse juures.
Idee puudutab ainult sotsiaalmaksu üle subjektiivset otsustamist (kõrge pensioni korral rakenduks pensionile tulumaks, mis vähendab motivatsiooni koondada pension ühele inimesele mis omakorda vähendab pensionite suuruse erinevust). Idee kohaselt ei oleks pension enam riigieelarve osa. Selles ei ole midagi uut ega enneolematut. Alles hiljuti see oli ka Eestis nii. Põhiseadusest tulenevat eakate õigust riigi abile ei rikuta, sest riikliku abi põhimõtted ei muutu, toimetulekutoetus jääks endistele alustele, pensionist omakorda säilub vähemalt ülemineku perioodil baasosa. Põhiseadus ei sätesta pensioni kui sellist. Ühtlasi ei puuduta see ka rahvahääletust, sest maksumäär ei muutu vaid muutub subjekt, nii nagu ka praegu on pension diferentseeritud täiesti loogikavastaselt tööstaaži alusel. Tööstaazil ja pensionil puudub omavahel moraalne seos. See seos tuleneb irratsionaalsest minevikust kus töövõtjale soovitakse säilitada võimalikult pensionieelne sissetulek. Seetõttu jäävad paljulapselised emad ilma väärikast toetusest kuigi kannavad tulevaste maksumaksjate kasvatamise põhiraskuse. Ka rahvusvahelist õigust ei rikuta, sest praegugi on pensioni arvestus personaalne ja vastav personaalne osak antakse välismaalasele kaasa. Idee põhisõnum seisneb selles, et lahutada inimeste põhitoimetulek riigist ja siduda see perekondade toimetulekuga. Riigi asi on keskkonna loomine ja turumoonutuste leevendamine. Idee võimaldab loobumist olulisest osast riigi regulatsioonist ja aparaadist. Süsteemi lisandub oluliselt raha välismaal töötavatelt isikutelt ja ümbrikupalkadest loobumise arvelt. Tõsi on see, et eakad satuvad pereliikmete meelevalla alla, kuid mis saaks veel õiglasem olla? Nii nagu kasvatasid, nii saad ka tasu. Keegi ei saa jääda toetuma sotsiaalsüsteemile.