Oluline ja põhjendatud teema, mis vajab nii sisulist kui ka süsteemset lähenemist
Pean seda algatust äärmiselt tähtsaks, sest Eestis on õpilaste ülekoormus olnud probleem juba aastaid ning seda kinnitavad nii lapsevanemate kui ka õpetajate kogemused, samuti rahvusvahelised uuringud. Eestis kulutavad lapsed õppimisele ja kodutöödele märkimisväärselt rohkem aega kui Põhjamaades, kuid paradoksaalsel kombel ei ole see toonud kaasa proportsionaalselt paremaid õpitulemusi ega suuremat õpirõõmu. Vastupidi — üha sagedamini kuuleme ärevusest, motivatsioonilangusest, läbipõlemisest ja sellest, et lapsed suudavad „ellu jääda“, kuid mitte õppimisest rõõmu tunda. Algatuses välja toodud võrdlus Põhjamaadega on väga asjakohane. Seal põhineb haridussüsteem põhimõttel, et õppimine toimub koolis ning kodu ei ole mõeldud teiseks õppeasutuseks. Meil Eestis on aga kodutööde maht tihti selline, et tegelik õppimine nihkub vanemate õlgadele — sellega suureneb pinge nii lastel kui ka peredel. Eriti probleemne on see peredes, kus vanemad töötavad mitmel ametikohal, elavad maapiirkonnas või ei saa lastele pidevalt õppimisel toeks olla. Nii tekib olukord, kus õnnestumine koolis sõltub pere ajast, ressurssidest ja hariduslikust kapitalist, mis omakorda süvendab ebavõrdsust. Lisaks laste heaolule on oluline rõhutada ka õpetajate perspektiivi. Ülekoormatud õppekava tähendab ka ülekoormatud õpetajaid, kellel puudub võimalus aineid sügavuti käsitleda või anda lastele individuaalset tagasisidet. Nagu algatus õigesti märgib, ei saa haridussüsteem jätkuda mudelil, mis põhineb läbipõlemisel – ei õpetaja ega õppija poolel. Õpetajate lahkumine ametist ja noorte vähene huvi pedagoogika vastu on otseselt seotud ebarealistlike ootuste ja liigse administreeriva tööga. Siiski arvan, et algatus võiks veelgi täpsemalt käsitleda, kuidas tagada ülemineku ajal koolidele vajalik tugi. Õppekava vähendamine ja kodutööde mahu piiramine on sisuliselt õiged sammud, kuid neid tuleb toetada õpetajate täiendkoolituse, tugispetsialistide süsteemi laiendamise ja realistliku tunnijaotuse mudelitega. Samuti tuleks analüüsida, kuidas vältida olukorda, kus koormuse vähendamine teoorias viib praktikas lihtsalt uue tüüpi koormuse tekkimiseni (nt rohkem projektipõhist õpet, mida lapsed peavad kodus tegema). Kokkuvõttes toetan algatust ja nõustun selle põhisisuga: praegune õppekoormus ei ole jätkusuutlik ega soodusta laste arengut. Põhjamaade põhimõtete süstemaatiline ülevõtmine – õppimine toimub koolis, mitte kodus – oleks Eesti haridussüsteemi jaoks oluline kvaliteedihüpe, mis vähendaks stressi, parandaks motivatsiooni ja looks tervema ja tugevama põlvkonna. Samas oleks vajalik koostada põhjalik üleminekukava, et reformid oleksid tõepoolest tõhusad ja püsivad.