Peatame loomavaenuliku eelnõu ja nõuame loomade heaolu arvestavaid seadusemuudatusi!

15.09.2025 on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium saatnud erinevatele loomakaitseorganisatsioonidele ning riigiasutustele arvamuse avaldamiseks loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu (kättesaadav https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/1ede34af-c95c-4434-9dad-6141d8332d66#qHTFSU4K).

30.09.2025 on ELL koos teiste loomakaitseorganisatsioonidega esitanud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning neistele riigiasutustele arvamuse eelnõuga tehtavate muudatuste osas (arvamus kajastatud täies mahus ELL kodulehel - https://loomakaitse.eu/rahvaalgatus-loomavaenuliku-eelnou-peatamiseks/?fbclid=IwY2xjawNMq4pleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBxQ0F4aGVKZFRSUzFaVWNnAR7Ng42XdQ37Xs9llFRpPPtVpJGdtto79qhJ7lsaW65g8JL-2TIPXdi_DcyJig_aem_Jxen75-bHt-nFysZN7Ik7g).

Eelnõu tulemusel:

· Jääb koerte ketis pidamise keeld ebaselgeks: eelnõu võimaldab tõlgendust, mille kohaselt võib enne 01.01.2027 sündinud koeri jätkuvalt ketis edasi pidada. Samuti saab muudatuse tulemusel jätta koer ketti, manipuleerides sünniajaga või viidates põhjendamatult koera agressiivsusele. Rakendussätete ebaselguse tõttu ei ole üheselt arusaadav, et ketis pidamise keeld kehtib kõikidele koertele, mis on seletuskirja kohaselt samas ka seadusandja eesmärk (v.a. agressiivsete-ohtlike koerte puhul). Ohtlike koerte ketis pidamise lubamine on ebamõistlik, kuivõrd kaaskodanike ja teiste loomade turvalisuse saab hõlpsasti tagada koerakindla aedikuga. Sidudes ketis pidamise keelu koera sünniajaga või agressiivsusega, on eelnõu koostajad loonud olukorra, kus keelu kohaldamise vältimiseks saab omanik manipuleerida koera vanust ja iseloomu.

· Looma eutanaasia otsustusõigus liigub omanikult veterinaararstile. Varjupaigas võib looma hukata koheselt, seda ka juhul, kui looma seisund ei kinnita eutanaasia vajadust. Eelnõu lubab veterinaaril otsustada eutanaasia ka omaniku tahte vastaselt ning hulkuva looma puhul kohe, ilma senise kahenädalase kaitsetähtajata. Muuhulgas võimaldab eelnõu sõnastus tõlgendust, mille kohaselt võib varjupaigas hukata looma olenemata sellest, kas tal on seda õigustav terviseprobleem või mitte.

· Rangete nõuetega varjupaiga tegevusloa peavad taotlema kõik ühingud, kes tegelvad hulkuvate loomade päästmisega, sh ka need, kes tegutsevad hoiukodude võrgustikul. Eelise saavad oluliselt leebemate nõuete alusel tegevusluba omavad varjupaigad. Põhjendamatult ei laiene tegevusloa nõuded varjupaikadele, kellel on oluliselt leebemate nõuete alusel varem saadud liikmesriiki viimise tegevusluba. Kõik hulkuvate loomadega tegelevad ühingud surutakse „varjupaiga“ raamidesse ja kohustatakse rajatisepõhistele nõuetele (ruumid, kohapealne veterinaar, bioturvalisuse nõuded jms). See nõue ei sobi hoiukoduvõrgustikel põhineva mudeliga, on sellist mudelit kasutavate organisatsioonide suhtes ebamõistlik ja võib kaasa tuua paljude loomi päästvate MTÜ-de tegevuse seiskumise – täna tuginevad kümned organisatsioonid hulkuvate loomade päästmisel hoiukodude võrgustikule ning puuduvad ressursid varjupaigale seatud nõuete täitmiseks. Selliste ühingute toel saavad abi tuhanded loomad. Tegevusloa puudumisel ei oleks aga sellistel organisatsioonidel enam õigust hulkuvaid loomi senisel viisil abistada. Samas ei suuda tegevusluba omavad varjupaigad kõiki hulkuvaid loomi majutada, mis omakorda viib selleni, et loomi, kellele kohta ei ole, hakatakse hukkama (koosmõjus eutanaasia regulatsiooni puudutavate muudatustega saab järeldada, et seadusandja soovibki hulkuvate loomade probleemi asuda lahendama massilise hukkamisega).

· Ei lahendata tegelikku probleemi ehk olematut järelevalvet. Eelnõu koostajad põhjendavad varjupaiga loakohustust probleemidega, mis tulenevad tegelikult olematust järelevalvest ja muude valdkondade vajakajäämisest ning ei seostu kuidagi varjupaikade tegevusega (illegaalne loomadega kauplemine, vedu, loomavabrikud). Tegevusloa nõude kehtestamine ei täida seega seatud eesmärki, kuid pärsib oluliselt loomi päästvate organisatsioonide tegevust ning seab ohtu tuhandete loomade elu.

· Põhjendamatult on eelnõust jäetud välja koerte ja kasside kiipimiskohustus ja vastav üleriigiline register. Kohustusliku märgistuse ja registrita ei ole võimalik hulkuvate loomade probleemi lahendada (hukkamine ei saa ega tohi olla lahendus, kuid eelnõu sätteid koosmõjus vaadates jääb mulje, et hulkuvate loomade arvu soovitaksegi lahendada loomade hukkamise teel). Üleriigiline kiipimis- ja registreerimiskohustus on aga peamine võtmelahendus hulkuva looma omaniku tuvastamisel, eutanaasiate vähendamisel ja loomaomaniku vastutuse tagamisel. Nii loomakaitseorganisatsioonid kui ka rahvas läbi erinevate Rahvaalgatuste on kiipimise ja registreerimise olulisust rõhutanud, mistõttu ei ole vastava regulatsiooni väljajätmine kuidagi põhjendatud.

· Lemmikloomade pidamise nõuded jäävad poolikuks ja ebaselgeks. Puuris, aedikus või muul piiratud alal pidamise ja liikumise võimaldamise nõuded on ebapiisavad ning jätkuvalt võib tõlgendada õigusakti selliselt, kus pindalanõudete täitmisel puudub vajadus jalutuskäikudeks ja sotsialiseerimiseks. Ainuüksi koerte ketis pidamise regulatsiooni täiendamine ei täida eelnõus toodud eesmärke – looma heaolu paremat tagamist, piisava liikumisvajaduse rahuldamist ja sotsialiseeritud looma kasvatamist. Olukorras, kus muutmata kujul jäävad kehtima need määruse nr 76 sätted, mis võimaldavad koeri nt püsivalt puuris pidada (kus maksimaalne pindala on 4 m², võrreldes keti puhul nõutud 40 m²-ga) või liiga väikestes väliaedikutes (vaid 7 m2 suurele koerale), jääb eelnõu sisuliselt poolikuks ega kõrvalda looma heaolu seisukohalt tervikuna neid puuduseid, mille tõttu keelatakse ka koerte alaline ketis pidamine.

· Eelnõu koostajad on loonud eksitava mulje looma­kaitsjate heakskiidust. Loomakaitseorganisatsioonide valdavat enamust ei ole eelnõu arutellu sisuliselt kaasatud, ka ei ole loomakaitseorganisatsioonid eelnõu sõnastust sellisel kujul heaks kiitnud.

On ilmselge, et sellisel kujul ei tohi eelnõu seaduseks saada. Et vältida olukorda, kus koerte ketis pidamise keelu ebaselguse tõttu ei ole keeld rakendatav, kus me ei saa enam oma lemmiku minnalaskmist ise otsustada (ka siis kui kahtleme veterinaari pädevuses ja soovime teist arvamust), kus hulkuvad ja omanikuta loomad hukatakse massiliselt varjupaigas eutanaasiat lubavate võimaluste ja veelgi rohkem kasvava ruumipuuduse tõttu (ruumipuuduse põhjustab hulkuvate loomade päästmisega tegelevate organisatsioonide uste sulgemine range varjupaiga tegevusloa nõude tõttu), tuleb eelnõu sätete sõnastust enne Riigikokku saatmist järgmiselt muuta:

· Kehtestada tuleb koerte ketis pidamise keeld kõikidele koertele, vajadusel mõistliku üleminekuajaga. Seletuskirja järgi on see justkui olnud ka eelnõu koostajate eesmärk, kuid ebaõnnestunud sõnastus võimaldab teistsugust tõlgendust. Seetõttu tuleb regulatsiooni selgemaks muuta. Erandi sätestamine agressiivsete või ohtlike koerte ketis pidamiseks ei ole põhjendatud ega toetu teaduspõhistele ega praktilistele argumentidele. Ei ole selge, milline koer on eelnõu koostaja hinnangul ohtlik endale ja teistele. Täielikult jääb aga arusaamatuks, millest tulenevalt leiab eelnõu koostaja, et ohtliku või agressiivse koera ketis pidamine on turvalisem kui tema pidamine korralikus ja tugevas aedikus või kuidas agressiivse koera ketis pidamine peaks ohu välistama. Tegelikkuses võib ketis pidamine võimendada nii looma agressiivsust kui ka ohtu ümbritsevatele inimestele ja teistele loomadele. Pikaajaline aheldatus tekitab loomades stressi, frustratsiooni ja väga sageli ka ebastabiilset ja ettearvamatut käitumist. Selline pidamisviis ei paranda looma kontrollitavust ega turvalisust – vastupidi, aheldatud koer võib rihma või keti katkemisel või inimese lähenemisel reageerida järsult ja ründavalt. Ohutuse tagamiseks tuleb keskenduda turvaliste aedikute ja vastutustundliku loomapidamise korraldamisele, mitte looma aheldamisele, sh nt tugevatele, nõuetekohaste mõõtmetega aedikutele, vajadusel topeltväravasüsteemidele ning pädeva ja teadliku omaniku käitumisele, koolitamisele ja looma sotsialiseerimisele. Need meetmed tagavad nii looma kui ka inimeste turvalisuse oluliselt paremini kui koera alaliselt aheldamine. Seetõttu ei ole eelnõus kavandatud erand ketis pidamise lubamiseks agressiivsete koerte puhul põhjendatud ega kooskõlas loomakaitse põhimõtete ega tänapäevaste loomapidamise standarditega. Kui eelnõu koostaja eesmärk on võtta kaitsemeetmed võimalike ohtlikke koertega seoses (kaua ketis peetud koerad, kes vajavad rohkem aega), siis on pigem võimalik kehtestada seni ketis peetud koertega seoses üleminekuaeg, mille vältel praegused ketikoerte pidajad saavad soetada vajalikud vahendid, ehitada sobivad aedikud ja alustada koera sotsialiseerimise ja õpetamisega. Mõistlik üleminekuaeg on sellisel juhul maksimaalselt 2 aastat seaduse jõustumisest, mille vältel peab aga iga ketikoera pidaja võtma kasutusele meetmed looma sotsialiseerimiseks ja tema keskkonna rikastamiseks. Sellise ülemineku perioodi jooksul peab koerale olema tagatud sotsiaalne kontakt ja liikumisvajaduse rahuldamine, mis laieneb ka teiste pidamisviiside korral (ehk kohustus viia koera sotsiaalse kontakti eesmärgil ja liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt kaks korda ööpäevas vähemalt pooleks tunniks jalutama või võimaldada tal liikuda muul viisil). Eeltoodu aitab tagada ka seletuskirjas mainitud kohustust koera koolitada ja teistsuguse pidamisviisiga harjutada. Ühtlasi tuleb sätestada ka vastav loomapidaja kohustus koolitamiseks ja harjutamiseks. Arvestades, et eelnõu koostaja peab oluliseks loomapidaja kohustust kaitsta looma öisel ajal metsloomade eest, tuleb kehtestada ka kohustus paigutada püsivalt ketis peetav koer öiseks ajaks siseruumi.

· Eutanaasiat puudutavad muudatused tuleb eemaldada. Kehtiv regulatsioon tagab nii omaniku õigused kui ka looma heaolu – looma võib hukata kui tema ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks – vastava otsustab reeglina loomaomanik ning omaniku puudumisel muu isik. Praktikas tehaksegi vastav otsus koostöös veterinaararstiga, kuid lõplik otsus on omanikul. Ja nii peab see ka jääma. Vajadusel võib regulatsiooni looma heaolu vaatenurgast täpsustada ja selgitada, kuid otsustusõiguse andmine täies ulatuses veterinaararstile on lubamatu.

· Hoiukodude võrgustikel põhinevad organisatsioonid saavad jätkata tegevusega. Varjupaiga mõiste laienemine hoiukodude võrgustikena tegutsevatele MTÜ-dele tuleb eelnõust välja jätta või alternatiivselt seada eelnõusse selgesõnalise välistus, et hoiukodude võrgustikena tegutsevad MTÜ-d ei kuulu varjupaiga tegevusloa kohustuse alla või kohandada hoiukodude võrgustikul põhinevate MTÜ-de tegevusloa kontrolliese arvestades sellisel mudelil põhinevate MTÜ-de tegevuse iseloomu (kohandatud eriregulatsioon).

· Fookus tuleb suunata järelevalvele, mitte tegevusloale. PTA võimekuse kasvatamine, riskipõhised auditid, rikkumistele reaalsed sanktsioonid.

· Kohustuslik mikrokiip ja üleriigiline register koertele ja kassidele. Omanike kiire tuvastamine, vastutuse tagamine ja varjupaigaloomade hukkamiste vähenemine.

· Lemmikloomade pidamise määruse täiendamine. Puuris pidamine tohib olla lubatav üksnes ajutiselt, määruses toodud liikumisnõuded peavad kehtima kõikide pidamisviiside korral ning kaasajastada tuleb kasside ja koerte heaolu tagavaid miinimumnorme (sh aedikute, puuride suurused, puuris hoidmine vaid ajutiselt).

Miks see on tähtis?

Kui eelnõu võetakse vastu praegusel kujul, jätkub koerte alaline ketis pidamine, loomade heaolunõuded jäävad endiselt ebaselgeks ning seega ka keeruliselt rakendatavaks ja kontrollitavaks. Järelevalve probleemid jäävad püsima, loomaomanikud kaotavad otsustusõiguse oma lemmiku minnalaskmise osas ning hulkuvate loomade päästmisega tegelevate MTÜ-de arv tegevusloa nõuete täitmata jätmise tõttu kahaneb oluliselt, tuues kaasa hulkuvate loomade arvu kasvamise (kuna tegevusluba omavad varjupaigad ei kata vajadust ära) või veelgi hullem, kohtade puuduse tõttu loomade masshukkamise.

Kutsume Riigikogu vastavalt Rahvaalgatusele ja Rahvaalgatusele lisatud loomakaitseorganisatsioonide arvamusele sisuliselt ümber töötama. Praegusel kujul koostatud eelnõu pärsib loomi päästvate organisatsioonid tegevust ning halvendab loomade heaolunõudeid.

Eestimaa Loomakaitse Liit Loomapäästegrupp MTÜ Tammiste Kassid MTÜ Pesaleidja MTÜ Ustav Süda MTÜ MTÜ Kassi Elu MTÜ Aita Mind Koju MTÜ Zoriku hoiukodu Väikeste Loomade Abi MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ MTÜ Kassiabi Paikass MTÜ Julia Viljumovskaja Erahoiukodu Ayuda MTÜ Cats Help MTÜ MTÜ Paita Mind MTÜ Piirideta Loomasõber Tartu Kassikaitse MTÜ Gabrieli Loomade Elu MTÜ Kurrmäu MTÜ Kiisutuba MTÜ Neli Käppa MTÜ Imeloomade Selts MTÜ Estonian Pet Rescue Society MTÜ MTÜ Paitame Loomakesi Kitten Help MTÜ

Kontakt: Eestimaa Loomakaitse Liit, Piret Tees, piret@loomakaitse.eu