From: Pille Tees <pille@loomakaitse.eu>
Sent: Monday, March 9, 2026 2:08 PM
To: Hedvig Liblikas <Hedvig.Liblikas@agri.ee>; Kadri Kaugerand <kadri.kaugerand@agri.ee>;
hendrik.terras@agri.ee; Maaelukomisjoni staff <maaelu.ametnik@riigikogu.ee>
Cc: juhatus <juhatus@loomakaitse.eu>;
info@pesaleidja.ee; MITTETULUNDUSÜHING CATS HELP <catshelpmtu@gmail.com>; Tartu Kassikaitse <kassidkoju@hot.ee>;
Subject: Eestimaa Loomakaitse Liidu seisukohad ja täpsustusettepanekud LoKS ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu ning rakendusaktide kohta
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
Lp Riigikogu Maaelukomisjoni liikmed
09.03.2026
Koopia: juhatus@loomakaitse.eu, info@pesaleidja.ee, catshelpmtu@gmail.com, kassidkoju@hot.ee
Eestimaa Loomakaitse Liidu seisukohad ja täpsustusettepanekud LoKS ja veterinaarseaduse muutmise eelnõu ning rakendusaktide kohta
10.02.2026 toimus Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) rahvaalgatusega seotud Maaelukomisjoni istung, kus arutati kavandatava loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse
muutmise seaduse probleemkohti.
Lisaks ELL esindajatele osalesid 10.02.2026 istungil ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad. Istungi käigus tõdeti erinevate osapoolte
poolt, et kavandatavad muudatused ei ole kogu ulatuses mõistlikud ning Maaelukomisjoni esindaja poolt anti selge soovitus saavutada kavandatavate muudatuste osas ühine mõistlik konsensus.
ELL soovib ministeeriumi esindajatega eelnõu muutmise küsimuses kohtuda ning esitab etteruttavalt ka omapoolsed täiendavad kirjalikud seisukohad.
Eestimaa Loomakaitse Liit sisestas oma kommentaarid käesolevaga lisatud kooskõlastustabelisse (punasega) ning esitab nende põhjal järgnevad ettepanekud
ja tähelepanekud eelnõu ning rakendusaktide täpsustamiseks. Meie eesmärk on tagada, et kavandatav regulatsioon oleks proportsionaalne, praktikas rakendatav ning parandaks loomade heaolu sisuliselt, ilma et see tooks kaasa soovimatuid tagajärgi (loomade heaolu
nõuete leevendamise, loomade abistamise vähenemise, hoiukodude võrgustikel tegutsevate ühingute tegevuse lõpetamise, selle tulemusel loomade massilise hukkamise).
Esiteks palume uuesti läbi hinnata tegevusloa kohustuse ulatus hoiukodude võrgustikuna tegutsevate ühingute suhtes.
Ministeerium põhjendab loakohustuse vajalikkust muu hulgas väitega, et PRIA-s on teavitamiskohustuse täitnud umbes 25 organisatsiooni ning hinnanguliselt tegutseb neid oluliselt rohkem (ca 60), mistõttu “puudub ülevaade”. ELL hinnangul ei ole sellised hinnangulised
arvud ilma läbipaistva andmestiku, metoodika ja sisuliste järelevalvetulemuste esitamiseta piisav alus intensiivse sekkumise (tegevusloa, kontrollieseme, kõrvaltingimuste) laiendamiseks kõigile hoiukodude mudelil tegutsevatele ühingutele. ELL-le teadaolevalt
ei ole läbi viidud ühtegi järelevalvemenetlust, mis puudutaks teavitamiskohustuse rikkumist. Ka ei pruugi kõigi mainitud 60 ühingu tegevus nõuda teavitamiskohustuse täitmist. Isegi kui probleem seisneb teavitamiskohustuse täitmata jätmises, siis ei lahenda
seda rangema loa kehtestamine, vaid kehtiva kohustuse kontroll ja sanktsioonide rakendamine; uus loarežiim suurendab halduskoormust eeskätt seaduskuulekatele ja läbipaistvalt tegutsevatele ühingutele, kuid ei muuda automaatselt neid, kes senini kohustusi eirasid.
Samuti tuleb arvestada, et ühing ei pea teavitama tegevusest, mida ta ei teosta – ehk et kui ühing ei tegele vahetult ise loomade ajutise pidamisega,
siis ei lasu tal ka teavitamiskohustust. Ministeeriumil puudub siiski antud juhul ülevaade, millisel viisil ja vormis ja lepete alusel loomi abistavad ühingud tegutsevad ja kas neil üldse lasub teavitamise kohustus. Ministeeriumi tegemata töö (andmestik, järelevalvemenetluste
info, ühingute info) ei saa olla õiguspoliitiline alus uue koormava loamenetluse kehtestamiseks.
Hoiukodude võrgustiku tegevusmudel erineb olemuslikult klassikalisest, rajatisepõhisest varjupaigast: puudub keskne püsirajatis, loomade arv ja hoiukodude
koosseis on ajas muutuv, loomad viibivad eraisikute eluruumides ning veterinaarabi osutatakse koostööpartnerite kaudu mitmes erinevas kliinikus üle Eesti. Sellise hajusa mudeli puhul ei ole klassikalise tegevusloa kontrolliese loogika (püsikoht, fikseeritav
infrastruktuur, ühetaolised ruuminõuded ja paikne järelevalve) sisuliselt kohaldatav ning toob kaasa praktikas mittetäidetavad kohustused. ELL teeb ettepaneku kas: (a) sätestada selgesõnaline välistus, et hoiukodude võrgustikuna tegutsevad MTÜ-d ei kuulu LoKS
§ 54 tegevusloa kohustuse alla, või (b) kujundada nende suhtes eraldi, sisuliselt kohandatud eriregulatsioon, mille kontrolliese ja menetlusloogika vastab hajusmudelile (minimaalsed ja mõõdetavad baasnõuded, mitte rajatisepõhise varjupaiga standardi ülekandmine).
Teiseks on eriti problemaatiline “varjupaiga veterinaararsti” kontseptsioon hoiukodude
võrgustiku puhul. Kui veterinaararstile pannakse ülesanded, mis eeldavad püsivat ja terviklikku ülevaadet varjupaigas ja hoiukodudes peetavate loomade tervisestaatusest, pidamistingimustest ja bioturvameetmete rakendamisest, tähendab see hajusmudelis sisuliselt
ühe kindla veterinaararsti “palkamist” koordineerivasse rolli. Sellist tagajärge ei ole käsitletud ega mõju, sh kulude mahtu ühingute tegevusele hinnatud. Praktikas ei ole ka realistlik leida veterinaararsti, kes võtaks vastutuse kogu hoiukodude võrgustiku
eri paikades asuvate loomade osas, sh olukorras, kus igal loomal on oma raviarst erinevates kliinikutes. Ministeeriumi selgitus, et selline konsultatsioon oleks kättesaadav “ka ilma kliiniku tasudeta” ja aitaks kulusid kokku hoida, ei vasta hajusmudeli tegelikkusele:
koordineeriva vastutuse tagamine on ise püsikulu ning tõstab pigem ühingute kulubaasi, muutes vabatahtlikul ja annetustel põhineva loomade abistamise ebareaalselt koormavaks. Seetõttu tuleb veterinaararsti nõue ja kõrvaltingimus kujundada ümber viisil, mis
arvestab hoiukoduvõrgustike eripära.
Kolmandaks kordub sama ebaproportsionaalsuse probleem bioturvalisuse kava
nõudes. Rakendusakt eeldab ajakohastatud kirjalikku bioturvalisuse kava lisaks varjupaigale ka hoiukodudele. Hajusmudelis tähendab see sisuliselt hoiukodupõhist või vähemalt iga hoiukodu eritingimusi arvestavat, pidevalt ajakohastatavat dokumenti, sest hoiukodude
koosseis, ruumilahendused, loomade arv ning riskiprofiil muutuvad pidevalt. See ei ole võrreldav ühe rajatisepõhise varjupaiga bioturbekavaga ning tekitab olukorra, kus sisuliselt toimiv loomade abistamine võib jääda “formaalse dokumendikohustuse” taha kinni.
ELL peab vajalikuks, et bioturbe nõue oleks hoiukodude mudelis realistlik: keskenduks standardsetele miinimumnõuetele (karantiin, hügieen, parasiiditõrje, nakkuskahtluse protokoll), mitte eeldaks pidevalt uuenevat hoiukodude kaupa “kava”, mis muutub halduskoormuse
tõttu eesmärgiga vastuolus olevaks.
Neljandaks juhime tähelepanu andmekaitse- ja turvariskidele, mis tekivad hoiukodude kohta kogutava andmemahu tõttu.
Tegevusloa loogika ja registrisse kandmise mehhanism viib olukorrani, kus riigile koondub ulatuslik hulk eraisikute eluruumidega seotud andmeid (hoiukodude aadressid, kontaktid, võimekus, loomade liik ja arv), mis võib suurendada vabatahtlike andmete kaitse
riske ja tekitab küsimuse, kas selline andmekoormus on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. ELL rõhutab andmete minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet ning palub kavandatud lahenduses selgelt põhjendada, millised hoiukodude andmed on tõesti hädavajalikud,
kuidas tagatakse juurdepääsupiirangud ja turvameetmed ning kas eesmärki ei ole võimalik saavutada oluliselt vähem intensiivse andmekogumisega.
Viiendaks palume parandada rakendusakti (määruse nr 76 muutmise) kavandis sisalduv norm, mille kohaselt varjupaigas või hoiukodus peetavale lemmikloomale
tehakse LoKS § 5 lg 2 perioodil “üksnes hädavajalik ja edasilükkamatu operatsioon ning muu veterinaarne menetlus”. Selline sõnastus on vastuoluline seadusest tuleneva ravi tagamise põhimõttega:
LoKS § 5 lg 1 näeb ette, et haige ja vigastatud loom peab saama vajaliku ravi, ning LoKS § 5 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et kahe nädala jooksul tuleb tagada nõuetekohane pidamine ja vajaduse korral ravi. Ka kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus hulkuvate loomade pidamise
kohta näeb ette ravi tagamise vajaduse korral. Mõisted “hädavajalik” ja “edasilükkamatu” ei ole sisustatud ning võivad praktikas viia lubamatu olukorrani, kus ravi, mis on seaduse tasandil looma heaolu seisukohalt vajalik (valu leevendamine, infektsiooni ravi,
vigastuse käsitlus), jäetakse madalamal astmel õigusakti alusel tegemata põhjusel, et see ei kvalifitseeru kellegi hinnangul “hädavajalikuks”. Kui ministeeriumi tegelik eesmärk on vältida kahe nädala jooksul plaanilisi või omaniku õigusi pöördumatult puudutavaid,
kuid looma seisukohalt edasi lükatavaid sekkumisi (nt steriliseerimine või muud mitteravivad protseduurid), siis tuleb see eesmärk sõnaselgelt ja kitsalt sõnastada. Praegune üldine piirang tekitab õigusliku ebakindluse ning võib praktikas olla vastuolus LoKS-i
ravi tagamise nõudega.
Kuuendaks palume koerte ketis pidamise regulatsioonis eemaldada ohtlikkuse/agressiivsuse viide ajutise ketis hoidmise üldalustest.
Eelnõu seletuskiri näeb ketis pidamise keelu tagajärjena ette ühekordse kuluna aediku rajamise, st eeldus on, et koertele rajatakse ohutud aedikud, mis välistavad koera väljumise ja tagavad ohutuse ka kolmandatele isikutele. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud
luua eraldi “agressiivse või ohtliku looma” ketis pidamise lubamise argument, mis praktikas avab erandi kuritarvitamise võimaluse (peaaegu iga koera saab kirjeldada potentsiaalselt ohtlikuna). Koerte pidamisel kehtib niigi suurema ohu allika valdamise loogika
(VÕS riskivastutus), mistõttu “ohtlikkuse” eraldi rõhutamine ei lisa sisulist väärtust, vaid võimaldab muuta erandi sisuliselt reegliks. Lisaks puudub igasugune teaduspõhine info, mis viitaks, et ohtlik ja agressiivne loom ketis on turvalisem, kui sama koer
nõuetekohases aedikus. ELL praktikas pääsevad stressi olukorras jooksu ja ketist lahti enim just ketis peetavad koerad. ELL ettepanek on sätestada, et ajutine ketis hoidmine on lubatud üksnes meditsiinilisel näidustusel või vältimatu ohu ärahoidmiseks erandlikul
juhul, kui koera paigutamine muusse sobivasse asukohta (aedik, siseruum) ei ole ajutisel ja objektiivsel põhjusel võimalik, ning üksnes loomapidaja otsese järelevalve all.
Seitsmendaks rõhutame, et määruse nr 76 muutmine peab olema terviklik.
Ketis pidamise keelustamine ei tohi viia selleni, et koerad paigutatakse massiliselt minimaalsetele nõuetele vastavatesse, kuid sisuliselt liikumisvajadust mitte rahuldavatesse aedikutesse või hoitakse neid püsivalt puurides. Kehtivad aedikute miinimumpindalad
(väikestel koertel 3,5–4,5 m²; suurematel 7 m²) on ilmselgelt ebapiisavad ning ministeeriumi enda väide, et aedikute suurused “vaadatakse tulevikus üle”, viitab sisuliselt nõustumisele, et praegused miinimumnõuded ei ole piisavad. Sellisel juhul ei ole mõistlik
ega õiglane suunata inimesi seletuskirjas kirjeldatud “ühekordse kuluna” ehitama aedikuid, mis võivad lähiajal osutuda nõuete muutumise tõttu ebapiisavateks või ümbertegemist vajavateks. Kui ketis pidamise keeld toob kaasa ehitamise kohustuse, tuleb aedikunõuded
korrigeerida kohe, samas paketis, vältides olukorda, kus loomapidaja investeerib täna standardisse, mida riik homme ise ebapiisavaks peab. ELL hinnangul ei saa aediku minimaalne suurus olla väiksem kui 40 m2, mida seadusandja täna ketis pidamisel
piisavaks loeb. Samuti tuleb selgelt keelata koerte ja kasside püsiv puuris pidamine (puuride suurused on aedikute suurustest veelgi väiksemad), lubades puuri kasutust üksnes ajutiselt ja erandkorras (ravi, karantiin, transport, lühiajaline järelevalve).
Ühiskondlik ootus ei ole olnud pelgalt ketis pidamise formaalne keelustamine, vaid loomade pidamistingimuste sisuline parandamine ja loomade heaolu tegelik suurendamine. Regulatsioon peab sellest eesmärgist lähtuma.
Kaheksandaks juhime tähelepanu eelnõu § 1 lõikes 7 kavandatud muudatusele seoses määruse nr 76 §-ga 9 (koera liikumisvajaduse rahuldamine). ELL
nõustub põhimõttega, et koera liikumisvajaduse rahuldamise kohustus tuleb selgelt sätestada, kuid leiab, et regulatsioon peab üheselt ja sõnaselgelt kehtima kõikide pidamisviiside puhul. Senine praktika ja kohtupraktika (mh Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022
otsus nr 3-21-2038) on näidanud, et üld- ja erinormi suhe § 9 ja § 10 vahel ei ole olnud piisavalt selge, mistõttu on nii loomapidajatel kui ka järelevalveorganil olnud keeruline normi kohaldada. Seetõttu tuleb määruses ühemõtteliselt sätestada, et § 9 koos
uue lõikega 2 kohaldub sõltumata pidamisviisist – sh ketis pidamise (§ 10), väliaedikus pidamise (§ 11), kuudis pidamise (§ 12) ning puuris või muus selletaolises ruumis pidamise (§ 13) korral. ELL teeb ettepaneku sõnastada § 9 selliselt, et lisatakse selgesõnaline
lõige, mille kohaselt kohaldatakse liikumisvajaduse nõudeid kõikidel juhtudel, ning tunnistada sel juhul kehtetuks § 13 lõige 4, et vältida dubleerimist ja normidevahelist ebaselgust.
Üheksandaks juhib ELL tähelepanu eelnõu § 1 lõikes 9 kavandatud muudatusele,
mis puudutab määruse nr 76 § 10. Kavandatud lahendus on õiguslikult ebaselge: samal ajal lisatakse uus säte (ajutise ketis hoidmise regulatsioon) ning jäetakse kehtima § 10, mille sõnastus on sisuliselt mõistetav kui koera püsivalt ketis pidamist reguleeriv
norm. Sellest võib jääda mulje, et koera püsiv ketis pidamine on jätkuvalt lubatud. See ei ole kooskõlas LoKS muutmise eelnõu eesmärgiga, mille kohaselt koera püsiv ketis pidamine keelatakse ning lubatud on üksnes ajutine ketis hoidmine või erandina enne 2027.
aastat sündinud koerte ketis pidamine üleminekuperioodil ja rangelt piiritletud tingimustel.
Ministeerium on selgitanud, et § 10 tuleb üleminekuperioodiks kehtima jätta, et oleks võimalik kontrollida nende koerte pidamistingimusi, kelle suhtes
rakendub LoKS § 811 lõikes 16 sätestatud erand kuni 2032. aasta 1. jaanuarini. ELL mõistab üleminekusätte vajadust, kuid leiab, et õigusselguse huvides tuleb § 10 sõnastust vastavalt muuta. Praeguses redaktsioonis ei nähtu normist, et see kohaldub
üksnes üleminekusätte alusel lubatud juhtudele; norm mõjub iseseisva ja üldkohaldatava ketis pidamise alusena. Kui ajutine ketis hoidmine on reguleeritud eraldi uues sättes ning püsiv ketis pidamine on lubatud vaid LoKS-i rakendussätetes viidatud piiratud
juhtudel ja ajavahemikul, peab see üheselt kajastuma ka määruse tekstis. Vastasel juhul tekib vastuolu seaduse eesmärgi ja määruse sõnastuse vahel ning jätkub senine normitehniline ebaselgus, millele on viidanud ka kohtupraktika. ELL teeb ettepaneku muuta
§ 10 pealkirja ja sõnastust selliselt, et sellest selguks üheselt, et tegemist on üleminekusätte alusel lubatud erandiga, näiteks sõnastuses: „§ 10 Koera pidamine ketis loomakaitseseaduse § 811 lõike 16 alusel“. Selline lahendus tagaks süsteemsuse,
väldiks eksitavat muljet püsiva ketis pidamise üldisest lubatavusest ning looks selgema ja paremini kohaldatava regulatsiooni.
Lisaks tuleb täpsustada rakendusakti kavandit – täpsemalt §-i 101, mis praegusel kujul ei näi arvestavat sellega, et ka ajutisel ketis hoidmisel
peab ka koer saama varjuda ebasoodsate ilmastikutingimuste ees kuuti või muusse ruumi. Määrus nr 76 seab kuudi olemasolu kohustuseks vaid aastaringi välitingimustes peetavale koerale. Seega kui kehtestatakse eraldi regulatsioon ajutisele ketis hoidmisele,
tuleb varjumisevõimaluse tagamise kohustus samuti sätestada eraldi.
Kümnendaks juhib ELL tähelepanu määruse kavandis sisalduvale nõudele, mille
kohaselt peab rühmas peetavate kasside puhul olema ette nähtud vähemalt üks liivakast iga kassi kohta ning rühma maksimaalseks suuruseks on kuus kassi. ELL hinnangul on selline jäik arvuline regulatsioon ülemäärane ega arvesta ei kodukeskkonnas ega ka hoiukodudes
ja varjupaikades tegelikult toimivaid pidamismudeleid. Praktikas on levinud, et omavahel sobivad ja sotsiaalselt kohandunud kassid kasutavad edukalt mitut liivakasti ühiselt ning heaolu tagamine sõltub eeskätt liivakastide puhtusest, paigutusest, ligipääsetavusest
ja keskkonna rikastatusest, mitte pelgalt arvulisest suhtest „üks kass – üks liivakast“. Samuti ei ole teaduspõhist ühtset alust kehtestada jäik ülempiir kuuele kassile rühmas sõltumata ruumi suurusest, vertikaalruumi olemasolust, keskkonna mitmekesisusest
ja loomade omavahelisest sobivusest. Ruumipõhine nõue (nt vähemalt 1,5 m² kassi kohta) koos kohustusega vajadusel omavahel mittesobivad loomad eraldada on proportsionaalsem ja sisuliselt loomade heaolu tagavam lahendus kui fikseeritud rühmasuurus. ELL rõhutab,
et grupeerimine peab lähtuma kasside iseloomust ja sotsiaalsest sobivusest ning kasutatava ruumi tegelikust suurusest ja ülesehitusest. Liigne normatiivne jäikus võib praktikas viia olukorrani, kus hästi toimivad ja stabiilsed kooslused tuleb formaalse nõude
tõttu lõhkuda, ilma et see parandaks loomade heaolu. Seetõttu teeb ELL ettepaneku jätta määrusest välja jäik rühmasuuruse ülempiir ning „üks kass – üks liivakast“ absoluutne nõue ning sätestada selle asemel üldkohustus tagada piisav arv liivakaste, mis arvestab
kasside arvu, pidamistingimusi ja loomade omavahelist sobivust, koos kohustusega tagada nende nõuetekohane hooldus ja puhtus.
Samuti rõhutab ELL, et koera üksi pidamise keeld ei tohi olla seotud üksnes ketis pidamisega. Rakendusakti
kavandis nähakse ette, et koera võib ketis pidada vaid sellise eluhoone vahetus läheduses, kus püsivalt elatakse, kuid järelevalve puudumise riskid ja looma heaolu probleemid ei sõltu pidamisviisist. Koera pidamine asukohas, kus keegi püsivalt ei ela, ei ole
põhjendatud ei ketis, aedikus ega muus pidamisviisis. Seetõttu tuleb kehtestada üldnorm, mille kohaselt koera tohib pidada üksnes kohas, kus tagatakse püsiv järelevalve.
Lõpetuseks rõhutame, et eelnõu ja selle rakendusaktid peavad olema iseseisvalt arusaadavad ka ilma seletuskirjata ning normide koostoime – sealhulgas
üld- ja erinormi suhe – peab olema üheselt jälgitav ja õigusselge. Õigusselgus ei ole pelgalt vormiline nõue, vaid õiguskindluse ja põhiõiguste kaitse eeltingimus. Praeguses redaktsioonis jääb mitmes küsimuses mulje, et regulatsiooni süsteemne ülesehitus ei
ole piisavalt läbimõeldud ning normide tegelik ulatus ja eesmärk selguvad üksnes seletuskirja kaudu, mis ei ole kooskõlas hea õigusloome tavaga. Eriti problemaatiline on proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. Seletuskirjas viidatakse mitmele tõsisele probleemile
– loomavabrikud, illegaalne loomade sissevedu kolmandatest riikidest, teavitamiskohustuse täitmata jätmine –, kuid kavandatud meetmed ei ole nende probleemidega sisuliselt kooskõlas. Näiteks varjupaikade ja hoiukodude võrgustike tegevusloa kohustuse laiendamine
ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas meede loomavabrikute või ebaseadusliku loomade sisseveo tõkestamiseks. Samuti ei lahenda loakohustuse kehtestamine olukorda, kus osa isikuid ei täida juba kehtivat teavitamiskohustust – seaduskuulekuse puudumise probleem
ei ole lahendatav uue loa kehtestamisega, vaid tõhusa järelevalve ja sanktsioonide rakendamisega.
Kui regulatsiooni põhjendatakse ühe probleemiga, kuid tegelik meede suunatakse teise sihtrühma suhtes ja koormab eeskätt neid, kes tegutsevad juba
läbipaistvalt ja heas usus, tekib küsimus meetme sobivusest ja vajalikkusest. Proportsionaalsuse test eeldab, et valitud abinõu on eesmärgi saavutamiseks sobiv, et sama eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem koormava vahendiga ning et koormus ei ole võrreldes
saavutatava hüvega ülemäärane. Käesoleval juhul ei ole seletuskirjas esitatud analüüs veenvalt näidanud, et tegevusloa kohustuse laiendamine hoiukodude võrgustikele vastaks nendele kriteeriumidele.
ELL hinnangul vajab eelnõu selles osas sisulist ümberhindamist. Õigusloome kvaliteet peab vastama hea õigusloome ja normitehnika eeskirjadele mitte
ainult formaalselt, vaid ka sisuliselt: probleemid peavad olema selgelt tuvastatud, meetmed nendega põhjuslikus seoses ning piirangud põhjendatud, läbimõeldud ja proportsionaalsed. Vastasel juhul tekib oht, et regulatsioon ei lahenda viidatud probleeme, kuid
toob kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid loomade heaolule ja kodanikuühiskonna toimimisele.
ELL on valmis osalema sisulises töökohtumises, et läbi käia hoiukodude võrgustiku eriregulatsiooni võimalik mudel, veterinaararsti nõude realistlikud
alternatiivid ning määruse nr 76 terviklikud muudatused (aedikute suurused, puuris pidamise piiramine, liikumisvajaduse rahuldamise normi üheselt kohaldumine kõigi pidamisviiside korral).
Lugupidamisega
Lugupidamisega,
Pille Tees
Eestimaa Loomakaitse Liit