Kõhedust tekitav
Mul on veidi kõhe ja samas ka häbi selle asjadest arusaamise taseme pärast, mida väljaendab ettepaneku tegija ja tema toetajad. Ma ei lugenud siit ühtki kommentaari, mis oleks olnud vähemalt kahtlev. Kui sellisel tasemel valijad valivad riigikogu, ongi tulemuseks selline tulemus nagu pragu näeme. Ja ma olen kaugel sellest, et õigustada kuidagi valitsuse arutuid maksutõuse. Aga... Võtame kõige lihtsama mudeli, olgu meil toidukauplus, kus on vaid kaht tüüpi tooteid. Neid mida kuidagi ostmata jätta ei saa (millest siin paljud kirjutavad, nagu leib, piim liha kartul jne) ja siis need, ilma milleta saab hakkama (nagu tort, puuviljad, angerjakonserv või alkohol). Kui nüüd riik, nii nagu siin soovitakse, langetaks esimese grupi käibemaksu ja tõstaks teisel, kuidas peaks käituma arukas kaupmees, kelle ülesanne on loomulikult täita seadust aga ka maksimeerida oma kasumit. Loomulikult peab ta tõstma esimese grupi toodete hinda, sest kuna seda osa ostmata jätta ei saa, nagu defineeritud, siis ostetakse seda ka kõrgema hinnaga. Sealt saadud rahaga tuleb aga doteerida osaliselt ka teist gruppi, mille hind peab olema nii madal, et ka teda ostetaks ja ta annaks ikka oma osa kasumisse. Katsuge mõista, et toidu hinna määrab ikka eelkõige keskmise ostja maksevõime, mitte niipalju maksu suurus. Ja kui riik maksu tõstestes selle teise grupi lihtsalt välja suretab (tarbija ei jõua/soovi maksta ka seda hinda, millega kaupmees nullis on), siis see kaup kaob turult, Tootja jääb tööta, riik rahata, tarbija kaubata. Seega ka tõusul on ikka piir ees. Tahan näidata, et see kõik on palju keerukam ja mitmetahulisem, kui siinne lahendus(?!?) püüab asja kujutada.
Sinu toodud näide turuloogikast on huvitav ja kindlasti pole vale– kõik see, mis puudutab hinnapoliitikat ja kaupmeeste loogikat, on täiesti õigustatud märkus. Aga see ei õigusta üleolevat suhtumist. Vastupidi – kui me soovime arukat ja sisulist debatti, siis lugupidamine üksteise suhtes peaks olema selle alus. On tõsi, et turul ja hindadel on oma dünaamika. Aga see ei tähenda, et käibemaksu langetamine oleks võimatu või mõttetu. Paljud riigid on selle teinud – sihipäraselt, kaalutletult ja mõju hinnates. See on poliitiline valik, mitte utoopia. Mitte kellelgi pole kohustust mõista vaesust, kui nad pole seda ise kogenud – aga neil, kel on rohkem, võiks olla vähemalt empaatiat. Eriti kui teemaks on nii elementaarne inimvajadus nagu toit. Ja kui rääkida “kõhedusest”, siis veelgi kõhedam on tegelikult see, kuidas meie oma riigis – Eesti Vabariigis – on saanud normaalsuseks see, et inimesi, kes väljendavad muret või seisavad toimetuleku eest, hakatakse pisendama, sildistama ja naeruvääristama. Need, kes peaksid olema eeskujuks, kasutavad oma teadmisi selleks, et teisi alla suruda, siis millist ühiskonda me tegelikult ehitame?
Igal juhul ei olenud minu eesmärgiks näidata üleolevat suhtumist. Kommentaari veidi tavapärasest provokatiivsem kirjaviis oli valitud soovist saada tähelepanu ja vastuvaidlemist. Ma olen tõsiselt mures kui vähe nii olulistes küsimustes on tegelikku analüüsi. Riigikogule antakse üle tõeline rahvaalgatus 50000 allkirja, kuid jääb täiesti arusaamatuks mida need 50000 inimest tegelikult soovivad. Isegi kui nad soovivad toiduainete hinna alandamist, mis oleks loomulik, jääb küsimuseks, mis on riigikogu järgmine käik, kui nemad on seisukohal, et planeeritud miljardid tuleb igal juhul kätte saada. Sel juhul võib vabalt tekkida olukord, kus toiudainete käibemaks langeb, toiduainete hind ei lange aga tõstetakse mingit muud maksu või tariifi, mis võib ka neile 50000 olla kokkuvõttes kahjulikum. Selliste asjade tõttu on minu jaoks säärane lahmimine hirmutav. Selle sees, kuidas tootmissisenditest, maksudest ja konkurentsist kujunevad hinnad on nii mitu protsessi ja tagasisidet, et sellise lihtsusega väita, et ühe kaubagrupi käibemaksulangus toob hinnaleevendust ja vedada sellega kaasa 50000 inimest on minu arvates vastutustundetu. Vähemalt tuleks mõelda miks just toiduainete hinnatõus viimasel aastal on 8 %, millest vaid 1.6% tuleneb käibemaksutõusust, pealegi siin ei ole stabiliseerumine veel lõppenud. Miks ei ole väga head korrelatsiooni eri riikide käibemaksu ja toiduhindade vahel. Kas poleks olnud otstarbekam sellist rahva entusiasmi tarvitada selleks, et sundida riiki oma arutut raiskamist lõpetama. Sellest võiks lõppkokkuvõttes ka midagi kasu olla. Ja veel empaatia ja arusaamine kellegi raskest olukorrast on head ja teatud juhtudel väga olulised asjad aga seadusandlusest tuleb need eemal hoida. Kehtestatud seadus hakkab elama oma elu ja selline, mille ideeks oli kedagi aidata (nt vähendada teatud nn esmavajalike toiduainete hindu) võib esile kutsuda hoopis vastupidise efekti või jätta olukorra muutumatuks. Piisab kui me kõiki protsesse korralikult läbi ei mängi. Hädasolijat on ikkagi kõige õigem abistada otsetoetusega, mitte mingi kavala skeemiga talle (teistega võrreldes) soodsama olukorra loomist. Elu näitab, et osavam suudab alati ka soodustusest suurema tüki haugata.
Täiesti nõus kommentaariga. Kust tuleb see kindel veendumus, et käibemaksu langetamine langetab hindu pikas perspektiivis, see ilmselt oleks nii alguses ainult. Kui kaupmees on juba näinud, et ta suudab hetkel antud toodet müüa kallima hinnaga siis varsti peale hindade langetamist liiguks ta ju sinna vaikselt tagasi. Meie maksaksime varsti sama hinda ning hiljem lisaks ka uusi makse, sest kusagilt on vaja puudujäänud raha leida. Pigem võiks riik kuidagi reguleerida suurte kaubanduskettide ehitamise lubasid, et vältida sarnast olukorda nagu näiteks Viimsis, kus üksteise kõrval on esindatud kõik suuremad poed. See juu omakorda suurendab kaupluste kulusid ning seeläbi ka hindade tõusu.