On oluline tagada et kogu Eesti, sealhulgas tiheasustusega ja tundlike loodusväärtustega piirkonnad, panustavad võrdselt rohepöördesse. Praegune tuuleparkide arendus on ebaproportsionaalselt koormanud maapiirkondade kogukondi ja keskkonda.

Probleemid KOV-de senises tegevuses tuulealade planeeringute läbisurumisel:

1. Ettevaatlikkuse põhimõtte eiramine:
   • Kohalikud omavalitsused (nt Põltsamaa Vallavalitsus) ignoreerivad ettevaatlikkuse põhimõtet, mis nõuab, et vähimagi kahtluse korral keskkonna, inimeste tervise või kogukonna huvide ohustamisel tuleks projektid peatada või täiendavalt uurida. Selle asemel surutakse planeeringud läbi ka siis, kui keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) toob esile ebakindlust või olulisi riske, näiteks mõju linnustikule, infraheli mõjusid või kohaliku elukeskkonna kvaliteedile.
   • Vähimgi kahtlus peab eeldama põhjalikku ja sõltumatut uurimist. Ent sageli eiratakse sellist ettevaatlikkust surve tõttu saavutada arendajatega kokkuleppeid või täita regionaalseid eesmärke.
   • Ettevaatlikkuse põhimõtte järgi peab vald vältima otsuseid, mille keskkonnamõju ei ole selgelt määratletud või millel võib olla oluline mõju tundlikele liikidele ja elupaikadele.
2. Uurimispõhimõtte eiramine:
   • KOV-id ei selgita alati välja kõiki olulisi asjaolusid iseseisvalt, vaid tuginevad peamiselt KSH koostajate ja arendajate esitatud hinnangutele. See toob kaasa ühepoolse pildi ja arvestamata jäävad kogukondade, keskkonnaekspertide ning sõltumatute uuringute seisukohad.
   • Näiteks jäävad paljud tuuleparkide projektides olulised küsimused, nagu infraheli mõju või mõju rändlindudele, puudulikult analüüsituks, kuna täiendavate uuringute tellimist välditakse aja ja rahaliste ressursside kokkuhoiu tõttu.
   • Regionaalsete kumulatiivsete mõjude eiramine: pole mingeid uuringuid, kuidas mõjuvad mitmes kõrvutiolevas vallas asuvad tuulepargid piirkonna keskkonnale ja kogukonnale kumulatiivselt ja pikaajaliselt.
3. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine:
   • KOV-id ei tasakaalusta kohaliku kogukonna ja keskkonna huve piisavalt. Näiteks surutakse tuulepargid läbi, vaatamata sellele, et projektid muudavad ulatuslikult maastikku ja mõjutavad pikaajaliselt kohalikke elutingimusi.
   • Ülemäärane keskendumine tuuleenergia arendamisele kahjustab kohaliku kogukonna elukvaliteeti, ignoreerides sageli kohalike elanike õigustatud vastuseisu või ettepanekuid projektide ulatuse vähendamiseks või alternatiivsete asukohtade kaalumiseks.
4. Parima võimaliku teabe põhimõtte eiramine:
   • KOV-d ei kasuta alati otsustamiseks kõige täpsemaid ja ajakohasemaid andmeid. Sageli on KSH aluseks varasemad, puudulikud või üldistatud andmed, mida ei ajakohastata hoolimata sellest, et menetluse käigus ilmnevad olulised uued asjaolud.
   • Näiteks, kui rändlindude või nahkhiirte uuringud toovad esile uusi ohte, ei hinnata neid piisavalt või ei korrigeerita algseid järeldusi.
5. Vastutuse delegeerimine arendajatele:
   • Kuigi KOV peab vastutama kõikide oluliste küsimuste lahendamise eest, lükatakse see vastutus sageli KSH koostajale või arendajale. See võib kaasa tuua kallutatust ja huvide konflikte, kuna arendaja huvides ei ole alati põhjalik ja erapooletu analüüs.
   • Näiteks Põltsamaa Vallavalitsus, olles lõplik otsustaja, ei ole alati taganud, et kõik olulised riskid ja küsimused on põhjalikult käsitletud ja lahendatud. Või esitletakse ohtude-riskide ebaolulisust otsesõnu valetades kogukonnale.
6. Avalikkuse kaasamine jääb formaalseks:
   • Kohalikud elanikud ja huvigrupid on sageli jäetud kõrvale või kaasatakse neid minimaalselt, peamiselt vaid kohustuslike avalike arutelude raames. Avalikke arutelusid kasutatakse tihti formaalselt, ilma et elanike muresid ja ettepanekuid tegelikult sisuliselt arvesse võetaks.
7. Ebapiisav järelevalve ja tulemuste hindamine:
   • KOV-d ei kontrolli piisavalt, kas elluviidavad projektid vastavad esialgsetele KSH järeldustele ja tingimustele. See võimaldab arendajatel leevendusmeetmeid täies mahus mitte rakendada, mis suurendab pikaajalisi riske keskkonnale ja kohalikele elanikele.

Nõutav riiklik eriplaneering Põhja-Eestisse peab vältima eespool kirjeldatud varasemaid probleeme tuuleparkide arendamises, keskendudes teaduslikule planeerimisele ja kogukondade huvide kaitsele.

Riikliku eriplaneering mainitud Põhja-Eesti piirkondades tuleb üles ehitada läbipaistvalt ja teaduslikult, keskendudes varasemate vigade vältimisele. See eeldab selgeid norme infraheli osas, riiklikku vastutust järelvalves ja kohalike huvide sisulist arvestamist ning tõhusat koostööd omavalitsuste ja kogukondadega. Ilma nende muudatusteta on oht, et korduvad mineviku vead kahjustavad kohalikke elanikke, loodust ja arendusprojektide mainet pöördumatult. Lisaks veel ettepanekuid edukaks planeerimistegevuse läbiviimiseks:

1. Kehtestada piisavad puhvertsoonid keskkonna ja loomastiku kaitseks: Puhvertsoonide laiuse määramisel tuleb lähtuda rahvusvahelistest juhistest ja riiklikest kaitsekavadest, näiteks Natura 2000 alade kaitsemeetmetest (Euroopa Komisjon, 2013). Näiteks kehtestada vähemalt 10-kilomeetrised keelualad kõigi kaitsealuste linnuliikide pesitsus- ja toitumisalade ümber, kus tuuleparkide rajamine ja muud häirivad tegevused on täielikult keelatud.

2. Tõhustada kaitsealade ühenduvust rohevõrgustiku kaudu: Rohevõrgustiku ühendused kaitsealade vahel peavad säilima ja vajadusel tuleb neid laiendada, et tagada loomade ja lindude vaba liikumine. Uuringud (EEA, 2018) näitavad, et rohevõrgustiku katkestamine põhjustab liikide kadumise riski rohkem kui 60%.

3. Sõltumatud ökoloogilised uuringud liikide ja elupaikade kohta: KOV peab tellima sõltumatud uuringud, mis kaardistavad valla elurikkuse ja kaitsealuste liikide täpsed elupaigad (praegused on tellitud eranditult arendajate poolt ja rahade eest) See analüüs peab sisaldama ka tundlike liikide, näiteks must-toonekure ja väike-konnakotka, pesitsus- ja toitumisalade põhjalikku uurimist.

4. Nullkahju põhimõtte rakendamine: Tuuleparkide arendamine peab lähtuma nullkahju põhimõttest, mis tähendab, et ükski olemasolev elupaik ega liik ei tohi tuulepargi tõttu kahjustuda. Vääriselupaikade hävimine tuleb täielikult välistada.

5. Pikaajaline järelmonitooring: Kehtestada sõltumatu monitooringuprogramm, mis jälgib kaitsealade ökoloogilist seisundit vähemalt 10 aastat pärast tuuleparkide rajamist. Monitooringuandmete põhjal tuleb hinnata tuuleparkide mõju ja vajadusel rakendada täiendavaid kaitsemeetmeid.

6. Alternatiivsete asukohtade leidmine: Kõik tuulepargid tuleb rajada piirkondadesse, mis asuvad väljaspool kaitsealade mõjuulatust ja mille ökoloogiline tundlikkus on madal. KSH peab sisaldama põhjalikku analüüsi selliste alternatiivsete alade kohta.

7. Kumulatiivsete mõjude hindamine: tuuleparkide ja teiste arenduste koostoime Natura 2000 aladega: KSH peab sisaldama kumulatiivse mõju analüüsi mis hindab mitte ainult kavandatavate tuuleparkide mõju, vaid ka piirkonnas juba rajatud või kavandatud arendustegevuse koostoimeid Natura 2000 aladega.

8. Kohandamise tõhususe teaduslik hindamine: KOV peab esitama teaduslikult valideeritud tõendid, mis kinnitavad, et KSH-s pakutud kohandamismeetmed (nt tuulikute paigutuse kohandamine või töö piiramine) on piisavad tundlike pesitsusalade kaitseks. Tõendite puudumisel ei tohiks kohandamist pidada piisavaks meetmeks. 9. Tundlike lindude pesitsusalade kaitse: kaitsetsoonid, töö peatamine ja teaduslikult põhjendatud meetmed Tundlike lindude pesitsusalade kaitsmiseks tuleb kehtestada vähemalt 10-kilomeetrised kaitsetsoonid, peatada tuulikute töö pesitsusperioodidel ja kaaluda tuuleparkide alade ümberpaigutamist. KSH peab sisaldama teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad pakutud meetmete tõhusust. Ilma tõhusate alternatiivide ja pikaajalise monitooringuta ei saa tagada pesitsusalade terviklikkust ega liikide kaitset.

10. Taastamiskohustuse kehtestamine: Kõik tuuleparkide rajamise käigus katkestatud rohevõrgustiku osad tuleb taastada vähemalt 1,5-kordselt, et kompenseerida elupaikade kaotust ja vähendada killustumise mõju.

11. Alternatiivsete tuulepargialade kaalumine: Kui tuuleparkide rajamine nõuab raadamist tundlikel aladel, tuleb kaaluda tuuleparkide rajamist alternatiivsetesse piirkondadesse, kus metsaökosüsteemide terviklikkus ei ole ohustatud.

12. Kehtestada metsiste mängualade ümber ranged kaitsetsoonid: Kehtestada metsiste mängualade ümber vähemalt 10-kilomeetrised keelualad, kus tuuleparkide rajamine ja muud häirivad tegevused on täielikult keelatud. Sellised kaitsetsoonid on vajalikud mängualade vaikuse ja ökoloogilise terviklikkuse tagamiseks.

13. Kehtestada ohustatud taimeliikide elupaikadele ranged kaitsealad: Kehtestada vähemalt 5-kilomeetrised keelualad kõikide ohustatud taimeliikide looduslike elupaikade ümber, kus tuuleparkide rajamine ja muud häirivad tegevused on keelatud. See tagab liikide säilimise looduslikes tingimustes.

14. Kehtestada metsloomade liikumiskoridoride kaitseks keelualad: Kehtestada vähemalt 10-kilomeetrised kaitsetsoonid kriitiliste liikumiskoridoride ümber, kus tuuleparkide rajamine ja raadamine on keelatud. Need alad peavad tagama vabalt toimiva liikumisteede võrgustiku.

15. Kumulatiivsete mõjude hindamise puudulikkus KSH ei käsitle piisavalt kumulatiivseid mõjusid, mis on vajalikud keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamiseks. Kuigi kumulatiivsete mõjude hindamine on KSH kohustuslik osa, on nende ulatuslik mõju piirkonna ökosüsteemidele ja kohalikele elanikele jäetud hindamata. Näiteks: KSH ei hõlma paralleelselt kavandatavate tegevuste ja projektide (nt metsaraiete, põllumajandustaristu laienduste ja kõrgepingeliinide) koostoimet, mis võivad tugevdada negatiivseid mõjusid elurikkusele ja rohevõrgustikule.

16. Kehtiva seadusandluse ajakohastamine: infraheli normide ja mõõtmismetoodika uuendamine

Praegune seadusandlus infraheli osas on vananenud ja ei vasta rahvusvahelistele standarditele ega teadusuuringutele. Vajalik on kehtivate infraheli normide kaasajastamine, tuginedes Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juhistele. Lisaks tuleb uuendada infraheli mõõtmismetoodikat, et see arvestaks pikaajalisi mõjusid ja kogukondade terviseriske. Tänased lühiajalised ja pindmised mõõtmised ei anna terviklikku pilti infraheli tegelikust mõjust, näiteks unehäiretele, stressile ja kroonilistele haigustele.

Uuendatud seadusandlus peab sisaldama:

1. Selgeid piirmäärasid infraheli ja madalsagedusliku müra lubatud tasemetele, arvestades pikaajalise kokkupuute mõjusid.
2. Kohustuslikku sõltumatut monitooringut nii enne tuuleparkide rajamist kui ka nende tööperioodil.
3. Eraldi regulatsioone tihedalt asustatud ja tundlike piirkondade jaoks, kus mõju võib olla suurem.

Ajakohastatud normid ja metoodikad tagaksid keskkonna ja kogukondade tervise parema kaitse, muutes tuuleenergeetika arenduse jätkusuutlikumaks ja vastutustundlikumaks.

17. Probleemide ennetamine ja leevenduste eelistamise vältimine KSH protsessis:

Keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) eesmärk peab olema arendusprojektide võimalike mõjude põhjalik analüüs ja tõenduspõhiste otsuste tegemine, mis kaitsevad keskkonda ja kogukonna huve. Kui KSH protsessis tuvastatakse probleemid ja riskid, tuleb prioriteediks seada nende täielik vältimine, mitte keskenduda üksnes leevendusmeetmete rakendamisele või arenduse õigustamisele. Kõik tuvastatud riskid ja võimalikud mõjud tuleb põhjalikult uurida, hinnata nende vältimise võimalusi ning rakendada alternatiivseid lahendusi, mis tagavad keskkonnahoiu ja kogukonna huvide kaitse. Selline lähenemine aitab vältida arendajate äriliste eesmärkide seadmist avaliku huvi ja keskkonnakaitse arvelt.

18. Probleemide tõhus lahendamine KSH protsessis: vältimine leevendamise asemel:

Valdade tuulepargi alade KSH protsessis tuleb negatiivsete mõjude ja riskide (nt mõju tundlikule liigile, elupaikade fragmentatsioon või mürasaaste) tuvastamise järel need probleemid algfaasis tõhusalt lahendada, mitte lükata vastutust hilisematesse etappidesse. Selle asemel, et riskide mõju marginaliseerida või väita põhjendamatult, et „mõju on minimeeritav“, peab iga negatiivse mõju kohta esitama sõltumatutele uuringutele tuginevad tõendid ja realistlikud lahendusettepanekud. Probleemide dokumenteerimine ilma konkreetseid vältimis- ja lahendusmeetmeid kehtestamata ei taga ei keskkonna ega kogukonna kaitset. KSH protsess peab keskenduma tõenduspõhistele ja koheselt rakendatavatele lahendustele, mis välistavad riskid juba planeeringu varases etapis.

19. Tõenduspõhiste meetmete olulisus: vältida alusetuid väiteid „minimeerimise“ ja „leevendamise“ kohta:

KSH protsessis esitatud väited kahju „minimeerimise“ või „leevendamise“ kohta peavad olema selgelt tõendatud ja põhjalikult dokumenteeritud. Üldsõnalised lubadused, mis ei tugine sõltumatutele uuringutele või tõenditele, ei taga keskkonna ja kogukonna kaitset. Näiteks kui väidetakse, et müra mõju saab vähendada tehnoloogiliste lahendustega (nt automaatne peatamine teatud tingimustel), tuleb esitada andmed selle kohta, kuidas ja mil määral sellised meetmed on teiste projektide puhul tegelikult töötanud. Samuti tuleb analüüsida, kas need lahendused suudavad täielikult välistada sellised probleemid nagu krooniline unehäire või stress.

Abstraktseid lubadusi tuleb vältida ning KSH peab sisaldama sõltumatute ekspertide hinnanguid ja uuringutest tulenevaid tõendeid, mis kinnitavad pakutud meetmete tõhusust. Ainult selliselt saab vältida olukorda, kus „minimeerimise“ ja „leevendamise“ lubadused jäävad deklaratiivseks ega täida oma eesmärki keskkonna ja kogukonna heaolu kaitsmisel.

20. Teadusuuringutele tuginev hindamine: vältida „tõenäoliselt mõju puudub“ väiteid:

KSH protsessis kasutatav väide „tõenäoliselt mõju puudub“ peab tuginema sõltumatutele teadusuuringutele ja tõenditele, mitte oletustele või üldistustele. Sageli ignoreeritakse olemasolevaid teadusuuringuid või varasemaid juhtumeid, kus sarnaste arendusprojektide mõju on selgelt tuvastatud. Näiteks mõju tundlikele liikidele, infraheli tervisemõjud või rändlindude hukkumised on teaduslikult dokumenteeritud, kuid neid riskikohti alahinnatakse.

Selline lähenemine, kus eelnevate uuringute järeldused jäetakse tähelepanuta, ei vasta teaduslikule lähenemisviisile ja seab ohtu nii keskkonna kui ka kogukonna heaolu. Selle vältimiseks peab iga väide „tõenäoliselt mõju puudub“ olema toetatud konkreetsete uuringutega, mis tõendavad, et kavandatav tegevus ei põhjusta olulist mõju. Lisaks tuleb KSH aruandes selgelt kirjeldada, miks ja kuidas on olemasolevaid teadusuuringuid arvesse võetud, ning esitada tõendid, mis kinnitavad mõju puudumist. Ilma teaduslikult tõendatud aluseta on sellised väited eksitavad ja võivad viia kahjulike otsusteni.

21. Läbipaistva ja tõenduspõhise riskianalüüsi olulisus

KSH protsessides puudub sageli läbipaistev ja kohalikus kontekstis läbi viidud riskianalüüs, mis tõendaks „minimeerimise“ või „leevendamise“ meetmete efektiivsust. Väited, et tuuleparkide mõju kohalikele liikidele (nt rändlinnud ja nahkhiired) saab vähendada, jäävad üldsõnalisteks ega tugine teaduslikele uuringutele ega praktikale. Näiteks turbiinide mõju nahkhiirtele on teadaolevalt tõsine, eriti madalate tuulekiiruste juures, kus nad hukkuvad sagedamini, kuid puuduvad andmed ja meetmed, mis kinnitaksid, kuidas seda riski tõhusalt vähendada.

Selliste väidete põhjendamiseks tuleb:

1. Viia läbi põhjalikud ja kohalikud riskianalüüsid, mis käsitlevad mõju spetsiifiliselt kavandatava tuulepargi piirkonnas.
2. Esitada tõendid mujal maailmas sarnastes tingimustes kasutatud leevendusmeetmete tõhususe kohta, sealhulgas nende rakendamise ulatus ja tulemused.
3. Nõuda sõltumatute ekspertide hinnanguid, mis kinnitavad pakutud lahenduste realistlikkust ja pikaajalist mõju.

Ilma konkreetsete ja läbipaistvate tõenditeta jäävad lubadused „minimeerimisest“ ja „leevendamisest“ deklaratiivseks, mis kahjustab nii keskkonda kui ka kohalike kogukondade usaldust arendusprotsessi vastu. Reaalne riskianalüüs peab olema tõenduspõhine ja hõlmama kõiki loodus- ja sotsiaalmajanduslikke aspekte.

22. Pikaajaliste ja kumulatiivsete mõjude uuringute olulisus: vältida kriitiliste analüüside kõrvaleheitmist

KSH protsessides väide „tõenäoliselt mõju puudub“ põhineb sageli lühiajalistel ja piiratud ulatusega analüüsidel, mis jätavad tähelepanuta pikaajalised ja kumulatiivsed mõjud. See lähenemine ignoreerib kriitiliste uuringute vajadust ja eeldab ekslikult, et mõju puudumine on tõestatav ilma vastava uurimiseta. Näiteks mõju rändlindudele, nahkhiirtele või ökosüsteemi sidususele võib avalduda alles aastate jooksul ja akumuleeruda erinevate arendusprojektide koosmõjuna.

Selliste väidete tõsiseltvõetavuse tagamiseks tuleb:

1. Viia läbi pikaajalised ja kumulatiivsed uuringud: hinnata kavandatavate projektide mõju ajas ning võtta arvesse piirkonnas juba olemasolevate ja kavandatud projektide koostoimeid.
2. Lähtuda ettevaatlikkuse põhimõttest: kui uuringud pikaajaliste mõjude kohta puuduvad, tuleb projektid peatada või vähendada nende ulatust kuni täiendavate andmete kogumiseni.
3. Sõltumatute uuringute kaasamine: väited „tõenäoliselt mõju puudub“ peavad tuginema sõltumatutele teadusuuringutele, mitte arendajate või KSH koostajate oletustele.
4. Tõenduspõhised järeldused: esitada konkreetseid andmeid ja tõendeid, mis kinnitavad, et mõju ei avaldu või on piisavalt leevendatav.

Ilma kriitiliste uuringuteta jäävad väited mõju puudumisest spekulatiivseks ja võivad viia ekslike otsusteni, mis kahjustavad nii loodust kui ka kogukondade huve. KSH protsess peab tagama, et pikaajalised ja kumulatiivsed mõjud on põhjalikult analüüsitud ja lahendatud enne projekti edasist menetlemist.

23. Keskkonnamõjude vältimise prioriteet: leevenduste eelistamise vältimine

KSH protsessides rakendatakse sageli valesid põhimõtteid, asendades keskkonnamõjude vältimise leevendusmeetmetega, mis on ajutised, piiratud tõhususega ja ei suuda vältida pikaajalisi või pöördumatuid kahjustusi. Leevendusmeetmete kasutamine riskide maandamiseks ei ole vastavuses ennetuspõhimõttega, mis nõuab, et kui mõju välistamine ei ole võimalik, tuleb projekti peatada või alternatiivseid lahendusi kaaluda.

Sellise praktika vältimiseks tuleb:

1. Prioriteediks seada mõju vältimine: KSH protsessis tuleb esmalt hinnata, kas negatiivsed mõjud on võimalik täielikult välistada, ning alles siis kaaluda leevendusmeetmeid.
2. Tagada leevendusmeetmete pikaajaline tõhusus: kui leevendusmeetmeid siiski kasutatakse, peavad need olema pikaajalised, sõltumatult hinnatud ja tõenduspõhised. Näiteks mõju rändlindudele või kaitsealustele liikidele ei saa leevendada meetmetega, mis ei suuda tagada pikaajalist elupaikade säilimist.
3. Rakendada ennetuspõhimõtet: kui leevendusmeetmed ei suuda välistada olulisi mõjusid, ei saa projekt jätkuda pelgalt oletuse põhjal, et leevendus suudab mõju „vähendada“.
4. Analüüsida alternatiive: iga KSH protsess peab põhjalikult kaaluma alternatiivseid lahendusi või asukohti, mis suudavad kõrvaldada riskid ilma keskkonnale pöördumatuid kahjustusi põhjustamata.

Leevendusmeetmete eelistamine vältimisele seab ohtu nii keskkonna kui ka kohalike kogukondade huvid, jättes tähelepanuta pikaajalise vastutuse ja kestlikkuse põhimõtted. Selle vältimiseks peab KSH keskenduma esmalt vältimisele ning käsitlema leevendusmeetmeid vaid viimase võimalusena, kui nende tõhusus on tõendatud ja sõltumatult kinnitatud.

24. Keskkonna ja kogukonna huvide tasakaalustamine: arendaja äriliste eesmärkide eelistamise vältimine

KSH protsessis keskendumine probleemide vältimise asemel arenduse õigustamisele marginaliseerib keskkonna ja kogukonna huve ning seab prioriteediks arendaja ärilised eesmärgid. Kui KSH muutub arendaja tööriistaks, kaotab protsess oma objektiivsuse ning selle eesmärk – teha tõenduspõhiseid otsuseid, mis kaitsevad loodust ja kohalikke kogukondi – moonutatakse.

Sellise praktika vältimiseks tuleb:

1. Tagada sõltumatu ja objektiivne hindamine: KSH koostamine peab toimuma sõltumatute ekspertide juhtimisel, kes on vabad arendaja huvide mõjust. Kõik protsessis tehtud otsused peavad põhinema teaduslikel tõenditel, mitte ärilistel eesmärkidel.
2. Keskkonna ja kogukonna huvide prioriteet: KSH peab lähtuma sellest, et arendustegevus ei tohi kahjustada looduskeskkonda ega kohalike kogukondade elukvaliteeti. Kui riskid on selgelt tuvastatud ja mõju vältimine ei ole võimalik, tuleb projekt peatada või selle ulatust vähendada.
3. Arendaja vastutuse suurendamine: arendajalt tuleb nõuda, et ta esitaks põhjalikud analüüsid ja tõendid, mis kinnitavad projekti jätkusuutlikkust ning leevendusmeetmete tõhusust. Kui sellised tõendid puuduvad, ei saa projekti õigustada.
4. Avalikkuse kaasamine ja läbipaistvus: kohalikud kogukonnad ja huvigrupid peavad olema aktiivselt kaasatud KSH protsessi igas etapis. Nende huvide ja murede ignoreerimine kahjustab protsessi usaldusväärsust ja legitiimsust.
5. Fookus probleemide vältimisel: KSH peab keskenduma riskide ja negatiivsete mõjude vältimisele juba varases staadiumis. Arendustegevuse õigustamine ei tohi olla KSH protsessi peamine eesmärk, eriti kui riskid on dokumenteeritud.

Keskkonna ja kogukonna huvide marginaliseerimine KSH protsessis vähendab nii arenduse kui ka otsuste legitiimsust. Tõenduspõhine, sõltumatu ja tasakaalustatud protsess on ainus viis tagada, et arendused ei kahjusta pöördumatult loodust ega kohalikke kogukondi.

25. Avalikkuse usalduse taastamine: läbipaistvuse ja kogukonna huvide kaitse

KSH kallutatus arendaja kasuks õõnestab avalikkuse usaldust, kui kogukonna mured, nagu elukeskkonna kvaliteet ja keskkonnamõjud, jäävad tähelepanuta.

Läbipaistvuse tagamiseks tuleb:

1. Kaasata kogukond aktiivselt otsustusprotsessi ja arvestada nende muredega.
2. Põhjendada kõik otsused selgete tõenditega, vältides formaalsust.
3. Seada elukeskkonna kaitse ja kogukonna huvid arendaja ärihuvidest ettepoole.

Ainult sõltumatu, läbipaistev ja kogukonnakeskne lähenemine hoiab usaldust KSH protsessi vastu.

26. Lahenduste otsimise kontseptsiooni ekslikkus: "Lahenduste leidmise" illusioon. Väide, et probleemid lahendatakse järgmistes etappides, ignoreerib reaalsust, et:

• Mõjude olemus ei ole lahendatav: näiteks tundlike elupaikade ja liikide puhul, nagu must-toonekure pesitsus- ja toitumisalad, on häiringutega seotud mõjud pöördumatud. Liikide häirimine ja elupaikade fragmentatsioon toovad kaasa sigimisedukuse languse ning asurkondade kadumise.
• Kumulatiivsed mõjud süvenevad: isegi üksikute arenduste mõju võib kuhjuda, põhjustades elupaikade hävimist ja liikide väljasuremist piirkonnas. Tuuleparkide rajamise kumulatiivne mõju ulatub üle piirkonna ja mõjutada laiemat ökosüsteemi.

"Lahenduste leidmise" kontseptsioon toob kaasa olukorra, kus kriitilised otsused tehakse liiga hilja, kui kahjustused on juba tekkinud. See ohustab nii keskkonda kui ka arenduse jätkusuutlikkust.

27. Keskkonnamõjude hindamise lõpetamine negatiivse tulemusega Kui negatiivsed mõjud on ilmsed, on oluline:

Tunnistada, kui projekt pole sobiv - kui KSH käigus tuvastatakse olulisi negatiivseid mõjusid, tuleb arenduse sobimatust ausalt ja läbipaistvalt tunnistada ning projekt lõpetada. Vältida mõju marginaalseks taandamist: kui mõju on teaduslikult tõestatud ja olulise riskiga, ei saa seda ignoreerida ega leevendusmeetmetega asendada.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Viimsi, Paljassaare, Aegna, Prangli, Naissaare ja Suurupi piirkonnad pakuvad potentsiaali uuenduslike ja keskkonnasäästlike energialahenduste arendamiseks, tingimusel, et keskkonnakaitse ja kogukondade osalus on prioriteetsed.

Algatada riiklik eriplaneering tuuleparkide rajamiseks järgmistes piirkondades, järgides läbipaistvat ja tasakaalustatud planeerimisprotsessi:

1. Viimsi poolsaar

• Põhjendus: Viimsi avatud asukoht pakub kõrget tuuleenergia potentsiaali. Lähedus Tallinna taristule võimaldab kiiret elektrivõrgu ühendust.
• Leevendusmeetmed: tagada, et tuulikud ei mõjuta kohalikke elanikke müra ja visuaalse mõju osas. Piirkonnas tuleb läbi viia linnustiku ja rändeteede põhjalik uuring.

2. Paljassaare poolsaar

• Põhjendus: tööstuspiirkonnale omane infrastruktuur võimaldab efektiivset arendust. Lähedus merele suurendab tuuleenergia tootlikkust.
• Leevendusmeetmed: kaitsta Paljassaare looduskaitseala ja elusloodust, piirates arenduse ulatust vastavalt keskkonnamõjude hindamisele.

3. Aegna ja Naissaar

• Põhjendus: saarte geograafiline asukoht pakub sobivaid tingimusi meretuuleparkide rajamiseks. Need projektid võivad saada rahvusvaheliseks eeskujuks.
• Leevendusmeetmed: minimeerida visuaalset mõju saarte maastikule ning tagada, et tuulikud ei mõjuta olulisi turismi- ja puhkealasid.

4. Prangli saar

• Põhjendus: sobiv väikesemahuliseks energiatootmiseks, mis aitab tagada saare energiavarustuse iseseisvuse ja sõltumatuse fossiilkütustest.
• Leevendusmeetmed: säilitada saare ökoloogiline tasakaal, rakendades minimaalseid tehnoloogilisi sekkumisi.

5. Suurupi piirkond

• Põhjendus: piirkond asub avatud tuulealadel ja on vähem tihedalt asustatud, mis teeb sellest sobiva asukoha tuuleparkidele.
• Leevendusmeetmed: kaitsta kohalikke loodusväärtusi ja arvestada rohevõrgustiku säilimisega.

Tuuleparkide positiivne mõju mainitud Põhja-Eesti piirkondadele 290-meetrised tuulepargid pakuvad unikaalset võimalust muuta seni tavapäraseid merevaateid kaasaegseks ja inspireerivaks. Tuulikute graatsiline disain lisab horisondile uue arhitektuurilise mõõtme, mis peegeldab tehnoloogilist arengut ja rohelist tulevikku.

Lisaks sellele mõjutavad tuulepargid positiivselt nimetatud piirkondi ka sotsiaalmajanduslikult:

• Turismi areng: kaasaegsed tuulepargid tõmbavad ligi tehnoloogiahuvilisi ja rohepöörde toetajaid, kes soovivad külastada innovaatilisi energialahendusi. Piirkonnad nagu Aegna ja Naissaar võivad muutuda populaarsemateks turismisihtkohtadeks.
• Kohalikud töökohad: tuuleparkide rajamine ja hooldamine loob piirkonnas uusi töövõimalusi, suurendades majanduslikku aktiivsust ja pakkudes kohalikele elanikele lisasissetuleku võimalusi.
• Kogukondade infrastruktuuri parendamine: tuulepargid toovad sageli kaasa investeeringuid kohaliku taristu arendamisse, sealhulgas teedesse, elektriühendustesse ja kogukondlikesse teenustesse.
• Rohelise maailmavaate maine tõstmine: Viimsi, Paljassaare ja Aegna piirkondade maine võib tõusta rahvusvaheliselt tänu innovaatilistele ja keskkonnasõbralikele lahendustele.

See aitab edendada kogukondade tuntust kui eeskujulikke rohepöörde toetajaid:

• Atraktiivsus ja investeerimispotentsiaal: piirkonna atraktiivsus ja investeerimispotentsiaal kasvaks märgatavalt.
• Lisanduvad vahendid võimaldaksid hoida ja arendada avalikke teenuseid, näiteks haridus-, tervishoiu- ja transporditeenuseid.
• Tööhõive ja kõrged palgad: kõrge töötasuga töökohad tõstaksid siinsete elanike elatustaset. Tuuleparkide haldusega seotud tehnikute, hooldusinseneride ja teiste spetsialistide näol on tegemist kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga, kelle järgi on sektoris juba täna karjuv puudus ja seda üle Euroopa.

Arengutega kaasneb palju, palju positiivseid mõjusid, mis on suures osas ka rahaliselt mõõdetavad. Samas ei tähenda planeeringud veel, et kogu alale saaks tuuleparke ehitada või on energiavajadusest lähtuvalt neid üldse mõtet sellises mahus püstitada. Muidugi ei tohi neid rajatisi teha loodust liigselt kahjustades ja inimeste elukeskkonda hävitades, vaid tuleb läbi viia põhjalikud uuringud ja leida tasakaal looduse ja inimeste ning puhta energia tootmise vahel.