Tuumaenergiale ei ole alternatiivi
Eesti elektritarbimine on ümmarguselt 1 TW. Kes tahab, võib siit (https://elering.ee/elektri-tarbimine-ja-tootmine) täpsemalt vaadata, k.a. 2021. a. prognoosi, aga ütleme ümmarguselt 1 TW. Tuulepargid võtavad meeletult palju ruumi. Keskmiselt suudavad nad toota ruutkilomeetri kohta umbes 10 MW (allikaid palju, üks näiteks siin: https://www.msp-platform.eu/practices/capacity-densities-european-offshore-wind-farms). See tähendab, et Eesti 1 TW võimsusvajaduse rahuldamiseks on tarvis tuulikutega täita 100 000 km2 (Eesti maismaa pindala on 45 000 km2). Lisaks toodavad tuulikud elektrit vaid siis, kui ise tahavad, mitte siis, kui meil on vaja. Päikesepaneelid võtavad 10x vähem ruumi, aga ka see on väga palju. Eestis annab maapinnale jõudev päikesevalgus aastas keskmiselt umbes 100 W/m2 (https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeseenergia_Eestis), mis tähendab, et 1 TW võimsuse jaoks tuleks päikesepaneelidega katta 10 000 km2 (100% efektiivsusega paneelide korral). Lisaks toodavad paneelid 90% oma aastasest toodangust märtsi ja oktoobri vahel. Talvel, kui tarbimisvajadus on suurim, ei anna päikesepaneelid sisuliselt mingit energiat. Pole mingit põhjust arvata, et päike ja tuul hakkaksid meie energeetikas kunagi mängima olulisemat rolli, kui ütleme umbes 10 %. Vesinikutehnoloogia ei ole mõeldud mitte elektri tootmiseks, vaid salvestamiseks. Põlevkivienergeetika on teatavasti äärmiselt kliimavaenulik. Hüdroenergiapotentsiaali Eestis ei ole, sest meil pole selleks vajalikke kõrguste vahesid ega vooluhulkasid. Biomassi põletamine tähendaks laastavaid lageraieid. Kas keegi teab mõnda muud võimalust? Mina ei tea. Kui me ei taha elektri meeletut kallinemist (põlevikivienergeetikale rakenduvate üha kallinevate CO2-kvootide tõttu), siis pole muud võimalust peale tuumajaama.