Olen algatuse põhimõtetega ja eesmärkidega päri
Olen algatuse põhimõtetega ja eesmärkidega päri. Lastega seotud toetuste vähendamine või ärakaotamine võib omada mõningast kaalu/kasu riigi eelarvele, kuid sellega kaasnev demograafiline kahju on kindlasti suurem. Esiteks. See on selgelt poliitilise agenda elluviimine, mille üks tahk on eelkõige enda valijatele "õiglasemate" toetuste kehtestamise näitamine. Mis osas see lastele, nende peredele või riigile kasulik on, jääb aga ebaselgeks (va mõningane rahaline sääst). Seega on eelnõus järeldatud, et (õiguskindluse riivamise õigustusena öeldud) teatud ühiskonnaliikmete olukorra halvendamine ongi põhjendatud. Miks, jääb aga seaduse eelnõus ebaselgeks. Jah, mainitakse küll jõukohasemat riiki, kuid arusaamatuks jääb, miks ei ole suurperede toetamine jõukohane – sellise argumendi kohaselt ei ole kõik riigi kulud jõukohased niikaua, kui eelarve on defitsiidis, ehk hetkel ei ole riigile jõukohane ka valitsuse liikmete palga tõstmine, mida just värskelt indekseerimise teel märgatavalt tehti. Teiseks. Just suurematest peredest võetakse toetuse ja soodustuste likvideerimisel mitutuhat eurot aastas. Suurperedelt (3+ last, koos maksusoodustusega) võetakse ära vähemalt 3 379,20 eurot aastas. Nelja lapsega perelt võetakse ära pea 4 000 eurot aastas. Jne. Sisuliselt võetakse suurperedelt ära pea 30 protsenti toetustest ja soodustustest. Eelnõu järgi on soov suunata säästetud raha teenustesse, hooldus- ja haigushüvitise ning laste ravi rahastamisse ja turvalise elukeskkonna loomisesse. Millistesse, kuhu ja mis viisil, eelnõu aga vaikib. Praeguses olukorras on see selgelt demagoogia, kuna sisulisi tegevusi ei nähtu ei koalitsioonilepingust ega tegelikult ühegi koalitsioonierakonna kampaaniast. See on küll hea näilik põhjus eelnõu läbisurumiseks, aga tegelikult ei mäleta seda pärast aastat keegi, ka need, kes ise eelnõu ettevalmistamiseks poliitilised juhised andsid. Võrdle: juba aastaid on just kohalike omavalitsuste volikogude valimistel taotud trummi, kuidas lasteaiakohad muutuvad odavamaks, kättesaadavamaks ja lasteaialõunad saavad olema tasuta, kuid ükski poliitiline jõud ei ole seda juba aastakümneid ära teinud. Pigem on tasud iga-aastaselt tõusnud. Kolmandaks. Olen siin varasemalt mõtteid avaldanutega nõus selles osas, et see kogu vastandumine ja nüüd riigipoolne trummilööjatele järeleandmine on toonud kaasa olulise kahju ja seda mitte ainuüksi riik – indiviid suhtes (õiguskindluse märkimisväärne riive), vaid ka ühiskond – indiviid tasandil. Selline sotsioloogiline mõju saab olema ilmselt rahvastiku vananemist ja vähenemist kiirendav. Ja mis on sellisest tegevusest saadav kasu? Minu teada ei olegi. Kui kõik läheb rahakoti osas võitlemiseks, siis miks ei võideldud selle vastu, et riik toetas 2,5 miljoni euroga ühte motospordi MM etappi, ja sedasi mitu aastat. See on pool käesoleval aastal suurperede toetuse äravõtmisega kokku hoitavast summast.
Neljandaks. See kogu arutelu teemadel, kas selline suurperedele antav toetus on põhjendatud ja kas tegelikult ka see neile vajalik on, ei vii paljus kuhugi. Me ei küsi ühegi teise toetuse või hüvitise kohta, kas see on vajalik ja kas sellest kasu saavad isikud on nüüd võrdsed või mitte. Võtame näiteks vanemahüvitise, mida antakse lähtuvalt vanema varasemast palgast. Vanemahüvitis kõigub pereti olulisel määral ja me iseenesest peame seda põhjendatuks – see on vajalik selleks, et vähemasti majanduslikust aspektist vaadatuna ei oleks lapsesaamine takistatud. Nüüd aga hakkame suurperede toetuse puhul lugema laste jalanõusid, arvestama riiete amortisatsiooni, autode suurusi ja eluasemeid. Toetuse eesmärk ei ole pere kõikide kulude kandmine, vaid eelkõige perede võrdluses pereliikmete tulude ühtlustamine. Fakt on see, et pere liikmete arvu suurenedes väheneb iga liikme kohta tulu, kuna tuluteenijaid on tavalises peres mitte kunagi rohkem kui kaks. See on ka põhjus, mis suurematest perede loomisest hoidutakse, kuna see on majanduslikult raskem, ja seda takistavat asjaolu ongi riik suurperede toetuse teel vähendamas. Ja sellise eesmärgi saavutamine on võimalik üksnes juhul, kui riik enda tegevustes ka sõna peab.