Petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks

Erakond Eestimaa Rohelised, Erakond Eestimaa Rohelised,

Kommentaarid

Tegelikkusest

homoseksuaalsus, erinevalt sallimatusest, ei ole õpitud, vaid kaasasündinud. Seda fakti võib püüda nii- ja naapidi väänata, aga tulemuseks on tühi energiakulu. Kindlasti mõjutab samasoolise paari hoolealusena kasvamine lapse psühholoogiat. Näiteks on oluliselt raskem sellist inimest homomüütide ja ühiskonna lagunemisega hirmutada ja manipuleerida.

  1. Mnjah, Markus. Energiakulu osas on Sul õigus, aga Sa väidad midagi, mida on praktiliselt võimatu kontrollida. Eneseõigustuseks on inimesed muidugi valmis väitma mida iganes ja selleks isegi loogikat väänates. Paraku me ei tea, millise soodumusega lapsed sünnivad. Küsida äsja oma sõnavarasse 500 sõna saanud rüblikult, keda ta eelistab - kas poisse või tüdrukuid, on ju tegelikult mõttetu. Pigem siiski saavad mingil määral aju sünapside ülesehitusel määravaks just lapse nii vanemate, kui ka tema teiste ümbritsevate inimeste käitumine. Kui väike tüdruk näeb, et isa või mõni teine tema lähikondlasest meesisend on käitumiselt vastik ja suisa tropp, jätab see paratamatult jälje mälusoppi, mis kinnistub sinna peale puberteeti juba jäädavalt. Sama on ka poiste puhul, kui tal on näiteks tore isa, kes temaga tegeleb ning iialgi mitte millegiga rahul olev ning vinguv ema, kes ka isaga ilmaski rahul pole, siis pole imestada, millisele soole kuulub poolehoid. Või vaidled vastu? Jah - see tähendabki seda, et ka heterokooselus kasvanud lastest võivad kujuneda, ja eks nad praegu veel suuresti sealt ju kujunevadki, omasooeelistustega isendid. Mul pole omasooliste kooselu vastu mitte midagi ja selleks tulekski vastu võtta kooseluseadus juba sellisel kujul, et seal oleks arvestatud ka näiteks polügaamiaga, sest miks siis nemad peaksid olema ebavõrdsemad? Neid peaks ka seadus kaitsma. Ainuke erinevus, mida mina näeksin abielu ja kooseluseaduse vahel, on see, et viimase järgi elavatele ei tohiks anda täielikku lapsendamisõigust. Nad võivad adopteerida, ehk siis ühise nimetaja alla panna, kas ainult oma bioloogilisi lapsi - s.t. et vähemalt üks kooselav isik peab olema lapse bioloogiline vanem või adopteerida last siis, kui see on andnud oma nõusoleku, ehk siis jõudnud teatavasse ikka, mil tema sõna ka seaduse ees maksab. Vaata, Markus. Meile meeldib mõelda, et inimesed on ilusad ja head. On nii? Meil ei peaks olema üldse mingeid seadusi. Las inimesed teevad, mida tahavad. Tahad, tapa, tahad, varasta. Aga ei - meil on mingid faking seadused, mis keelavad seda teha, kuigi osad inimesed saavadki oma loomuselt nii hakkama, et nad ei pea kippuma kellegi elu või vara kallale, aga osad juba sünnivad nii, et neil pole ei au-, ega häbitunnet. Kas need seadused hoiavad neid tagasi? Natuke ikka. Kleptomaan ei ole ju ka süüdi selles, et ta süüdimatult näppab. Ikka karistame. Miks küll? Ma ei väsi kordamast - mul pole mitte midagi selle vastu, kui omasoolised koos elavad või inimesed mis tahes viisil oma sugukirge rahuldavad vastasikusel nõusolekul. Ma võin tolereerida neid isegi tänavapildis, aga kohe - kui nad kuulutavad, et see on normaalsus ja hakkavad paraade korraldama ning oma "õiguseid" taga ajama - tänan, ei.

  2. See "kaasasündinud" on liialt vaieldav, "õpitud" aga näib ilmselge liialdusena. Pigem oleks loogilisem rääkida, et kaasasündinud pole orientatsioon ise, vaid mingid eeldused selle tekkeks ning juba varajases lapsepõlves olevatest "päästikutest", mis võivad käivitada nö väärprogrammi, tekitada väärseoseid. Siin pole aga kaasasündimise üle mõtet vaielda - lihtsalt osa kiikse on tolereeritavad (samasoolised paarid), osad mitte (nt pedofiiilia). See viimatinimetatu peaks küll olema mitte vangla, vaid hullumaja teema. Ma ei näe mingit põhjust jätta samasoolised paarid ilma neist puhtpraktilistest õigustest, mis praegu üksnes abieluga kaasnevad. See "abielusõda" on siiski rohkem kultuurisõda (kas meie kultuuriruum on nõus abielu mõistet siduma samasooliste paaridega jne). Omaette lugu on küll lapsendamisega. Kui sellist võimalust anda, siis äkki alates sellisest east, mil laps saab aru, kuhu ta õigupoolest läheb? Ja ta peab seda siis mõistagi ette teadma. Mõtteaineks.