Arvamus
Peretoetuste teema on küllaltki tundlik ja isiklikult näen positiivsena seda, kui peres on kolm või enam last, siis nad saavadki suuremat toetust. Tõepoolest näiliselt tekivad suured käärid kuni kahe lapsega ja kolme või enam lapsega perede lastetoetuse vahel, ent siinkohal ei tohiks ära unustada seda, et meie rahvastik on vananev ja kui me ei pööra tähelepanu oma järelkasvule, siis jääbki meie iive negatiivseks. Seega, et iive pöörata taas tõusule, tulebki soodustada suuremaid soodustusi ja hüvesid lasterikkamatele peredele. Kui ühe ja kahe lapsega pered saaksid võrdväärselt samasuuri lapsetoetusi kui kolme või enamlapselised pered, siis tõenäoliselt pere enam ei planeeriks juurde kolmandat või neljandat last ja meie ühiskond paratamatult vananeks. Muidugi ei saa ega võigi olla "laste tegemine" rahaline projekt, aga lasterikkamad pered väärivad minu hinnangul küll suuremat tunnustust. Ma kindlasti ei soovi oma kommentaariga pisendada ühe või kahe lapsega perede väärtust, sest võibolla mõnel perel ongi nii läinud, et nad ei saa rohkem järelkasvu, kuigi sooviksid seda. Küllaga nõustun sellega, et lastetoetust ei peaks maksma 24. eluaastani, vaid üks võimalikke lahendusi võiks olla näiteks selline: kui pere vanim laps saab 19. aastaseks, siis lastetoetuse maksmine temale lõpetatakse, ent lasterikka peretoetus säilib seni kuni vanim laps saab X aastaseks (käesoleva eelnõu kohaselt oleks X 24 aastat), peale mida väheneb lasterikka peretoetus 1/3 võrra, kui järgmine laps saab X aastaseks väheneb peretoetus taas 1/3 võrra ja kui viimane laps saab 19 või kui ta jätkab õpinguid ülikoolis, siis riik maksab seda viimast 1/3 kuni lapse 21 aastaseks saamiseni. Kindlasti 24 aastasele täiskasvanule ei peaks enam riik toetusi maksma.