31. märtsil teatas Vabariigi Valitsus pressiteates, et kiitis heaks saata parlamendile karistusseadustiku muudatused, millega muutub väärteona karistatavaks vaenulike sümbolite häiriv kasutamine. Avalduse lõpus seisab, et „ veel muudetakse vaenu õhutamise süüteokoosseisu nii, et väärteo eest saab edaspidi inimese vastutusele võtta ka siis, kui vaenu õhutamisega ei kaasne tagajärge nagu oht inimese elule, tervisele või varale. Seni on väärteo eest karistamiseks olnud vajalik selline tagajärg. Lisaks muudetakse vaenu õhutamise paragrahvi nii, et juhul, kui selline raske tagajärg kaasneb, oleks edaspidi tegemist kuriteoga.“

Alles 43 päeva varem kiitis Riigikogu heaks Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu, mida oli menetlemise käigus suudetud sõna- ja meelsusvabadust pooldavate poliitiliste jõudude poolt väänata nõnda, et sealt likvideeriti „vaenukõne mõiste laiendamine“. Kollektiivne pöördumine, mis taotles antud eelnõu peatamist, sai Kultuurikomisjonilt kus antud eelnõud menetleti, 23. veebruaril tagasiside:

• „Eelnõu algteksti kohaselt ei tohi meediateenuseid osutades üheski saates õhutada vägivalda või vihkamist … alavääristada õiguskuulekat käitumist või kutsuda üles õigusrikkumisele.“
• „Kultuurikomisjoni hinnangul oli eelnõu algtekstis sõnastatud § 19 lõige 1 üldsõnaliselt, mistõttu pidas komisjon vajalikuks konkretiseerida, et meediateenuseid osutades ei tohi pakutav teenus kihutada vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, kui sellega põhjustatakse oht elule, tervisele või varale.“

Valitsuse värske plaan tulla välja vaenukuriteo mõiste laiendamisega, kinnitab neid hirme, mille eest Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu peatamist nõudev kollektiivpöördumine meid aasta aja eest hoiatas sh on paljud konservatiivsed mõtlejad, nii parlamendis kui ka parlamendiväliselt, meid aastaid, erinevates variatsioonides hoiatanud, et vaenukuriteo mõistet soovitakse läänemaailma eeskujul ka meil laiendada. Seda hetke on progressiivsed, euromeelsed jõud vaat et üle kümne aasta oodanud ning Reformierakonna eestvedamisel antud plaani ka Kallase valitsuse ajal on agaralt teoks teha püütud, tarvis on olnud vaid ettekäänet, õiget hetke, mis nüüd Vene-Ukraina sõja kattevarjus leitud on.

Valitsuse plaan on muuta karistatavaks kellegi poolt solvavana tajutud avaldused, ilma et nende avaldustega peaks olema kaasnenud isegi reaalne oht kellegi elule, tervisele või varale. Selle tulemusel on avatud tee kõikvõimalike väljaütlemiste suhtes kaebuste esitamisele ja menetluste algatamisele. Mitte keegi ei oska seejuures öelda, mis kvalifitseerub väärteona, mis mitte.

Antud algatusele allkirja andnud kodanikud leiavad, et Valitsus kasutab rahvusvahelist kui ka siseriikliku olukorda selleks, et kehtestada eesti ühiskonnas hirmuõhkkond – karistuse määramist otsustab kehtiv ideoloogia, ühiskondlik meelsus - mitte loogilised argumendid või empaatia. Võimupositsioonil olev inimene saab õiguse oma suva järgi määrata kes on kurjategija ja kes on ohver ning eesmärgiks ei peagi olema süüdlase karistamine, vaid süüditus ise ongi juba karistus, sest inimest saab avalikult tagakiusata ning ühiskonnast tasalülitada: mitte et seda varem tehtud poleks, ent nüüd soovitakse sellele anda enam seadusliku alust.

ELi direktiiv näeb ette, et juba viha õhutamise algatamine, viha õhutamine ise ja sellele kaasaaitamine oleks kriminaliseeritud ning selle eest määrataks kuni aastane vanglakaristus. Direktiivi alusel algatas Euroopa Komisjon 2021. a. oktoobri lõpus Eesti suhtes rikkumismenetluse. Eesti aga komisjoni väidetega ei nõustunud ja lükkas need tagasi.

Maris Lauri ütles tookord, et kui Euroopa Komisjon peaks rahulduma Eesti vastustega praeguse seadusesätte osas ja rikkumismenetluse lõpetama, siis on olukord lahendatud. Lisaks mainis Lauri, et vihakõne teema vajab suuremat arutelu ja kaasata tuleb rohkem inimesi. Paraku pole aasta jooksul mingit arutelu ega kaasamist toimunud.

Lähtudes sellest kui valituseusku, seaduskuulekas kui ka kiuslik on eestlane olnud läbi sajandite teise eestlase suhtes – on säärase võimu andmine osa elanikkonnale ei rohkemat, kui ühiskonna veelgi enam tülli pööramine, ühe rahvaosa teise vastu ässitamine, Analoogne olukord valitses teoorjuse ajal, mil üks osa talurahvast omas õigust teist eestlast tümitada ning pole müüt, et mõnigi seda õigust täielrinnal kasutas - see on meelsuskontrolli loomine, mis lisaks kõigele annab Venemaale põhjuse väita, et hoopis meil kiusatakse rahvast taga, teisipidi ei soovi valitsus teha ühtegi olulist sammu selleks, et ohjeldada elukallidust: kelle huvides Valitsus tegutseb? Teisisõnu on tegu ühiskonna breivikustamine: selle asemel et tuld kustutada, katame selle tuhaga, aga tuha all hõõgub tuli edasi ja sellel võivad olla valusad tagajärjed.

Antud algatusele allakirjutanud leiavad, et vaenukuriteo mõiste laiendamine ükskõik millises seaduseelnõus, ükskõik millises sõnastuses, on niigi lõhestunud eesti ühiskonna vaimsele tervisele ülimalt ohtlik: sõna- ja meelsusvabadus on võõrandamatud ning mitte nende õiguste olemasolu pole probleem - probleem on ühiskondlikus korralduses endas. Olgugi et maailm on hingedest lahti, piisaks ka sellest kui naasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse juurde: sõna- ja meelsusvabaduse koomale tõmbamise asemel, tuleb taastada rahvaalgatusõigus ja presidendi otsevalimistekord.

Austatud Riigikogu saadikud ja kodanikud! Palume teil mitte nõustuda Vabariigi Valitsuse katsega laiendada vaenukuriteo(kõne) mõistet seadusandlikul tasandil. Ega ka mitte nõustuda määrustega, mis selliseid korraldusi tulevikus anda võiksid. Ühispöördumise eesmärk pole end vastandada plaanile muuta väärteona karistatavaks vaenulike sümbolike häiriv kasutamine.