Peretoetused õiglaseks!

Liina Virolainen,

Kommentaarid

Kohati vaesemate taskust võetakse, et rikkamatele anda.

Et lapsi sünniks, peaks olema tagatud lasteaiakohad ja need peaks olema tasuta või sümboolse raha eest. Lasteaiakohtade olemasolu lubab vanematel uuesti tööturule naasta, mis on tähtis osa perede majanduslikus toimetulekus ja töölenaasvate emade näol säilitab riik maksumaksjad. Kui lapsed asuvad kodust kaugemale õppima, siis raskes seisus on just maalt linna õppima minevad noored. Linnalapsel on ükskõik, kas astub koduuksest välja, et minna põhikooli, gümnaasiumisse, kutsekooli või ülikooli, aga maalt või väikelinnadest käivatel lastel võib ju kutsekool või ülikool tasuta olla, aga üürid on suur kulu. Seega võiks olla koolidel piisavalt ühisealmukohti oma õpilastele ja nende hinnad sümboolsed või pigem tasuta. Nii saaks aidata peresid, et ei kardetaks lapsi saada, sest normaalselt mõtlev vanem plaanibki nii palju lapsi, kui kasvatada ja koolitada suudab. Koalitsiooni praegune plaan maksta raha lihtsalt laste arvu järgi peres ei ole kuidagi põhjendatud. Paljud 1 ja 2 lapsega pered on majanduslikes raskustes, aga saavad veel uued maksud või maksutõusud, samas jagatakse seda raha ka peredesse, kus seda tarvis pole. Kui riigil on raha ülearu, siis on arusaadav, et jagatakse kas siniste silmade eest, blondide juuste eest või laste arvu järgi, hetkel aga võetakse kallist laenu ning ühtede perede taskust võetakse intressiga, et teistele anda. Palju saab olema seda, et VAESEMA KÄEST VÕETAKSE, ET JÕUKALE ANDA. Kui riik väidab, et vajaduspõhiselt maksmine oleks liiga kulukas, siis praeguse laste lahterdamise võimalikuks saamise tarvis palgatakse ka suure summa eest inimesi, miks siis hoopis ei palgata neid selleks, et nad töötaks välja vajaduspõhise toetuse maksmise? Uuest aastast hakkavad 1 ja 2 lapse vanemad oma laste kasvatamise kõrvalt toetama 3 ja enamalapselisi peresid. KUI aga valitsus on nii veendunud, et just 3 ja enamalapselised on riigi püsimajäämiseks kõige vajalikumad, siis tulevikus võikski ju nende perede lapsed, kui meie ühine investeering, olla meie kõigi ülalpidajad. Nii oleks aus. Mitte nii, et meie rabame oma laste nimel, 3 ja enamalapseliste nimel, aga 3 ja enamalapselise pere ema saab kodus istuda, tema lapsed ei pea 19 aastaselt täiskasvanuks saama vaid saavad alles siis, kui pere noorim saab 24.aastaseks ning kunagi peavad riigi ees ka meie lapsed ikkagi makse maksma nendega võrdselt. Ja keegi ei garanteeri, et kõigist neist toetusesaajatest maksumaksjad saavad. Tekkimas on olukord, kus ühes peres makstakse näiteks 23, 25 ja 27 aastase lapse eest rohkem toetust, kui 2 ja 6 aastase eest, sest 3 lapse toetus indekseeritakse ja toetusest väljutakse sammhaaval viimase lapse 24 aastaseks saamisega. Iga erakond on pidand leidma omale sihtgrupi häälte saamiseks ja on arusaadav, et just sellega praegu tegeletaksegi, aga välja kukkus see halvasti. Seda laste ebavõrdsust toetavad inimesed on lastevihkajad, laste lahterdajad ja teevad seda ainult oma võimu ja rahakoti nimel.