Mida tahad lugeda avalikku ruumi ja demokraatiat käsitlevast inimarengu aruandest?

  • Eesti Koostöö Kogu
,

Kommentaarid

Avalik ruum ei ole ainult linnas 1

Avaliku ruumi ja demokraatia seoseid võiks sissejuhatavalt hakata vaatama laiemalt ja üldisemalt (alates Vana-Kreekast), kõrvutades Läänt ja postsotsialistlikke üleminekuparanoiasid, muutusi planeerimisseadustes, et siis keskenduda kontekstis Eestile. Avalikku ruumi kiputakse tihti mõistma linnaväljakuna, kuid suurt osa Eestimaast võiks võtta avaliku ruumina, eriti käesoleval aastal. Üleriigiline planeering “Eesti 2030+” algatati 4.02.2010 (eelmine üleriigiline planeering kandis nime “Eesti 2010” – planeerimise planeerimist on kõrvalt huvitav jälgida) ja kehtestati 30.08.2012. “Planeerimisprotsessi osapoolte heas koostöös valminud üleriigilise planeeringu näol on tegemist omalaadse ühiskondliku kokkuleppega riigi ruumilise arengu suunamiseks” kirjutab ajaveeb (https://eesti2030.wordpress.com). Planeeringu seire ja Värske teabe rubriigid lõpevad seal 2015. a sügisega. Seoses haldus- ja administratiivreformi ja uute üldplaneeringute kohustusega võiks neid põhiseisukohti taaskülastada ning proovida regionaalsel ning kohalikul tasandil sisustada viimaste arengute valguses. Aasta 2012 kevadel valminud “Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamise ja loomise” juhendmaterjal ei tiku hetkel avanema. Kuna Maastikukonventsioonile kirjutati alla 20. detsembril 2017, siis see veebileht näib küll teemaväravana. Samuti on Rahandusministeeriumis alustatud Ruumilise planeerimise rohelise raamatu koostamisega. Raamdokumente juba nagu oleks… Maa-ameti Geoportaalis võiks olla avalik andmekiht, kas tegemist on riigi-, era-, munitsipaal- või reformimata maaga. Igaühel võiks olla võimalus vaadata, kus Tallinn areneda võib, kust saab marju korjata või ujuma minna; rääkimata igasugustest seaduses sätestatud keelavatest ja lubavatest vöönditest siin-seal, igaüheõigusest jne. Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) hallata on 1,4 miljonit hektarit, sellest jämedalt on üks miljon metsa all – vaidlused raiemahtude üle ei lõpe niipea.

  1. Esmakordselt tegeletakse Eestis mereala planeerimisega – ka seal on avalikkuse huvi ja hüved mängus, millega tuleks jätkusuutlikult ümber käia. Tihtipeale ei mõtle me ka vertikaalses liinis. Kui kõrgele ulatub maaomand? Mis toimub õhuruumis, sellest on tavakodanikul väga udune arusaam, kui just Päästeamet ei palu aknaid tehase põlengu tõttu sulgeda või tekib sekeldusi droonilennutamisega. Aga ESTCube’i tegevusruum? Maaomandi sügavuse osas võtab riik sõna Maapõueseaduses. Kas vahetame rahvusliku aardena tuntud põlevkivi fosforiidi vastu? Kuhu paigutame tuumajaama? Kriitilise pilguga tuleks otsa vaadata nii Planeerimis- kui ka Riigihangete seadustele. Kaasamisest osalemiseni ja algatamiseni on pikk tee. Koosloome oleks vaja kuidagi rohujuuretasandist risoomini viia. Kuidas tõsiselt rakendada kodanikuteadust ilma- ja loodusevaatlejatest kuni XYZ-põlvkondadeni? Ilma internetita vist mitte kuidagi. Kuidas sotsiaalmeedia mõjutab kodanikujulgust, kui palju petitsioone vajame? Kogukonnateenused tuleks kuidagi (digitaalselt, ilma lõheta) siduda kohapõhiste teenustega, elektrooniliselt viibata endale isejuhtiv auto kohale. Eestis võiks julgemalt ja laiemalt (ka metafoorina) kasutada n-ö jalgadega hääletamist – vana tuntud trikk, et vaadata, kust inimesed käivad ning siis sinna rajada jalgteed, kuigi planeerija peab siingi tasakaalustaja ja vahetalitaja rollis esinema, sest kõiki probleeme ka niimoodi lahendada ei saa. Huvitavaks näiteks siinkohal on hooldusvabade või vähemalt vähe hooldust vajavate avalike ruumide loomine – inimesi ning isegi rohijaid tuleb koolitada, nendega koos ruumi luues, selgitades, et ökoloogilistel ja tehnoloogilistel lahendustel võib olla veidi harjumuspäratu esteetika, kuid see võib olla mitmeski mõttes tulutoovam kui nädalas kaks korda muru niita. Tuleviku targas linnas võikski olla platsi servas sensor, mis rohukõrre pikkuse ära mõõdab, ilma kontrollib ja saadab siis robotmuruniiduki askeldama.

  2. Avaliku ruumi, targa linna, turvalisuse ja privaatsuse küsimused tunduvad siiski läbiarutamata: mida tähendab ostukeskuse pool-avalik ruum kui see moodustab osa linnatänavast või tulistamisjuhtumid Vabaduse väljakul. Ja siis loomulikult kõik teised päevakajalised teemad hõberemmelgast Reidi tee kaudu Rail Balticuni – kas tehnilist taristut peaks samamoodi kaasavalt planeerima kui maju; peatänavad, promenaadid, kuidas eemaldada ja püstitada monumente, kas peaks olema kaks jõulupuud linna keskväljakul: traditsiooniline ja maailmas kuulust loov? – kuidas suhtuda suurejoonelistesse ruumiloomeprojektidesse; olulise ruumilise (sümbolilise) mõjuga objektide paigutamine ja rahastamine: EKA peahoone asukohani, sadamaala jne.