Austatud Riigikogu

Soovime esitada ettepaneku riigieelarvest kohaliku omavalitsuse üksustele sihtotstarbeliste regionaalsete investeeringutoetuste eraldamiseks, et rajada suurtel reoveekogumisaladel ühisveevärk ja –kanalisatsioon kogu piirkonna ulatuses ning tagada asulareoveedirektiivi nõuetele vastavus.

Kohalikud omavalitsused vajavad pooleli olevate ÜVK projektide lõpetamiseks lisarahastust. Riigi täiendava toeta ei ole ei ole võimalik veemajandustaristuid vajalikus ulatuses rajada. Finantseerimisallikad on puudu, et rajada ühisveevärk ja –kanalisatsioon järgmistele suurtele reoveekogumisaladele:

• Keila jõe reoveekogumisala Kohila vallas (Aespa ja Vilivere asumid, rahastus puudub 693 liitumispunkti osas);
• Keila jõe reoveekogumisala Saku vallas (Kiisa ja Metsanurme asumid, rahastus puudub 259 liitumispunkti osas);
• osaliselt Põlva reoveekogumisala Põlva vallas
• osaliselt Võru reoveekogumisala Võru linnas

Pöördumise esitajad soovivad rõhutada, et;

• kõigi reoveekogumisaladel elavate elanike huvid ja õigused on olulised ning avalikud teenused (sh ühisveevärk- ja kanalisatsioon) peaksid olema kõigile kättesaadavad, tagatud võrdsetel alustel;
• kõigil reoveekogumisaladel elavatel inimestel on samaväärselt õigus puhtale keskkonnale ja sellele, et kinnistuomanikena ei peaks nad igakuiselt kandma purgimisele kuluvaid suuremaid kulutusi;
• keskkonnakaitsealaste investeeringute tegemine on põhjavee kaitseks oluline, eriti olukorras, kus reoveekogumisala asub jõe karstialal;
• asulareoveedirektiivi ja veeseaduse § 104 lõiget 4 tuleb täita ja reoveekogumisaladel kanalisatsioon välja ehitada täies ulatuses;
• Riigikohtu 07.05.2020 otsuse nr 3-17-2637/37 vaimus tuleb riigil rohkem pingutada, et leida lahendus pooleli olevate ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni projektide rahastamiseks viisil, mis oleks kohalikele omavalitsustele jõukohane. Ilma täiendava riigi toeta neid taristuid rajada ei ole võimalik.

Reoveekogumisaladel, mille reostuskoormus ületab 2000 inimekvivalenti, tuleb keskkonda kaitsta reovee ärajuhtimisest tuleneva kahju eest ning rajada põhjavee kaitseks ühiskanalisatsioon. Reovee kokku kogumise kohustuse võttis Eesti riik enesele Euroopa Liiduga liitudes ning asulareovee puhastamise direktiivi (Euroopa Liidu Nõukogu 21.05.1991 direktiiv nr 91/271/EMÜ) artikli 3 nõuded pidid olema täidetud juba 2010. aastaks. Senini ei vasta mitmed suured reoveekogumisalad direktiivi nõuetele (sh ülal nimetatud reoveekogumisalad).

Direktiivile vastavust hinnatakse selle järgi, kas kogu piirkonnas tekkiv reovesi kogutakse kokku ja transporditakse puhastisse. Reoveekogumisala ei vasta asulareoveedirektiivi nõuetele, kui piirkonna reovesi ei ole nõuetekohaselt puhastatud. Reovee nõuetekohase puhastamise eelduseks on see, et reovesi saab nõuetekohaselt kokku kogutud ja vähemalt 98% ulatuses puhastitesse suunatud. Kogumisnõuete täitmata jätmine toob kaasa ka puhastamise tagamise kohustuse täitmata jätmise (nii on osutatud Euroopa Komisjoni 08.06.2018 põhjendatud arvamuses Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses nr 2016/2137).

Riik on veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamise ülesande pannud kohalikele omavalitsustele, sätestades selle KOKS § 6 lg 1 järgi kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesandena. Üle 2000 ie reostuskoormusega reoveekogumisaladel ei ole kohalikul omavalitsusel otsustusruumi selles osas, kas tagada reovee kokkukogumine ja puhastamine – selle ülesande täitmise kohustus on kohalikule omavalitsusele seatud tingimatuna (st ülesanne tuleb igal juhul täita). Veeseaduse § 104 lõikest 4 tulenevalt peab kohalik omavalitsus põhjavee kaitseks suurema kui 2000 ie reostuskoormusega reoveekogumisalal tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reovee juhtimiseks reoveepuhastisse ning heitvee juhtimiseks suublasse. Lekkekindlate kogumismahutite kasutamine on lubatud vaid erandjuhtudel (vt direktiivi nr 91/271/EMÜ artikkel 3 ja veeseaduse § 104 lg 5).

Riigi pandud kohustusliku ülesande täitmist on seni riik aidanud rahastada (st korraldanud seejuures asulareovee puhastamise direktiivi elluviimist) muu hulgas EL Ühtekuuluvusfondi struktuuritoetuste projektide ja SA KIK veemajanduse programmi kaudu. Seeläbi on jäänud kohalike omavalitsuste (kohalike veeettevõtete) kanda tavapäraselt 15% vee- ja kanalisatsioonitaristu rajamise kuludest. Suurte veemajandusprojektide ellu viimine on olnud kohalikele omavalitsustele jõukohane vaid riigi abi toel.

Ka ülal mainitud reoveekogumisaladele oli veetaristu arendamine planeeritud struktuuritoetuste toel. Veemajandustaristu arendamise meetmest saadav toetus aga ei ole piisav, et reoveekogumisaladele rajada ÜVK kogu ulatuses. Puudub realistlik võimalus, et kohalikel omavalitsustel oleks ilma riigi toeta võimalik teha lisainvesteerinuid piirkondade reoveedirektiiviga vastavusse viimiseks. Sellise kohustuse jätmine vaid kohaliku omavalitsuse kanda ei ole jõukohane ega ole ka põhiseaduse nõuetele vastav kohalikule omavalitsusele pandud kohustusliku ülesande rahastamise korraldus. Riigikohus on sedastanud, et nõuetekohase kanalisatsiooni rajamise tarbeks finantsvahendite leidmise küsimus tuleb lahendada ja ületada kohalikul omavalitsusel koostöös riigiga. Lisaks on kohus rõhutanud, et omavalitsustele ambitsioonikaid keskkonnaalaseid kohustusi pannes peab riik looma neile ka reaalse võimaluse nende kohustustega seotud kulusid kanda (RKHKo 07.05.2020, 3-17-2637/37, p-d 19 ja 21). Seega peab riik tagama, et omavalitsustel oleks ka piisavalt raha nende kohustuste täitmiseks.

Seejuures on veemajandustaristu arendamise toetamise tingimuseks see, et kogu reoveekogumisala vastavus direktiivi nõuetele tuleb tagada ühe projekti raames (meetme määruse § 5 lõiked 4 ja 6), mistõttu ei ole jäetud kohalikule omavalitsusele ka võimalust planeerida investeeringuid mitmeetapiliselt ja pikema ajaperioodi peale. Ka Euroopa Komisjon on Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses (nr 2016/2137) osutanud, et nõuetele mittevastavate reoveekogumisalade vastavus asulareovee puhastamise direktiiviga tuleb saavutada esimesel võimalusel. Seega on lisarahastuse leidmise küsimus kiireloomuline, sest kogu reoveeala nõutele vastavus tuleb tagada käimasoleva abikõlblikkuse perioodi ehk 2023. aasta lõpuks.

Põhiseaduse nõuetele vastav kohaliku omavalitsuse rahastamise korraldus eeldab, et kohalikule omavalitsusele on loodud reaalne võimalus talle pandud kohustuslike ülesannete täitmiseks. Iseäranis selliste ülesannete puhul, mis ei ole olemuslikult pelgalt omavalitsuslikud ja mille täitmise või täitmata jätmise mõju ei puuduta ainult kohalikku kogukonda. Näiteks puudutab võimalik Keila jõe karstiala keskkonnareostus piirkondi ka väljaspool Kohila ja Saku valla omavalitsusüksusi ning eelkõige täidetakse asulareovee puhastamise direktiivis ja seda üle võtvas veeseaduses sätestatud piirkonnaülest keskkonnakaitselist ülesannet.

Reoveekogumisalalt reovee kokku kogumiseks ühiskanalisatsiooniga samaväärseid lahendusi ei ole. Lekkekindlate kogumismahutite kasutamine on lubatud vaid erandjuhtudel (vt direktiivi nr 91/271/EMÜ artikkel 3 ja veeseaduse § 104 lg 5) ning pelgalt rahapuudusel ÜVK piirkonna direktiivi nõuetele vastavuse tagamine lekkekindlate mahutite kasutamise kohustuse läbi ei olnud Riigikohtu hinnangul õiguspärane lahendus. Riigikohus osutas, et kogumismahuteid võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid kui erandit ning nende kasutamine peab olema põhjendatud nii keskkonnakaitseliselt kui ka majanduslikult ning arvestada tuleb ka kinnistuomanikele jäetavate kulude suurust (vt RKHKo 07.05.2020, 3-17-2637/37, p-d 14, 16 ja 24). Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et lekkekindlaid mahuteid ei saa käsitleda ühiskanalisatsiooniga võrdväärse lahendusena. Ka asulareovee puhastamise direktiivi 91/271/EEC juhendmaterjalis on määratletud kogumissüsteemide rajamise kohustust üldreeglina ning erandina tuginemist lubatud vaid üksikjuhtumipõhisel hindamisel (vt juhendmaterjali lk 21).

Uue rikkumismenetlusega ja reoveeala võimalikku mittevastavust puudutavate ebasoodsate Euroopa Kohtu hinnangutega kaasneda võivad kulud Eesti riigile võivad osutuda märkimisväärselt suuremaks, kui õigeaegselt reoveekogumisaladele nõuetekohase ÜVK rahastamiseks võimaluste leidmine. Arvestada tuleb, et lekkekindlate mahutite kasutamist ei saa pidada ühiskanalisatsiooniga samaväärseks lahenduseks ning rikkumismenetluses nr 2016/2137 Eesti poolt Euroopa Komisjonile antud selgitused asulareovee direktiivi järgimise osas ei vastanud täies ulatuses tegelikele faktilistele asjaoludele. Rikkumismenetluses on Eesti Euroopa Komisjonile selgitanud, nagu oleks kogumismahutitega piirkonna reovee kogumise lahendamine ühiskanalisatsiooniga samaväärselt keskkonda kaitsev meede. Näiteks on Eesti selgitanud, et loodud on igat liiki individuaalsete ja muude asjakohaste süsteemide registreerimise süsteem. Seda süsteemi peetakse ehitisregistris. Tuleb märkida, et tegelikkuses puudub ehitisregistris info paljude reoveekogumisalale jäävate hoonete puhul reovee kohtkäitlussüsteemi olemasolu kohta ning paljudel puhkudel on märgitud, et reovesi käideldakse lokaalselt (täpsustamata seejuures, millist kohtkäitluslahendust kasutatakse ning kas mahuti on lekkekindel). Sellele, et ehitisregistri andmed ei anna kohalikele omavalitsustele ülevaadet reoveekogumissüsteemide liigi ja seisundi kohta, osutanud ka Riigikontroll (Riigikontrolli 2018.a audit „Riigi tegevus põhjavee kaitsmisel“ (lk 30, p 92 jj). Veel on rikkumismenetluses märgitud, justkui peaksid kõik individuaalsed süsteemid enne kasutusele võtmist saama asjaomase ametiasutuse poolt heaks kiidetud. Uute ehitiste puhul saab sellist heakskiitu anda kasutusloa andmisega ja rekonstrueeritavate ehitiste puhul kasutusteatise esitamisega. Samas on ka sellistel puhkudel mahuti lekkekindlust tõsikindlalt keeruline kontrollida (vt Keskkonnaministeeriumi juhis „Reovee kohtkäitluslahenduste kontrollimine“, lk 4). Arvestamata on jäetud see, et paljudel reoveekogumisalal asuvatel ehitistel ei ole kasutusluba ning paljudel neist ka ei pea seda olema (ehitiste kasutamiseks, mis on valmis ehitatud õiguslikul alusel enne 22. juulit 1995, mil hakkas kehtima vana planeerimis- ja ehitusseadus, ei pea olema kasutusluba). Seega on andmeid lekkekindlaid mahuteid puudutava olukorra kohta esitatud Euroopa Komisjonile ilustatult.

Riigikontroll on viidatud 2018.a auditis märkinud, et lubamatu on see, kui otse karsti juhitav heitvesi ei ole nõuetekohaselt puhastatud (Keila jõe reoveekogumisala asub Keila jõe karstialal). Riigikontroll on kritiseerinud ka seda, et puudub ülevaade kohtkäitlussüsteemide tegelikust olukorrast (sh lekkekindlusest) ning et Keskkonnaministeerium ei ole pööranud piisavalt tähelepanu kohtkäitlussüsteemidega reovee kokku kogumisele ega selle kontrollimisele. Kohalikele omavalitsustele saadetud 24.01.2018 märgukirjas nr 2-1.7/70118/2 osutab Riigikontroll, et veeseaduse ja asulareovee puhastamise direktiivi nõuete kohase reovee kokku kogumise ja käitlemise tagamiseks peaksid kohalikud omavalitsused kiiremas korras reoveekogumisaladel välja ehitama ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemid.

Kui kogumissüsteemid asulareovee puhastamise direktiivi nõuetele ei vasta, siis loetakse kogu reoveekogumisala nõuetele mittevastavaks sõltumata puhastustulemustest. See võib kaasa tuua olukorra, kus Euroopa Komisjon leiab taas, et Eesti on jätnud direktiivist tulenevad kohustused täitmata. Kuivõrd suurte reoveepiirkondade veemajandusprojektide puhul on tegu keskkonnavaldkonna suurimate investeeringutega, mille peamine eesmärk on viia asulate veemajandus vastavusse asulareovee puhastamise direktiiviga, siis oleks mõistlik käsitleda nende elluviimist kõrge prioriteediga küsimustena ning püüda leida lahendused, kuidas kohalikud omavalitsused riigi toel veemajandusprojektid ellu viia saaks.

Keskkonnaministeerium ei ole näidanud üles otsustavust olukorra lahendamisel. Rahandusministeerium jättis üksikisiku pöördumisele veemajandustaristute rahastamise teemal üldse vastamata. Parlamentaarse riigi oluline alustala on see, et riigieelarve kinnitab parlament ning seeläbi saab kinnitada ka ühiskondlikke kompromisse regionaalseid investeeringuotsuseid puudutavate küsimuste lahendamisel.

Riigikogus vastu võetud seadused (sh veeseadus) peavad omama jõudu ka siis, kui nende täitmine võib rahapuudusel olla keeruline. Kui on sõlmitud ühiskondlik kompromiss ja võetud riigile täitmiseks kohustuslikke ülesandeid, siis tuleb nende ülesannete täitmiseks leida ka rahastamise võimalus. Seda lähenemist on toetanud ka Riigikohus oma praktikaga (öeldes, et kohustuslike ülesannete täitmisest ei saa pelgalt rahapuudusel lahti öelda).

Kuigi asulareoveedirektiivi täitmise eest vastutab Eesti riik, ei ole ta veemajandustaristute ülesannet kohalikele omavalitsustele pannes näidanud, kust tuleb raha selle ülesande täitmiseks. Käesoleva kollektiivse pöördumisega soovivad suurtel reoveekogumisaladel elavad inimesed anda märku, et nõnda jätkata ei saa. Veemajandustaristute rajamise rahastamise ja suurte reoveepiirkondade direktiiviga vastavusse viimise küsimus vajab kiireloomulist lahendust.

Riigieelarvest regionaalsete keskkonnaalaste investeeringutoetuste eraldamine oleks kooskõlas nii riigieelarve üldiste suundadega (on deklareeritud, et jätkatakse investeeringuid tulevikku) kui ka koalitsioonilepinguga, mille kohaliku elu ja regionaalpoliitika alajaotuses on lubatud suurendada investeeringutoetusi, lubatud tagada avalike teenuste ühtlase kättesaadavus üle Eesti, lubatud seista õigusriigi eest, rõhutatud puhta keskkonna ja suuremahuliste taristuinvesteeringute projektide olulisust. Ka on peetud oluliseks, et suuremahulisi taristuinvesteeringute projekte oleks jätkusuutlikult võimalik teostada sõltumata majanduskonjunktuurist. Reoveekogumisalade veemajandustaristute lisarahastuse küsimuse lahendamine näitaks, et neid valijatele antud lubadusi saab uskuda. Samuti seda, et koalitsioonipartnerite poolt tehtud kokkulepped poliitikakujundamise osas ei ole olnud paljasõnalised.