Vabatahtlike kaasamine tervishoiusektorisUus Eakus

Hanna Katargina,
  1. Ühisloomes
  2. Allkirjastamisel
  3. Riigikogus
  4. Järelkaja
Peatatud: 10 allkirja

990 allkirja puudu Riigikokku saatmiseks. Allkirjastamise tähtaeg: .

🚫 Arvesse läheb vaid üks allkiri inimese kohta 🚫

Peatatud: 10 allkirja

Allkirjade kogumine on lõppenud. Paraku algatus ei kogunud autorite määratud tähtajaks Riigikokku saatmiseks vajalikku 1000 allkirja. Kuna allkirjade kogumise algusest on möödas rohkem kui poolteist aastat, pole võimalik enam algatust uuesti allkirjastamisele saata. Seni kogutud allkirjad on ka anonüümitud.

Andke inimestele võimalus osaleda meditsiinisüsteemis vabatahtlikena. See lahendab nii elanikkonna teavitamise probleemi tervisega seotud küsimuste ja nende teemaliste soovituste eiramise alal kui ka väheneb tervishoiusektori töötajate koormus. 

Ettepanek -

Tervishoiusüsteem on muutumas üle kogu maailma üha keerukamaks ning see protsess peegeldab tervisega seotud andmete kogunemise protsessi. Meditsiinilised protokollid laienevad, õppeperioodid pikenevad ning see kõik viib tervishoiusüsteemi kaugemale ühiskonna tavaliikmetest, kes ei ole valmis investeerima oma ressursse täiemahulisse meditsiinikarjääri. Kuid need on siiski inimesed ise, kel on esmajärjekorras kontroll oma keha üle ning seda rolli ei saa professionaalid asendada. Seetõttu on sedavõrd oluline lünga täitmine professionaalide ja tavainimeste vahel ning kõigile võimaluse andmine olla vabatahtlikuna personaalselt tervishoiusüsteemi kaasatud. 
 
Vabatahtlikkuse positiivseid mõjusid tervishoius saab tuletada sotsiaalse kontrolli teooriast. See sätestab, et üksikisikute käitumine on reguleeritud norme ja stsenaariumeid edendavatesse organisatsioonidesse ning gruppidesse kuulumise ja kuuluvustunde kaudu. Üksikisikud, kes osalevad organisatsiooni tegevuses, muutuvad selle normide sees sotsialiseerunuks ning arendavad organisatsiooni ja selle liikmetega sotsiaalset kuuluvustunnet ning tegutsevad sellest tulenevalt reeglina vastavuses organisatsiooni normide ja ootustega. Neid norme kasutatakse ka võrdlusalusena liikmete poolt, et seirata teiste käitumist, nii et sotsiaalset kontrolli teostatakse ka kaaslaste poolt, kellega üksikisik kontakti astub. Sotsiaalse kontrolli teooriat on laialdaselt testitud erinevates tervishoiuga seonduvates valdkondades, kus see on näidanud märkimisväärset mõju üksikisikute strateegiatele ja stsenaariumitele. 
 
Vabatahtlikku tööd ei saa kasutada otseses meditsiinilises sekkumises. Siiski saab seda kasutada paljude nn pehmete teenuste juures, mille eesmärgiks on patsientide mugavus ja emotsionaalne heaolu ning patsientide ja perekonna ärevuse vähendamine.
 
Vabatahtlikke tuleks organiseerida kaheastmelises süsteemis. See aitab alustada odavama lahendusega süsteemiga selle hilisemaks edasiarenduseks ja parandamiseks vastavalt tervishoiusüsteemi nõuetele. 
 
Esimene aste on mõeldud vabatahtlikele, kel puudub erialaõpe. See eeldab raviasutuselt suhteliselt tagasihoidlikke pingutusi, ei too kaasa laialdast ligipääsu mingitele tundlikele isikuandmetele ega eelda erilist koolitust.  
 
Kõige olulisemad inimesed selles grupid on need, kel on juba olemas patsientidega jagamiseks omaenda kogemus teatavate haiguste või terviseseisundite osas. Seda liiki kogemust ei saa personali käest, kuid see on sama oluline kui meditsiiniandmed ise. Tavaliselt tuleneb suur osa patsientide hirmudest arusaamise puudumisest selle suhtes, kuidas haigus või seisund nende tulevast igapäevaelu mõjutab. Kuidas saavad haavaõmblused välja nägema aasta pärast? Või rinnad pärast taastavat kirurgiat või ilma selleta? Kas stoomikott saab olema liibuvate riiete alt nähtav ning kas lõhn võib olla tuntav? Kas on võimalik minna basseini ujuma kateetriga ning kuidas see täpselt tunduma saab? Kõigil, kes elavad teatava seisundiga, on omad nipid ja meetodid, omaenda kogemus oma olukorra selgitamiseks võõrastele või kolleegidele ning kogemuse jagamine vabastab algajaid pingetest samapalju kui meditsiiniline sekkumine ise.
 
Samuti hõlmab see grupp inimesi, kes on antud valdkonnas uustulnukad, kes tahavad jõuda arusaamale, kas sellist konkreetset laadi vabatahtlik tegevus neile sobib või lihtsalt inimesi, kel pole pühendumiseks palju aega, kuid soovivad siiski abistada. Sellistele inimestele saab jagada laia ulatusega ülesandeid: 
 
1. Patsientide saatmine nende väljakäikudel (sealhulgas patsientide transportimisel, kui ei ole vaja erihooldust). 
2. Seltsi pakkumine või sõbralike üksüheste visiitide tegemine. 
3. Toetuse pakkumine patsientidele ja perekondadele ooteruumides, kliinikutes, tugigruppides ja nii edasi.
4. Abistamine lõõgastumis- ja sotsiaalprogrammides. 
5. Poeskäikude või muude toimetuste tegemine. 
6. Patsientide saatmine hoone ühest ruumist teise. 
7.  Tõlkimine.
8. Abistamine administratiivfunktsioonides (info andmine, telefonile vastamine ja abistamine vormistusasjades). 
 
Kui viimane välja arvata, eeldavad kõik tegevused otsest suhtlemist patsientidega, kus vabatahtlikud osutavad patsientidele ja nende perekondadele isikustatud lävimist. Sellised vastastikused tegevused aitavad tõsta nii hoolekande kvaliteeti kui ka vähendada personali töökoormust. 
 
Teine aste eeldab koolituskeskuste loomist vabatahtlikele analoogselt politsei abistamise süsteemiga. See süsteem on mõeldud pigem alalistele vabatahtlikele, kes on huvitatud keerukamatest tegevustest nagu elementaarne voodihooldus, jne. Neid võib samuti õpetada, kuidas hoida turvalist keskkonda erivajadustega inimeste jaoks, korraldada sotsiaalsete vajaduste väljaselgitamist, nõustada tervishoiualastes valikutes patsientide jaoks, jne. Ükski neist tegevustest ei hõlma siiski otsest meditsiinilist sekkumist. Kõiki vabatahtlikke tuleb sellistes programmides koolitada, hinnata ja anda neile kvalifikatsioon. Mitmed neist võivad saavutada kõrgema kvalifikatsiooni, jõudmaks koosseisulise personali koosseisu. Samuti võiksid sellised programmid muutuda heaks valikuks nendele, kes plaanivad elukutsevalikut või meditsiini- ja sotsiaaleriala esmakursuslastele enne, kui nad omandavad mingid professionaalsed teadmised. Selline kogemus võiks anda neile väärtusliku varajase pilguheidu tulevase võimaliku spetsialiseerumise jaoks.  

Põhjendus -

– Tervisega seotud käitumise optimeerimine elanikkonna seas. 
Õppimine ja käitumuslik muutus ilmnevad läbi teadmiste ja teadlikkuse omandamise, kui need on järgnevalt kaasatud igapäevareaalsusesse. Vabatahtlikud tervishoiuorganisatsioonides on seatud eriomase protokolliga tunnustatud normidesse. See teeb neist informeeritumad tervishoiutarbijad, kes on kaasatud omaenda ja oma kaaslaste tervise hoidmisesse. 
 
Vastavalt UnitedHealth’i uurimusele “Teha head on sinu jaoks hea” (2003), “ütlevad 80% inimestest, kes on viimase 12 kuu jooksul olnud vabatahtlikud, et nad tunnevad, et omavad kontrolli oma tervise üle. Meie uurimus näitas, et vabatahtlikud peavad ennast mittevabatahtlikega võrreldes teadlikumaks oma tervise ja krooniliste seisundite suhtes. Nad on altimad otsima infot oma tervise kohta, nad arutavad oma tervise üle oma arstiga sagedamini kui mitte-vabatahtlikud ning tõstatavad infot, mille on avastanud oma uurimuses koos arstiga. Vabatahtlikud on enam kaasatud tervishoiutarbijad. Umbes veerand inimestest, kes on olnud viimase 12 kuu jooksul vabatahtlikud, ütlevad, et vabatahtlikuks olemine on aidanud neil hoida oma kroonilist haigust kontrolli all”.
 
– Vabatahtlike kaasamine võiks märkimisväärselt leevendada personali kohapealset töökoormust ja vähendada tervishoiukulusid.
 
Haiglate vabatahtlike administraatorite, kliinilise personali liikmete ja vabatahtlike endi uurimisel leiti, et iga kulutatud dollari pealt tuli vabatahtlikelt tagasi keskmiselt 6,84 $, mis teeb investeeringu kasuks 684% (Handy & Srinivasan, 2004).
 
– Vabatahtlike koordineerimine ja koolitamine võiksid olla väga heaks võimaluseks pensionile jäänud meditsiiniprofessionaalidele nende kaasamiseks nende võimetele vastavates tegevustes. 
 
–  Kogukonna kaasamine võiks vähendada samuti patsientide ja sugulaste, eriti eakate inimeste võõrandumistunnet, kes ei ole kindlad oma eesti keele taseme suhtes. On teatud arv viise, kuidas lahendada selliseid üksikolukordi meditsiinipersonali abil (lihtsustatud selgitamine, vene keelt kõnelevate abistamine, jne.), kuid vabatahtliku määramine ebakindlate asjaolude kombinatsiooni asemel võiks selle muuta mõlema osapoole jaoks loomulikumaks ja mugavamaks. 
 
– Samaaegselt pakub see vabatahtlikele võimalusi praktiseerida eesti või vene keelt tegelikes elulistes olukordades ning süvendab üldist integratsioonitaset ühiskonnas. Mitmed uurimused on näidanud, et osalemine sellises tegevuses suurendab sotsiaalset vastasmõju ning näost-näkku kommunikatsiooni, loob sotsiaalseid võrgustikke ja arendab kogukonnatunnet, vähendades seeläbi võõrandumist.

Kommentaarid

    Olen lugenud läbi algatuse "Vabatahtlike kaasamine tervishoiusektoris" ja avaldan toetust oma allkirjaga.
    NimiIsikukoodAllkiri