See on koopia e-hääletuse kontrollitavuse algatusest, mille allkirjade kogumise SA Koostöö Kogu ühepoolselt peatas, kui sellel oli 492 allkirja. Kui juba oled allkirjastanud samasisulise algatuse, toeta praegu hoopis petitsiooni, mis nõuab Riigikogult koostöö peatamist SA Koostöö Koguga, kuni see suudab tagada märgukirjaseaduse täitmise!
Pärast 2023. aasta Riigikogu valimisi ja Riigikohtu esimees Villu Kõve konkureerivat arvamust asjas nr 5-23-20 on kõigi suurte päevalehtede juhtkirjad, Riigikogu avaistungil Vabariigi President ja isegi valitsuskoalitsiooni peaminister tunnistanud vajadust teha korda e-hääletuse õigusraamistik. See jääb aga ainult unistuseks, kuni pole demokraatlike valimiste nõuetest lähtuvalt läbi arutatud e-hääletuse kontrollitavuse põhimõtted.
Nende avalikku arutelu ja seadusandlikku määratlemist nõudis juba 18. aprillil 2017 koostatud petitsioon, mille ettepanekut kutsun muutmata kujul jätkuvalt allkirjastama!
Ettepanek
E-hääletuse süsteemi uuendamisega plaanitakse valimissüsteemi olulisi täiendusi, mille läbiarutamise ja otsustamise vastutuse peab võtma seadusandja. Nii arutati e-hääletuse süsteem riigikogus läbi enne sellega alustamist 2005. aastal ning enne hääle individuaalse kontrolli mehhanismi sisseviimist 2013. aastal. On mõeldamatu, et praegu plaanitavad muudatused viiakse läbi ilma vähemalt sama selge ja ühemõttelise poliitilise vastutuseta seadusandja poolt.
Riigikogu peab arutama läbi ning võtma vastu otsuse otsast lõpuni kontrollitavuse nõuete osas, mis tagab, et need nõuded a) oleks sõnastatud ja ellu viidud sisuliselt korrektselt ning b) vastaks informeeritud ja aktiivselt valimisprotsessi jälgivate kodanike ootustele:
- Hääle individuaalse kontrolli mehhanism peab tagama igale valijale võimaluse veenduda, et tema hääl anti, võeti vastu, talletati ning läks lugemisele vastavalt valija algsele tahteavaldusele.
- Hääle universaalse kontrolli mehhanism peab tagama kõigile valijatele ning valimiste vaatlejatele võimaluse isiklikult veenduda, et valijate hääled loeti kokku korrektselt.
- Individuaalse ja universaalse kontrolli mehhanismid peavad koos tagama e-hääletuse süsteemi vastavuse otsast lõpuni kontrollitavuse nõuetele, nagu need on määratletud e-hääletuse lähteuuringutes ja nende põhjal koostatud tehnilistes kirjeldustes, rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustes ning teaduskirjanduses.
Nõuame huvigruppe kaasavat ja rahvusvahelisele üldsusele avatud arutelu Eesti e-hääletuse plaanitavate uuenduste üle, mis tipneks e-hääletamisele seatavate nõuete ühemõttelise seadusandliku määratlemise ning sellega kaasenva poliitilise vastutuse võtmisega parlamendi poolt!
Taustalugu anno 2023: e-hääletus kui probleem
Valimisseaduste tähenduses räägitakse valimiste vaadeldavusest. Arvutustehnika abil läbiviidavate hääletuste sisuline korrektsus pole visuaalse vaatlemise abil tuvastatav. Seetõttu on räägitakse e-hääletuse puhul pigem kontrollimehhanismidest ja auditeerimisest.
Eesti e-hääletuse kontrollitavuse põhimõtete avalikku arutamist ja otsustamist on välditud alates 2001. aasta lähteuuringutest, mis seadis nõudmiseks, et "hääletajad peavad saama kontrollida, et nende õigesti vormistatud hääli on arvestatud e-valimiste lõpptulemuste arvutamisel". Kontrollimehhanismid on puudunud või olnud ebarahuldavad 2005, 2013 ja 2017 juurutatud e-hääletuse lahendustes ega ole jõudnud korrektse seadusandliku määratluseni, vaid on jäänud kuluaarikokkulepete tasemele.
Kontrollitavuse põhimõtete korrektse määratlemise vajadust on alates 2007. aastast järjepidevalt rõhutanud OSCE/ODIHR välisvaatlejad, aga ka nn Haldermani töörühm, kohalikud kodanikuaktivistid FSFE, Piraadipartei jt digiõiguste ühingute juurest ning 2019. aastal Riigikohus asjas nr 5-19-20. Ülesande määratleda kontrollitavuse standard sai samal aasta detsembris e-hääletuse töörühma töö tulemusel justiitsministeerium (vt ettepanek 25).
Kõik need katsed e-hääletuse kontrollitavuse tagamiseks on läbi kukkunud. Probleem on aastatega muutunud üha teravamaks ja poliitringkondade poolt üha selgemalt tajutavaks. Kui kontrollitavuse tagamise nõue oli teada juba 2001. aastast, siis kutsub see küsima: "Miks on kontrollitavuse rakendamist enam kui 20 aastat välditud -- ja kelle huvides?"
e-hääletus on probleemiks Eestis
e-hääletuse õigusraamistik on siiani aastaid korda tegemata, siis jääb arusaamatuks millise seaduse ja paragrahvi alusel üldse e-hääletust läbi viiakse? EV Põhikiri sätestab ju hoopis midagi muud! Miks kõik need aastakümned pole suudetud e-hääletamist kontrollitavaks, auditeeritavaks ja vaadeldavaks teha? Kelle huvides on see töö tegemata jäetud? Välisvaatlejad juhtisid Eesti e-hääletuse ebaturvalisusele samuti tähelepanu! Maailma riigid ei kasuta e-hääletust just ebaturvalisuse pärast! Vaevalt maailma riigid on rumalamad kui Eesti riik? Miks ainult 3 riiki kasutab, justkui mõttekoht? Kas Eestis kohtuotsused pole valitsusele, Riigikogule täitmiseks? Kes kontrollib kohtuotsuste täitmist ja miks pole siiani seda kontrolli teostatud, et ikka ja jälle kerkib pinnale korduv probleem ja korduv nõue e-hääletusega? Jälle saab küsida "kelle huvides jäetakse kontroll tegemata" ja mis kõige kummalisem, juba aastakümneid?
Allkirjade kogumise tähtaeg oli välja kuulutatud: 01.09.2023
Mitu aastat tagasi kuulasin telekanali EuroNews kaudu saadet, mida edastati Inglismaalt -- saates esines spetsialist, kes oli loonud Inglismaal e-hääletamise elektroonse süsteemi -- ta väitis, et on põhjalikult uuritud turvalise e-hääletamise süsteemi loomise võimalusi ja tuldud järeldusele, et pole võimalik luua turvalist (kontrollitavat) e-hääletamise süsteemi, mille tõttu Inglismaa loobus e-hääletamise kasutamisest valimistel.