Elatisvõlglastele ärikeelu kehtestamine Teeme Riigikogule ettepaneku muuta seadusi selliselt, et kohtul oleks võimalik kohaldada ajutist ärikeeldu isikutele, kes jätavad tahtlikult ja pikaajaliselt täitmata oma lapse ülalpidamiskohustuse.
Lapse ülalpidamine on vanema seadusest tulenev kohustus ning lapse põhiseaduslik õigus saada oma vanematelt ülalpidamist. Vaatamata sellele on Eestis märkimisväärne hulk elatisvõlglasi, kes ei täida kohtulahenditega või seadusega pandud kohustusi. Erilist muret valmistavad juhtumid, kus elatisvõlgnik: 1. omab ettevõtteid või osalusi äriühingutes; 2. tegutseb ettevõtjana või juhib äritegevust; 3. varjab tegelikke tulusid või vara; 4. väldib teadlikult täitemenetlust; jättes samal ajal lapsele elatise maksmata. Selline olukord kahjustab otseselt lapse heaolu ning vähendab usaldust õigussüsteemi vastu.
Ettepanek täiendada seadusandlust nii, et kohus võiks kohtutäituri, õigustatud isiku või muu seaduses määratud menetlusosalise taotlusel kohaldada ärikeeldu elatisvõlgnikule, kes vastab järgmistele tingimustele: 1. Isikul on jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tulenev elatisvõlg. 2. Võlgnevus on kestnud vähemalt 6 kuud või ületab seaduses sätestatud piirmäära. 3. Isik on suuteline teenima tulu või omab vara, kuid hoidub teadlikult kohustuse täitmisest. 4. Isik on takistanud täitemenetlust, varjanud vara või andnud eksitavaid andmeid oma majandusliku olukorra kohta. Ärikeelu sisu Ärikeelu kehtivuse ajal ei tohiks isik: 1. asutada uusi äriühinguid; 2. olla äriühingu juhatuse liige; 3. kuuluda äriühingu juhtorganitesse seaduses sätestatud ulatuses; 4. omandada kontrollivat osalust äriühingus ilma kohtu loata. Piirang peaks olema tähtajaline ning alluma kohtulikule kontrollile. Õiguslik põhjendus Ettevõtlusvabadus on oluline põhiõigus, kuid see ei ole piiramatu. Põhiseadus võimaldab põhiõiguste piiranguid juhul, kui need on vajalikud teiste isikute õiguste kaitseks ning proportsionaalsed. Lapse õigus ülalpidamisele ja kaitsele on põhiseaduslikult kaitstud väärtus. Kui isik kasutab ettevõtlusega seotud võimalusi selleks, et vältida seadusliku ülalpidamiskohustuse täitmist, peab riigil olema võimalik rakendada tõhusaid meetmeid lapse õiguste kaitseks. Ärikeeld oleks suunatud üksnes tahtlikele ja pikaajalistele rikkujatele ning seda kohaldataks individuaalse kohtuliku hindamise tulemusena. Eesmärk Pöördumise eesmärk on: 1. parandada laste majanduslikku kaitset; 2. suurendada elatisnõuete täitmist; 3. vähendada tahtlikku elatisest kõrvalehoidmist; 4. tugevdada kohtulahendite täitmise tõhusust; 5. tagada õiglasem tasakaal ettevõtlusvabaduse ja lapse õiguste vahel. Palume Riigikogul algatada vajalikud õiguslikud analüüsid ning seadusemuudatused, mis võimaldavad kohaldada tahtlikele elatisvõlglastele ajutist ärikeeldu kui täiendavat mõjutusvahendit lapse ülalpidamisõiguse kaitseks.
paradoksaalne
Esineb olukordi, kus täiesti aktsepteeritava eesmärgi saavutamiseks pakutav lahendus on pehmelt öeldes kummaline. Kuigi võib esmapilgul tunduda isegi loogilisena. Üks on neist siin. Pöörame mõttes selle teistpidi. Mängime, et ettepanekus oleks kirjas, elatisvõlgniku keeld töötada palgalisel ametikohal. Mingil põhjusel tunduks siis kohe, et midagi on nagu korrast ära. Ometi on äritegevus midagi sellist, millega saab tegeleda igaüks, samas kui palgatöö saamiseks pead leidma tööpakkuja, Kui ise endale palgatööd pakud, on see ka äritegevus. Palgatööga käivad kaasas teatud garantiid (nii riigi- kui ettevõtjapoolsed), äritegevusest saadud dividendidega mitte. Palgatöö tähendab üldiselt vähemalt miinimumpalga saamist, äritegeuvs võib kesta aastaid ilma mingisugusegi sissetulekuta. Ühesõnaga palgatöö tegijal (palgatöö saajal) on olemas teatud eelisseisund kõigi teiste, sh äritegevusega endale leiva teenijate, ees. Ja ometi tahab ettepanek keelata just äritegevuse.. Äritegevuse keelu saanu ei tarvitse üldse mitte kergesti palgatööd leida ja mõne eriala puhul on see peaaegu võimatu. Samuti on veidi ootamatu, et äritegevuse keeldu seostatakse siin isiku varalise seisuga (mitte sissetulekuga). Nt kui võlgnik omab Tallinnas korterit, siis on see muu Eesti mõttes märkimisväärne varanduslik seis. Miks arvab ettepaneku tegija, et kui ta sunnib võlgniku selle korteri maha müüma, siis töötuna ja kodutuna on ta parem võlgade tasuja. Ma ei saa siin kuidagi sellise mulje vastu, et ettepanekus prevalveerib ehe kättemaksiha elementaarse loogika üle.
Arutelu
Aitäh põhjaliku kommentaari eest. Tõstate esile mitu olulist küsimust, mida sellise ettepaneku puhul tuleb kindlasti kaaluda. Soovin siiski rõhutada, et ettepaneku eesmärk ei ole ettevõtluse karistamine ega kellegi majandusliku toimetuleku hävitamine. Samuti ei ole eesmärk sundida inimesi vara müüma või muuta neid töötuks. Ettepanek on suunatud väga konkreetsele probleemile: olukordadele, kus isik kasutab ettevõtlusvorme või äriühinguid teadlikult selleks, et varjata tegelikku majanduslikku olukorda ning vältida lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. Seetõttu ei ole ärikeeld kavandatud automaatse sanktsioonina kõigile elatisvõlglastele. Selle kohaldamise eelduseks oleks kohtu individuaalne hinnang, mille käigus tuleb tuvastada muu hulgas võimekus kohustust täita ning tahtlik kõrvalehoidumine. Inimene, kes on sattunud majanduslikesse raskustesse, kaotanud töö või kelle ettevõte ei too reaalselt tulu, ei ole selle ettepaneku sihtgrupp. Teie võrdlus palgatöö keeluga on huvitav, kuid minu hinnangul ei ole need olukorrad päris võrreldavad. Palgatöö puhul on sissetulek üldjuhul läbipaistvam ning lihtsamini täitemenetluses arvestatav. Praktikas esineb aga juhtumeid, kus äriühingute kaudu juhitakse tegelikku majandustegevust nii, et ametlikult puudub võlgnikul sissetulek või vara, mille arvelt nõuet täita. Just selliste olukordade jaoks võiks kohtul olla täiendav mõjutusvahend. Samuti ei näe ettepanek ette vara olemasolu põhjal karistamist. Vara omamine võiks olla üks asjaolu paljude seas, mis aitab hinnata isiku tegelikku maksevõimet. Korteri omamine iseenesest ei peaks kaasa tooma ärikeeldu ega kohustust seda müüa. Otsustavaks peaks jääma küsimus, kas inimene jätab lapse ülalpidamise kohustuse tahtlikult täitmata vaatamata sellele, et tal on selleks objektiivne võimalus. Mis puudutab võimalikku „kättemaksuiha elementi“, siis minu arvates peab iga õiguslik meede olema eelkõige suunatud õiguste kaitsele, mitte karistamisele. Käesoleva ettepaneku keskmes ei ole võlgniku karistamine, vaid lapse õigus saada seadusega ette nähtud ülalpidamist ning kohtulahendite tegelik täitmine. Kui arutelu käigus leitakse, et sama eesmärki on võimalik saavutada mõne tõhusama ja proportsionaalsema meetmega, siis väärib ka see kindlasti kaalumist. Just sellise sisulise arutelu tekitamine ongi algatuse üks eesmärke.
Kui asi on sinnani jõudnud, inimesele on elatise maksmine kohtu kaudu määratud, siis üldiselt tähendab, et pole kokkuleppeni jõutud. Seega kui mitte varem, siis vähemalt alates sellest faasist pole mõtet rääkida ilusaid üllaid sõnu moraalsest kohustusest vms. Sellise inimese jaoks on alternatiivideks kas alluda ja maksta või ühel või teisel viisil kõrvale hoida või vähemalt venitada. Halvad kõik ja reeglina valib inimene kõige vähem halva. Aga just temale vähem halva. Tihti võib näilise kohustuste mittetäitmise põhjuseks olla lihtsalt see, et kohustus ongi määratud üle mõistuse suurena. Olen kuulnud, et on täiesti võimalik, et inimesele öeldakse nt, et sa ju oskad programmeerida, meil on programmeerijate palgad umbes 3000, määrame sulle maksekohustuseks 1000€/kuu. Keegi ei tunne huvi, mitu programmeerimisoskusega inimest tegelikult sellisele tööle pääseb. Siis ongi inimese jaoks kõige otstatrbakam käitumine, hakata sissetulekuta hulguseks, sest kõik muud lahendused on hullemad. Ma arvan, et te eksite väites, et “...Palgatöö puhul on sissetulek üldjuhul läbipaistvam ning lihtsamini täitemenetluses arvestatav…”, see on ehk nii, kui palka saadakse riigilt, muul juhul on palga sisuline suurus alati rohkem manööverdatavam kui ettevõtte olukord, mis on ikka väga maksuameti kontrolli all. Ma arvan, et te võiksite oma ettepaneku ümber kujundada nii, et kohtu poolt mõistetud elatis oleks teatud juhtudel pööratav võlgniku omanduses oleva ettevõtte vastu otse. Muidugi võib ka sel juhul häda korral ettevõtte lihtsalt pankrotti lasta, kuid see võib osutuda võlgnikule palju halvemaks lahenduseks. Igal juhul näib see mulle mõistlikum kui lihtne ettevõtluse keeld, millega pannakse inimene tihti olukorda, kus väljapääsuks ongi vaid hulkurlus. Ja muidugi üldreegel on ikka see, et ükski vägi ei suuda võtta sealt, kust (nii palju) võtta ei ole.
Arutelu
Aitäh täiendava selgituse eest. Nõustun Teiega ühes olulises punktis: tõepoolest ei saa võtta sealt, kus objektiivselt midagi võtta ei ole. Kui inimese tegelik sissetulek või varaline seis ei võimalda määratud kohustust täita, siis ei lahenda probleemi ükski sunnimeede ning sellistel juhtudel tuleb vajadusel hinnata ka elatise suuruse vastavust inimese tegelikule olukorrale. Samas näen siin kahte erinevat probleemi, mida ei tohiks omavahel segamini ajada. Üks on olukord, kus inimene ei suuda elatist maksta. Teine on olukord, kus inimene suudaks seda teha, kuid kasutab erinevaid õiguslikke või majanduslikke konstruktsioone selleks, et kohustuse täitmist vältida või oluliselt raskendada. Minu algatuse fookus on eelkõige teisel juhul. Olen nõus, et elatisnõuete määramisel peab kohus lähtuma tegelikust maksevõimest ning üksikute ebaõnnestunud või ebaproportsionaalsete lahendite olemasolu ei tohiks jääda tähelepanuta. Kuid samal ajal ei muuda võimalikud vead süsteemi teises osas olematuks probleemi, kus kohtulahend on olemas, maksevõime on olemas, kuid kohustust siiski teadlikult ei täideta. Teie mõte ettevõtte vara või ettevõtte kaudu toimuva majandustegevuse tõhusamast arvestamisest on huvitav ning väärib kindlasti arutamist. Tegelikult puudutab see sama eesmärki, mida püüab lahendada ka minu ettepanek – küsimust, kuidas tagada, et ettevõtlusvormi ei oleks võimalik kasutada lapse ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidmise vahendina. Mis puudutab võimalikku „hulkurluseks sundimist“, siis pean oluliseks rõhutada, et minu ettepaneku mõte ei ole võtta inimeselt võimalus töötada või end ülal pidada. Vastupidi – lapse huvides on, et vanem oleks majanduslikult aktiivne ja teeniks tulu. Küsimus on selles, kas ühiskonnal peaks olema täiendavaid mõjutusvahendeid nende juhtumite jaoks, kus kohustuse täitmata jätmine ei tulene mitte võimetusest, vaid teadlikust valikust. Just selle piiri tõmbamine – võimetuse ja tahtliku kõrvalehoidumise vahele – ongi minu hinnangul kogu arutelu kõige olulisem küsimus.