paradoksaalne
Esineb olukordi, kus täiesti aktsepteeritava eesmärgi saavutamiseks pakutav lahendus on pehmelt öeldes kummaline. Kuigi võib esmapilgul tunduda isegi loogilisena. Üks on neist siin. Pöörame mõttes selle teistpidi. Mängime, et ettepanekus oleks kirjas, elatisvõlgniku keeld töötada palgalisel ametikohal. Mingil põhjusel tunduks siis kohe, et midagi on nagu korrast ära. Ometi on äritegevus midagi sellist, millega saab tegeleda igaüks, samas kui palgatöö saamiseks pead leidma tööpakkuja, Kui ise endale palgatööd pakud, on see ka äritegevus. Palgatööga käivad kaasas teatud garantiid (nii riigi- kui ettevõtjapoolsed), äritegevusest saadud dividendidega mitte. Palgatöö tähendab üldiselt vähemalt miinimumpalga saamist, äritegeuvs võib kesta aastaid ilma mingisugusegi sissetulekuta. Ühesõnaga palgatöö tegijal (palgatöö saajal) on olemas teatud eelisseisund kõigi teiste, sh äritegevusega endale leiva teenijate, ees. Ja ometi tahab ettepanek keelata just äritegevuse.. Äritegevuse keelu saanu ei tarvitse üldse mitte kergesti palgatööd leida ja mõne eriala puhul on see peaaegu võimatu. Samuti on veidi ootamatu, et äritegevuse keeldu seostatakse siin isiku varalise seisuga (mitte sissetulekuga). Nt kui võlgnik omab Tallinnas korterit, siis on see muu Eesti mõttes märkimisväärne varanduslik seis. Miks arvab ettepaneku tegija, et kui ta sunnib võlgniku selle korteri maha müüma, siis töötuna ja kodutuna on ta parem võlgade tasuja. Ma ei saa siin kuidagi sellise mulje vastu, et ettepanekus prevalveerib ehe kättemaksiha elementaarse loogika üle.