Arutelu
Aitäh täiendava selgituse eest. Nõustun Teiega ühes olulises punktis: tõepoolest ei saa võtta sealt, kus objektiivselt midagi võtta ei ole. Kui inimese tegelik sissetulek või varaline seis ei võimalda määratud kohustust täita, siis ei lahenda probleemi ükski sunnimeede ning sellistel juhtudel tuleb vajadusel hinnata ka elatise suuruse vastavust inimese tegelikule olukorrale. Samas näen siin kahte erinevat probleemi, mida ei tohiks omavahel segamini ajada. Üks on olukord, kus inimene ei suuda elatist maksta. Teine on olukord, kus inimene suudaks seda teha, kuid kasutab erinevaid õiguslikke või majanduslikke konstruktsioone selleks, et kohustuse täitmist vältida või oluliselt raskendada. Minu algatuse fookus on eelkõige teisel juhul. Olen nõus, et elatisnõuete määramisel peab kohus lähtuma tegelikust maksevõimest ning üksikute ebaõnnestunud või ebaproportsionaalsete lahendite olemasolu ei tohiks jääda tähelepanuta. Kuid samal ajal ei muuda võimalikud vead süsteemi teises osas olematuks probleemi, kus kohtulahend on olemas, maksevõime on olemas, kuid kohustust siiski teadlikult ei täideta. Teie mõte ettevõtte vara või ettevõtte kaudu toimuva majandustegevuse tõhusamast arvestamisest on huvitav ning väärib kindlasti arutamist. Tegelikult puudutab see sama eesmärki, mida püüab lahendada ka minu ettepanek – küsimust, kuidas tagada, et ettevõtlusvormi ei oleks võimalik kasutada lapse ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidmise vahendina. Mis puudutab võimalikku „hulkurluseks sundimist“, siis pean oluliseks rõhutada, et minu ettepaneku mõte ei ole võtta inimeselt võimalus töötada või end ülal pidada. Vastupidi – lapse huvides on, et vanem oleks majanduslikult aktiivne ja teeniks tulu. Küsimus on selles, kas ühiskonnal peaks olema täiendavaid mõjutusvahendeid nende juhtumite jaoks, kus kohustuse täitmata jätmine ei tulene mitte võimetusest, vaid teadlikust valikust. Just selle piiri tõmbamine – võimetuse ja tahtliku kõrvalehoidumise vahele – ongi minu hinnangul kogu arutelu kõige olulisem küsimus.