Arutelu
Aitäh põhjaliku kommentaari eest. Tõstate esile mitu olulist küsimust, mida sellise ettepaneku puhul tuleb kindlasti kaaluda. Soovin siiski rõhutada, et ettepaneku eesmärk ei ole ettevõtluse karistamine ega kellegi majandusliku toimetuleku hävitamine. Samuti ei ole eesmärk sundida inimesi vara müüma või muuta neid töötuks. Ettepanek on suunatud väga konkreetsele probleemile: olukordadele, kus isik kasutab ettevõtlusvorme või äriühinguid teadlikult selleks, et varjata tegelikku majanduslikku olukorda ning vältida lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. Seetõttu ei ole ärikeeld kavandatud automaatse sanktsioonina kõigile elatisvõlglastele. Selle kohaldamise eelduseks oleks kohtu individuaalne hinnang, mille käigus tuleb tuvastada muu hulgas võimekus kohustust täita ning tahtlik kõrvalehoidumine. Inimene, kes on sattunud majanduslikesse raskustesse, kaotanud töö või kelle ettevõte ei too reaalselt tulu, ei ole selle ettepaneku sihtgrupp. Teie võrdlus palgatöö keeluga on huvitav, kuid minu hinnangul ei ole need olukorrad päris võrreldavad. Palgatöö puhul on sissetulek üldjuhul läbipaistvam ning lihtsamini täitemenetluses arvestatav. Praktikas esineb aga juhtumeid, kus äriühingute kaudu juhitakse tegelikku majandustegevust nii, et ametlikult puudub võlgnikul sissetulek või vara, mille arvelt nõuet täita. Just selliste olukordade jaoks võiks kohtul olla täiendav mõjutusvahend. Samuti ei näe ettepanek ette vara olemasolu põhjal karistamist. Vara omamine võiks olla üks asjaolu paljude seas, mis aitab hinnata isiku tegelikku maksevõimet. Korteri omamine iseenesest ei peaks kaasa tooma ärikeeldu ega kohustust seda müüa. Otsustavaks peaks jääma küsimus, kas inimene jätab lapse ülalpidamise kohustuse tahtlikult täitmata vaatamata sellele, et tal on selleks objektiivne võimalus. Mis puudutab võimalikku „kättemaksuiha elementi“, siis minu arvates peab iga õiguslik meede olema eelkõige suunatud õiguste kaitsele, mitte karistamisele. Käesoleva ettepaneku keskmes ei ole võlgniku karistamine, vaid lapse õigus saada seadusega ette nähtud ülalpidamist ning kohtulahendite tegelik täitmine. Kui arutelu käigus leitakse, et sama eesmärki on võimalik saavutada mõne tõhusama ja proportsionaalsema meetmega, siis väärib ka see kindlasti kaalumist. Just sellise sisulise arutelu tekitamine ongi algatuse üks eesmärke.
Kui asi on sinnani jõudnud, inimesele on elatise maksmine kohtu kaudu määratud, siis üldiselt tähendab, et pole kokkuleppeni jõutud. Seega kui mitte varem, siis vähemalt alates sellest faasist pole mõtet rääkida ilusaid üllaid sõnu moraalsest kohustusest vms. Sellise inimese jaoks on alternatiivideks kas alluda ja maksta või ühel või teisel viisil kõrvale hoida või vähemalt venitada. Halvad kõik ja reeglina valib inimene kõige vähem halva. Aga just temale vähem halva. Tihti võib näilise kohustuste mittetäitmise põhjuseks olla lihtsalt see, et kohustus ongi määratud üle mõistuse suurena. Olen kuulnud, et on täiesti võimalik, et inimesele öeldakse nt, et sa ju oskad programmeerida, meil on programmeerijate palgad umbes 3000, määrame sulle maksekohustuseks 1000€/kuu. Keegi ei tunne huvi, mitu programmeerimisoskusega inimest tegelikult sellisele tööle pääseb. Siis ongi inimese jaoks kõige otstatrbakam käitumine, hakata sissetulekuta hulguseks, sest kõik muud lahendused on hullemad. Ma arvan, et te eksite väites, et “...Palgatöö puhul on sissetulek üldjuhul läbipaistvam ning lihtsamini täitemenetluses arvestatav…”, see on ehk nii, kui palka saadakse riigilt, muul juhul on palga sisuline suurus alati rohkem manööverdatavam kui ettevõtte olukord, mis on ikka väga maksuameti kontrolli all. Ma arvan, et te võiksite oma ettepaneku ümber kujundada nii, et kohtu poolt mõistetud elatis oleks teatud juhtudel pööratav võlgniku omanduses oleva ettevõtte vastu otse. Muidugi võib ka sel juhul häda korral ettevõtte lihtsalt pankrotti lasta, kuid see võib osutuda võlgnikule palju halvemaks lahenduseks. Igal juhul näib see mulle mõistlikum kui lihtne ettevõtluse keeld, millega pannakse inimene tihti olukorda, kus väljapääsuks ongi vaid hulkurlus. Ja muidugi üldreegel on ikka see, et ükski vägi ei suuda võtta sealt, kust (nii palju) võtta ei ole.