Praegune Eesti Vabariigis kehtiv 40-tunnine täistööaja riiklik norm on oma olemuselt äärmiselt aegunud sotsiaalmajanduslik konstruktsioon, mis pärineb tööstusrevolutsiooni järgsest ajastust ning ei vasta enam tänapäevase info-, teenus- ja teadmuspõhise tööturu iseloomule ega reaalsetele vajadustele. Tänapäevane töökorraldus nõuab töötajatelt varasemaga võrreldes kordades kõrgemat kognitiivset pingutust, pidevat infotehnoloogiliste süsteemidega kohanemist ning lakkamatut tähelepanu, mis viib 40-tunnise normi juures vältimatult kognitiivse ülekoormuseni (Cambridge'i Ülikooli analüüs).

Kognitiivteadused ja tööpsühholoogia on ammendavalt tõestanud, et inimaju ei suuda säilitada maksimaalset fookust ja produktiivsust kaheksa tundi järjest. Sügavat keskendumist nõudva intellektuaalse või pingelise teenindustöö puhul hakkab produktiivsus ja otsuste kvaliteet pärast neljandat või viiendat järjestikust töötundi järsult langema, soodustades vigu ja asendustegevusi, sest uuringute (sh psühholoog Anders Ericssoni tööde) kohaselt on inimene võimeline tegema sügavat ja intensiivset tööd maksimaalselt umbes neli tundi päevas (K. Anders Ericssoni uuring, PubMed akadeemiline ülevaade).

Riiklikul tasandil väljendub see töötajate massilises läbipõlemises, stressis ning elukvaliteedi ja tervise pöördumatus halvenemises, mis omakorda koormab ebaproportsionaalselt Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi. Eesti Tööinspektsiooni andmed kinnitavad drastilist vaimse tervise kriisi süvenemist töökeskkonnas. Läbipõlemisest tingitud töövõimetushüvitiste väljamaksed on teinud lühikese ajaga hüppelise kasvu ning peamiselt puudutab läbipõlemine kõige kriitilisemas tööeas olevaid inimesi, eriti vanusegrupis 30–39 aastat, kes on riigi majanduse peamised eestvedajad (ERR uudis).

Kui 2023. aastal maksti läbipõlemise tõttu välja töövõimetushüvitisi 365 691 euro ulatuses, siis 2024. aastal juba 844 870 euro eest, mis on enam kui kahekordne kasv ning viitab süsteemsele rikkele meie töökorralduses.

Lisaks füüsilise ja vaimse tervise kriisile seisab Eesti silmitsi teravate demograafiliste väljakutsetega. Eestimaalaste oodatav eluiga on tõusnud 79,5 aastani, kuid tervena elada jäänud aastad moodustavad sellest vaid 58,7 aastat (Statistikaamet).

See eeldab inimestelt kordades pikemat püsimist tööturul ja ühiskondlikus elus aktiivsena osalemist. Paraku ei toeta senine intensiivne ja kurnav 40-tunnine töönädal vanemaealiste ega ka nooremate põlvkondade pikaajalist töö- ja elujõulisuse säilimist, olles otseses vastuolus eesmärgiga hoida ühiskonda kaasatuna. Alljärgnev illustreerib läbipõlemisest tingitud riiklike kulude drastilist kasvu lühikese aja jooksul (ERR uudis):

Töötervishoiu indikaator Eestis:

Aastal 2023

• Läbipõlemise töövõimetushüvitised: 365 691 eurot
• Vaimse tervisega seotud ravijuhud: 118 059 juhtu

Aastal 2024

• Läbipõlemise töövõimetushüvitised: 844 870 eurot
• Vaimse tervisega seotud ravijuhud: 275 465 juhtu

Absoluutne kasv 1 aasta lõikes vahemikus 2023-2024:

• Läbipõlemise töövõimetushüvitised: +479 179 eurot (131%)
• Vaimse tervisega seotud ravijuhud: +157 406 juhtu (133%)

Probleemi tuumaks ei ole inimeste suutmatus tööd teha, vaid aegunud seadusandlik raamistik, mis sunnib neid töötama rütmis, mis hävitab nende ressurssi, selle asemel, et seda pikaajaliselt taastoota ja säästa. Olukorra jätkumine samas tempos tähendab pöördumatut kahju tööturu jätkusuutlikkusele, tekitades järjest suuremaid probleeme pikaajalise töövõimetusega, mis omakorda vähendab riigi maksutulusid ning süvendab juba praegu teravat tööjõupuudust kriitilistes sektorites.

Käesolev rahvaalgatus teeb Eesti Vabariigi Riigikogule ettepaneku muuta Eesti Vabariigi töölepingu seadust (edaspidi TLS) eesmärgiga kehtestada uueks täistööaja riiklikuks normiks 32 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, säilitades sealjuures eranditult töötajale senise täistööaja kuupalga. Täpsemalt tehakse ettepanek muuta töölepingu seaduse 3. jao "Töö- ja puhkeaeg" § 43 "Tööaeg" lõikeid 1 ja 2 (Töölepingu seadus), sätestades TLS § 43 lõikes 1, et eeldatakse töötaja töötamist 32 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg). TLS § 43 lõige 2 tuleb sõnastada paindlikult, võimaldades töönädala jaotamist vastavalt ettevõtte tegevusvaldkonnale ja poolte kokkuleppele. Tööaja lühenemine ei tohi kaasa tuua töötasu vähenemist ning tööandjal puudub õigus nõuda uue normi ületamist ilma eraldiseisva ületunnitöö kokkuleppe ja hüvitiseta. See loob baasnormi, jättes töökorralduse spetsiifilise kujundamise paindlikuks.

Tööõiguslik ja põhiseaduslik raamistik

Avalikus arutelus eeldatakse sageli, et 40-tunnine töönädal on puutumatu riiklik alustala. Tegelikkuses ei määra Eesti Vabariigi põhiseadus töötundide arvu. Tööaja norm on sätestatud üksnes töölepingu seaduses, mis on ühiskonna ja majanduse vajadustele paindlikult kohandatav kokkulepe. Küll aga ütleb põhiseaduse § 29 lõige 1, et igaühel on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (Põhiseadus).

See paragrahv koos sotsiaalriigi põhimõttega paneb riigile otsese kohustuse tagada, et töö tegemine ei kahjustaks inimeste tervist ega väärikust. Olukorras, kus statistika tõestab praeguse tööaja normi laastavat mõju rahvatervisele, on riigil vältimatu vajadus sekkuda ja seadusandlust ajakohastada.

Ajalooline paralleel ja makromajanduslik mõju

Argumendid, et tööaja vähendamine kukutab majanduse kokku, on identsed nendega, mida kasutati 100 aastat tagasi.

1. mail 1926. aastal juurutas Henry Ford oma tehastes pretsedenditu uuenduse: viiepäevase ja 40-tunnise töönädala, jättes palga samale tasemele. Ford selgitas oma otsust 1926. aasta intervjuus järgmiselt: "Selle riigi tööstus ei suudaks kaua eksisteerida, kui tehased läheksid üldiselt tagasi 10-tunnisele tööpäevale, sest inimestel ei oleks aega toodetud kaupu tarbida" (Ameerika tarbimisharjumused).

100 aastat hiljem oleme sarnases murdepunktis. Tööaja lühendamine suurendab kohalikku tarbimist läbi nn vaba aja majanduse (ingl. leisure economy), andes tugeva rahasüsti Eesti siseriiklikule teenindussektorile ja väikeettevõtlusele.

Rahvusvaheline tõenduspõhisus

See ettepanek tugineb maailma kõige laiaulatuslikematele teaduslikele pilootprogrammidele. Suurbritannias aastatel 2022–2023 läbi viidud uuring tõestas majanduslikku kasu:

• Ettevõtete tulud katseperioodil mitte ainult ei püsinud varasemal tasemel, vaid teatasid tulude keskmisest kasvust 35% võrreldes eelnevate sarnaste perioodidega (UK uuring).
• Töötajate isikliku heaolu paranemine oli erakordne: "71% töötajatest teatas läbipõlemise vähenemisest" ning "39% töötajatest teatas vähenenud tööstressist".
• Organisatsioonid nägid tööjõu voolavuse vähenemist 57% ulatuses ning "ettevõtted teatasid töötajate püsimise paranemisest ja haiguslehtede 65% vähenemisest".

Samuti pakub meile ideaalset võrdlusmudelit Islandi avaliku sektori uuring (2015–2021). Peamised järeldused olid üheselt selged: "tootlikkus säilis või paranes enamikus uuringus osalenud asutustes", "teenuse taset oli võimalik säilitada" ning "töötajate heaolu paranes" märkimisväärselt. Islandi uuringus osalenu tsitaat võtab kogemuse kokku: "See lühendatud tööaeg näitab suurenenud austust indiviidi vastu. Et me ei ole ainult masinad, mis lihtsalt töötavad terve päeva... vaid inimesed oma soovide, eraelu, perekonna ja hobidega" (Islandi aruanne).

Kriitiliste 24/7 teenuste lahendus

Kõige murelikumad küsimused seostuvad 24/7 sektoritega (haiglad, pääste, politsei). Lahendus ei ole 40-tunnise normi säilitamine, vaid töökorralduse ümberehitus: vahetuste rotatsioon, meeskondade ümberkorraldamine, lühemad vahetused ning täiendava tööjõu kaasamine. Islandi laiaulatuslik uuring tõestas, et lühendatud tööaeg on edukalt rakendatav ka ööpäevaringsetes asutustes nagu haiglad, hooldekodud ja politseijaoskonnad (Islandi uuring).

Näiteks Westfjordsi politseijaoskonnas ei langenud tööaja lühendamisel ja vahetuste ümberkorraldamisel suletud uurimisjuhtumite arv, vaid säilis senisel tasemel. Vahetustega töö puhul rakendati Islandil nutikat lahendust, kus ebamugavatel kellaaegadel (öösiti ja õhtuti) tehtud töötunde väärtustati koefitsiendiga – näiteks üks öösel töötatud tund arvestati 72 tööminuti vääriliseks (EPSU raport).

See süsteem võimaldas näiteks 50% ulatuses öövahetusi tegeval töötajal jõuda 32-tunnise töönädalani, säilitades täispalga ja tagades asutuse ööpäevaringse katvuse. Tänane krooniline töötajate puudus on tingitud just läbipõlemisest. Pakkudes 32-tunnist töönädalat täispalgaga, muutuvad elutähtsad ametikohad uuesti atraktiivseks ning haiguskulud ja vead vähenevad.

Eesti kui uuenduslik väikeriik

Eesti on väike riik, mis teeb taolise struktuurse muudatuse elluviimise meil kordades kiiremaks ja paindlikumaks kui suurriikides. See on harukordne võimalus defineerida ennast globaalsel tasandil. Tööajareform võib kujuneda meie suurimaks konkurentsieeliseks talentide ja välisinvesteeringute meelitamisel, näidates, et e-Eesti hoolitseb eelkõige oma inimeste elukvaliteedi ja tervise eest. Kutsume Riigikogu üles arutama seda algatust sotsiaalpartneritega ning looma Eestist esimese kaasaegse tööajakorraldusega riigi, mis väärtustab töötulemusi, hoides sealjuures tervet ja elujõulist ühiskonda.