Ühekülgne
See ettepanek tundub esmalugemisel atraktiivne, kuid kui veidi süveneda, siis märkab, et läehenemine on väga ühekülgne. Need väited, kus näidatakse, et tööviljakus pigem suureneb, on tõenäoliselt pärit ettevõtetest, mille töötajad tegelevad ühel või teisel viisil millegiga, mida võiks nimetada looming või välja mõtlemine. Olgu siis disainer, programmeerija, reklaamissptesialist, müügitöötaja või isegi jurist. Kogu asja põhjus on arvatavalt selles, et inimene ei lakka mõtlemast sõltumata sellest, kas on töö- või puhkeaeg. Ja kui tuleb hea idee, ongi seda võimalik ka lühemal tööajal edukalt rakendada. Arvaravalt on ka need uurimused tehtud ka rohkem suurlinnades. kuhu konsentreeruvad sellised töökohad. Kui aga käsitleda kogu majandust ja eriti teenindust, kus just inimese olemasolu on töötmispotesessis vajalik, isegi kui toodab masin (nt igasugused masinaoperaatorid või nt elekrijaama operaatorid), samuti kõik remondi ja avariimeeskonnad, kelle põhiline aeg kulub nö rikke ootamisele jne, siis läheb pilt teiseks. Minu jaoks on ettepanekul see puudus, et ei ole isegi analüüsitud kui palju kasvavad jaekaubanduses ja transpordis hinnad (et nad kasvavad, selles ei ole kahtlustki). Kuid eriti palju kasvavad hinnad seal kus toimub üks-ühele teenindus (juuksr, kohvik, restoran, takso) aga miks ka mitte notar, kinnisvaraspetsialist ja kogu meditsiin. Lisaks sellele nagu eelnevast veel vähe oleks juhitakse ühele asjale siin isegi tähelepanu, et kui inimestel jääb rohekm vaba aega, siis tahavad nad ka rohkem teenuseid tarbida, Kuid teenusehinnad hoopis kasvavad ja teenindusettevõtted peavad tööaegu vähendma. Kuidas sellega hakkama saada. Arenev AI aga aitab pigem seal, kus tööviljakus eriti ei muutugi (loomingulistes kohtades). Mõttetute tsitaatide loopimise asemel katsuge seda veidi sisuliselt analüüsida ja tulge välja lahendustega, mis vähemalt näivad töötavat, siis võiks teie ideed isegi toetada. Praegu aga, vabandust, toores, utopistlik ja väga ebausutav. Kuigi jah, atraktiivne.
Tere, Neeme! Suur tänu põhjaliku ja kriitilise nurga alt kaasa mõtlemast. Toote välja õiged valupunktid, mis uue tööajamudeli puhul tekiksid teadmustöötajate (loovtöö, kontor) ja kohalolekutöötajate (teenindus, logistika, meditsiin) vahel. Nõustun Teiega, et need kaks sektorit ei saa üle minna identsete lahendustega. Paar mõtet Teie tõstatatud punktidele: 1. Teenindus- ja valvekohtade lisakulu vs varjatud kulud. Teil on matemaatiliselt õigus. Lahtiolekuaegade ja valveringide katmine nõuab lühema normi puhul rohkem ressurssi. Kuid praeguses süsteemis maksame me (eriti meditsiinis ja jaekaubanduses) kinni tohutuid varjatud kulusid: massiline läbipõlemine, tohutu kaadrivoolavus (uute töötajate pidev värbamine ja väljaõpe on ettevõttele väga kallis) ning haiguslehed. Lühem tööaeg vähendab just neid kulusid, mis osaliselt kompenseerib vajaduse uute töökäte järele. 2. Hinnatõusu hirm vs ajalooline kogemus. Täpselt sama hirm, et tootlikkus kukub, teenuste hinnad lendavad lakke ja majandus variseb kokku, oli õhus ka siis, kui ühiskond liikus 6-päevaselt töönädalalt 5-päevasele (ja 10-tunnistelt vahetustelt 8-tunnistele). Kohanemine võtabki aega ja nõuab tööprotsesside ümberkorraldamist, kuid pikas plaanis ei ole ükski riik seetõttu vaesunud, vaid inimeste elukvaliteet ja tervis on paranenud. 3. Miks meil ei ole täielikku majandusanalüüsi? Rahvaalgatuse eesmärk (ja kodanike võimekus) ei olegi tuua lauale valmis makroökonoomilist auditit kõikide sektorite lõikes. Nende 1000 allkirja eesmärk on viia see teema Riigikogu sotsiaalkomisjoni lauale, et riik, Tööandjate Keskliit ja ametiühingud teeksid just neid sisulisi ja sektoripõhiseid analüüse, mida Teie õigustatult nimetate. Islandi ja UK näited (kus mudel on edukalt läbitud ka osades kliinikutes ja tehastes) on lihtsalt tõestus, et seda tasub riiklikult uurida. Veel kord, tänan asjaliku kriitika eest. Just sellist diskussiooni ongi meil ühiskonnas vaja, et leida Eestile sobivaim lahendus!