Vastus
"...kinni tohutuid varjatud kulusid...". See tohutu on väljendatav arvudes. Minnes üle 40 tunnilt nädalas 32 tunnile nädalas ja vaadates seda nö uue süsteemi poolt, on töötundide arv vanas olukorras 25% suurem kui uues. Kui teie väide kauotatud tuhutute kulude kompenseerimisest on õige, siis see tähendab, et need kulud peaksid olema suisa 25%. Ei usu. Pikk töönädal ei ole kindlasti läbipõlemise, kaadrivoolavuse ja haiguslehtede ainus põhjus. Kulude puhul me peame rääkima pigem sellest, kui palju (mitu %) see vähendab neid kulusid, ta ei tee neid olematuks. Paljud töötajad töötavad ka praegu (avalikumlt või varjatumalt) suurema koormusega, sest neil on selleks muud põhjused, mis selle muudatusega ei kao. Nad jäävad tegema seda ka edaspidi, pealgi kuna normaeg on lühem, võib ennustada, et nende arv isegi suureneb. Kuid maksta tuleb neile ju ikka uue normaja järgi, seega võimalus läbi põleda ja haiguslehele jääda jääb alles aga suurema palgakulu juures. Pole mõtet udutada tööviljakuse kasvust teeninduses või nt ehituses, kus on sisuliselt ikkagi kohalolutöö. Seega on neis kõigis hinnatõus paratamatu. Soovides säilitada oma tarbimise taset, sunnitakse suurt hulka inimesi mingil kasvõi kõveral moel oma töökoormust suurendama. Ajalooline kogemus pole kaugeltki sama, see toimus olukorras, kus väga rõhuv hulk inimesi töötas tootmises, mitte teeninduses, ja just ajal, mil tootmises toimus suur automatiseerimisele üleminek. See kompenseeris suuresti kasvanud töötunni hinna. Pealegi toimus see ajal, mil paljud enne kodus olnud naised siirdusid tööturule. Suurendades pakkumist, tõid nad samas töö hinda allapoole, mis aitas ka muutust pehmendada. Ma ei soovinudki teilt täielikku majandusanalüüsi, aga mõned arvutused, mis sisaldavad protsente ja üldisi numberid, võiks ju selline ettepanek ikka sisaldada. Kasvõi nt selline lihtne asi, et kust võtta täiendavad 25% meditsiinitöötajaid, kui neist (füüsiliselt inimestest, mitte isegi palgarahast) on praegugi puudus. Ja lihtsat veel mõtteke. Miks mitte alustada vähemast, nt võtta 40-st 2 tundi maha ja vaadata,mis see turu ja hindadega teeb.
Hästi! Tänud sisuka arutelu jätkamise eest. Tahan kohe alguses ausalt öelda, et ühe kodanikualgatuse loomisel ongi võimatu kohe alguses hoomata kogu skoopi ja kõiki pisidetaile. Kuna algatuse põhitekst on peale allkirjade kogumise algust lukus ja seda muuta ei saa, siis just sellised arutelud siin toovadki välja need õiged murekohad. Nõustun Teiega mitmes asjas, eriti selles, et muutused ei saa olla järsud. Mõned mõtted Teie argumentidele: Meditsiinitöötajate puudus. Küsite õigesti, et kust võtta füüsiliselt puuduolevad inimesed. Hoopis olulisem küsimus on aga see, miks meil üldse puudus on? Tervishoiusüsteemist lahkutakse praegu (Soome, teistesse sektoritesse) just nimelt pikkade vahetuste ja ülekoormuse tõttu. Lühem norm on paljudele riikidele olnud ainuke viis, kuidas eesliinitöötajaid süsteemis hoida. See on pikaajaline investeering inimeste hoidmisse, mis aitab tulevikus seda puudujääki vähendada. Ajalooline kogemus ja automatiseerimine. Nõustun, et eelmine tööaja lühendamine toimus suure tööstusrevolutsiooni tuules. Kuid me oleme ju praegu täpselt samasuguse tehnoloogilise hüppe (AI, robootika, iseteeninduse) keskel. Automatiseerimine toimub samamoodi nii teeninduses kui tootmises, mis aitabki osa sellest kasvanud tööjõukulust kompenseerida. Ettepanek alustada vähemast. Jah, näiteks 38- või 36-tunnise normiga alustamine on ka loogiline samm ja nii on paljud riigid seda ka teinud. Rahvaalgatuses määratud 32 tundi on pigem ankur ja eesmärk. Kui aga analüüside tulemusel otsustatakse esimese sammuna lühendada normi näiteks 38 tunnile, on see algatus oma eesmärgi ja ühiskondliku debati algatamise täitnud. Eesmärk ei ole majandust lõhkuda, vaid leida lahendus olukorrale, kus vana 40-tunnine mudel enam paljusid inimesi ei kanna. Aitäh Teile mõtete eest!