Elektrisõiduki omamine on loonud ebavõrduse võrdsete hulgas. Tavakütust kasutavad sõidukite omanikud panustavad riigi eelarvesse oluliselt enam. Läbi aktsiisi ja käibemaksu, energiaallika ühikuhinna erinevus loob liiklejate seas ebavõrdust. Nii ongi, et tavamootorikütust ostja panustab oluliselt enam teehoidu ja -ehituse, kui seda teeb elektrisõiduki omanik.

Siiski teed kuluvad samaväärselt nii sisepõlemismootoriga kui ka elektrisõiduki rataste all. Põhiseadus ei luba võrdseid ebavõrdselt kohelda.

Elektrisõidukitele teede eraldi rajamine on ühiskonnale veelgi kulukam ja kompromissiks on just elektrisõidukite kilomeetritasu riigieelarvesse panustamine.

Samuti ei ole teaduslikult tõendatud nagu elektrijõul motoriseeritud liikumisviis soodustaks enam füüsilist liikumisviisi. Pigem vastupidi, võimalikud parkimissoodustused elektrisõidukile, nt kaubanduskeksuste ees, võivad luua just väiksemaid liikumisvahemaid inimesele ja see võib olla rahvatervismajanduslikule vaatepunktile kahjuks.

Elektrisõiduki maks peab olema vähemalt 0,10 senti/km.