Idee sisu
Tuleb alustada riigi võlakirjade emissiooni, mis oleks suunatud pensionivara kogumisele. Võlakirju saaksid osta Eesti kodanikud ja residendid. Tulumaksu osas kehtib sama soodustus mis tavaliste pensionifondidega. Riik suurendab võlakirjade väärtust igal aastal sama koefitsendiga mis riiklikku 1. samba pensione (s.o. intress). Võlakirju saab tagasi müüa pärast penisioniikka jõudmist, siis kehtib ka intressitulu, nagu eespool kirjeldatud. Võlakirju saab vajadusel müüa ka varem, kuid (ilma intressituluta - vaieldav?) ja maksutatuna tulumaksuga (sama mis tava-pensionifondidel). Põhjendus: Praegused pankade poolt pakutavad pensionifondid liiga suure riskiga ja kõrgete valitsemistasudega. Võlakirjade investeerimise eest vastutab riik ise vähemalt inflatsiooni ulatuses ja kasiinoskäik jääb ära
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Riiklikult soodustatud säästmisharjumuste kujundamine.
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Riigieelarveseadus
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Eesti ei ole seni riiklikke võlakirju emiteerinud. Seega on selliste võlakirjade emissioon paljuski poliitiline otsus. Võlakirjade emissiooni eesmärk on suuremahuliste projektide finantseerimine. Riiklikult tuleb läbi arutada, millised need projektid on.
Seega võlakirjaemissioon pole otseselt välistatud, kuid Eestis on see üsna tavatu. Pensionivõlakirjade puhul tuleb arvestada ka seda, et neid tuleks kõikide eagruppide võrdse kohtlemise nimel emiteerida igal aastal. Küsimus on, kuidas hakatakse ühel hetkel sellest väljamakseid tegema ehk mille arvelt see raha tuleb, kui varasemad sissemaksed on näiteks investeeritud suurtesse projektidesse.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Suureneks riigivõlg (võimalik vastuolu Maastrichti lepinguga). Saaks rahastada suuremahulisi projekte. Võimalik, et suureneksid säästud, kuid pole kindel, millises mahus, kuna osa neist, kes praegu kasutavad teisi säästutooteid, valiksid võlakirjad.
Selline süsteem oleks veelgi enam seotud Eesti riigi ja rahvastiku arengutega ehk riskitase ei pruugi olla madalam fondide riskitasemest.
Oma olemuselt on võlakirjad ju väärtpaberid, mis sisaldavad laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi. Ettepanek esitab muudetud kujul idee, mida peaks lahendama juba kehtiv pensionisüsteem (nt III sammas). On küsitav, kas üksikisiku pensioniea rahalisi väljakutseid saab lahendada ühiskonna võlakoormuse tõstmisega.
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Väljapakutud ideel on sarnaseid jooni Rootsi ja Läti (teistegi riikide) esimese sambaga, kus vastavalt riigi arengule öeldakse intress, mille võrra inimese esimese samba vara kasvab. Erinevus seisneb selles, et pakutud ettepaneku juures ei läheks sissemakse praeguste pensionäride pensionide maksmiseks, vaid investeeringuteks.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
III samba laiem kasutuselevõtt, uute pensionifondide ja pensionikogumiseks sobivate teenuste turule lisandumine.
Eksperdid: Liisi Uder, Magnus Piirits, Jaano Vink, Leonore Riitsalu