Käesolevale rahvaalgatusele allkirja andmisest peaksid olema huvitatud kõik inimesed, kuna mitte keegi ei või olla kindel, et talle või tema lähedasele ei esita prokurör süüdistust ja et kohus teda vangi ei mõista sellise tegevuse või teo eest, millest tal polnud aimugi, et paneb toime kuriteo.

Selliseid juhtumeid on kajastanud ka meedia, näiteks Kalle Laaneti, Mailis Repsi, Malle Kobini,Mihhail Korbi, Hillar Tederi, Kaido Tambergi ning veel paljude teiste inimeste ütlused ja kohtulood.

Hiljuti selgus šokeeriv tõsiasi, et karistusseadustiku (KarS) paljud paragrahvid rikuvad PS § 23 lg.1 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklit 7 ning Euroopa põhiõiguste harta artiklit 49, aga samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) paljusid kohustuslikke suuniseid. Selline olukord viitab aga selgelt, et Eesti põhiseaduse üht olulist aluspõhimõtet rikutakse massiliselt ja sellele ei tohiks inimesed jätta reageerimata.

Nimelt põhiseaduse § 23 lg.1 sätestab: „Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.” Sama keeld on kirjas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklis 7 ja Euroopa põhiõiguste harta artiklis 49 .

Nende õigusnormide sisu täpsustamiseks on mitmes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis rõhutatud, et seaduses peab kuritegu olema selgelt määratletud ning lisaks ka selgitatud, et see nõue on täidetud, kui isik saab seaduse sõnastusest aru, millised teod on kuriteod. Seda on EIK selgitanud paljudes otsustes, sh vähemalt kahes Eesti Valitsuse kahjuks tehtud otsuses Veeber vs.Eesti ning Liivik vs. Eesti, milles on tuvastatud, et süüdimõistmine on toime pandud EIÕK art 7 rikkumisega.

Samasuguseid suuniseid on antud ka mitmes Riigikohtu lahendis, näiteks lahendi 3-4-1-16-10 punktis 50 järgmiselt : „PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada.”

Paraku karistusseadustiku paljud paragrahvid rikuvad kõiki eelnimetatud olulisi õigusnorme, kuna nendest ei ole võimalik inimestel aru saada, milline konkreetne käitumine on keelatud ja karistatav. Nimelt karistatava teo või tegevuse kirjeldamiseks kasutatakse KarS paragrahvides sageli üldistavat mõistet „ebaseaduslik tegu”, mille sünonüüm on „seadusevastane tegu” , või kasutatakse teisi üldisi ja inimestele ebaselgeid mõisteid.

Näiteks KarS § 201 defineerib omastamist lühidalt väljendades kui võõra vara ebaseaduslikku pööramist. Tõenäoliselt saab enamik inimesi aru, et teise isiku vara ei tohi pettuse või teiste sarnaste kuriteoks tunnistatud tegudega enda kasuks pöörata, näiteks allkirja ja dokumendi võltsimisega, kelmusega, väljapressimisega, sest need teod on tunnistatud kuritegudeks.

Järelikult kui inimene pole ühtegi kuriteoks tunnistatud tegu toime pannud, peab PS § 23 lg.1 järgi olema välistatud õigus esitada süüdistust ja õigus süüdi mõista KarS § 201 alusel pelgalt ebaselge ja üldsõnalise väite alusel, et tegu oli ebaseadusliku teoga, st ebaseadusliku vara enda kasuks pööramisega.

Paraku tõendavad paljud kohtuotsused, et tegelikkuses ei lähtu prokurörid ja kohtud mitte PS §-st 23 lg.1 sõnastusest, vaid KarS § 201 sõnastusest, mis võimaldab inimese kohtu alla anda ka selliste tegude eest, mis ei olegi seadusega tunnistatud kuriteoks.

Nimelt KarS § 201 lg.1 kehtestab: „Valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.” Paraku ei selgita ükski KarS paragrahv inimestele, mida tähendab ebaseaduslikkus ?

Selle asemel rikutakse põhiseadust, kuna PS §-st 23 lg.1 lähtudes peaks KarS § 201 lg.1 sõnastus olema näiteks selline : „Valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest teoga,mis on seadusega tunnistatud kuriteoks – karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega”.

Loodetavasti igaüks mõistab, mis on nende kahe sõnastuse vahe! Nimelt PS § 23 lg.1 nõudeid järgiv tekst annaks õiguse vangi mõista üksnes teo eest, mis on seadusega tunnistatud kuriteoks, kuid kehtiva KarS § 201 tekst annab õiguse vangi mõista palju rohkemate tegude eest, st ka tegude eest, mis ei olegi tunnistatud kuritegudeks!

Kusjuures süüdimõistvad kohtuotsused tõendavad, et prokurörid ja kohtunikud otsustavad oma arusaamise järgi, kas inimesele süükspandav tegu on ebaseaduslik ja seega kuritegu või mitte.

Näiteks ühes süüdimõistvas ja jõustunud kohtuotsuses tunnistati § 201 järgeks ebaseaduslikuks teoks -- ning koguni vangistusega karistatavaks teoks -- vallavalitsuse liikme poolt ettepaneku tegemine volikogule, milles soovitati müüa vallale kuuluv kinnistu. Selle ettepanekuga volikogu ka nõustus, tehes sellekohase otsuse. Sama kohtuotsusega mõisteti teisele vallavalitsuse liikmele vanglakaristus aga selle eest, et ta volikogu otsuse täide viis, andes notari juures müügilepingule allkirja.

Teises kohtuasjas saavutati vangimõistmine sellega, et ebaseaduslikuks tegevuseks ja kahju tekitamiseks tunnistati täpselt sama rahasumma kulutamine, mille kulutamise oli Riigikohus eelnevalt tunnistanud igati õiguspäraseks tegevuseks. Need näited tõendavad, et süüdimõistmine võib paljudel juhtudel sõltuda kohtunike subjektiivsest hinnangust, mitte seadusest endast.

Paraku just sellistes detailides peitubki „saatan” , st põhiseaduse § 23 lg.1 rikkumine, mis on tõsiseks ohuks meie demokraatiale ja nn õigusriigile.

Sellise olukorra ohtlikust tõendab tõsiasi, et näiteks KarS § 201 alusel on aastate jooksul ebaseaduslikuks teoks tunnistamise abiga süüdi ja vangi mõistetud ilmselt kümneid või sadu süütuid inimesi.

Järelikult kõik ohvrid, kes suudavad oma kohtuotsustele tuginedes tõendada, et neid on prokuröride ja kohtunike subjektiivse hinnangu alusel süüdi mõistetud teo eest, mis võis isegi olla ebaseaduslik või ebamoraalne, kuid tegelikult ei olnud need teod seadusega tunnistatud kuriteoks, nagu PS § 23 lg.1 nõuab, peaks riik tagantjärgi kindlasti õigeks mõistma.

- ) Kuidas selline põhiõiguste jalge alla tallamine on saanud võimalikuks?

Esiteks seetõttu, et karistusseadustiku eelnõud ja selle muutusi ettevalmistavad ametiisikud on jätnud kas sihilikult või hooletusest märkamata PS §-s 23 lg.1 kehtestatud kohustuse, st et seaduseelnõu kõik paragrahvid peavad vastama PS § 23 lg.1 sätestatud tingimustele, aga samuti eelnimetatud EIK otsustele.

Teiseks kindlasti ka seetõttu, et Riigikogu, kes eelnõud muudab seadusteks, on omakorda olnud ülimalt hooletu ja on selliste „vigaste” seaduste vastuvõtmisega ise rikkunud põhiseadust ning sellega loonud prokuröridele ja kohtunikele võimaluse inimesi süüdistada ja süüdi mõista tegude eest, mis tegelikult ei ole seadusega tunnistatud kuritegudeks.

Kolmandaks seetõttu, et kohtud ja Riigikohus on rikkunud PS § 152 ja eelnimetatud EIK otsuseid, kuna ei ole „soovinud” märgata, et näiteks KarS § 201 sõnastus on ilmselges vastuolus PS § 23 lg.1 ja EIK otsustega ning seetõttu pole selliseid paljusid „vigaseid” paragrahve jätnud PS § 152 alusel kohaldamata ega tunnistanud neid kehtetuks.

Neljandaks tõendab kohtute seadusevastast tegevust tõsiasi, et kuigi kohus ei või seadusandja asemel õigust luua, rikuvad kohtud oma pädevust ja kuritarvitavad kohtuvõimu, sest loovad Riigikogu asemel õiguse ise, st et tunnistavad näiteks ebaseaduslikuks tegevuseks tegevuse/teo, mis ei ole Riigikogu poolt kuriteoks kuulutatud.

Eesti põhiseaduse ja rahvusvaheliste inimõiguste kaitse all on igaühel õigus teada, milline tegu on kuritegu ja milline mitte. Me ei saa lubada, et inimesi karistatakse ebaselgete ja põhiseadusega vastuolus olevate seaduste alusel.

Seetõttu teeme ettepaneku ja nõuame:

• Riigikogu peab kiiresti parandama karistusseadustiku kõik paragrahvid, mis ei vasta põhiseadusele ja rahvusvahelistele inimõiguste nõuetele.
• Eriti tuleb üle vaadata need sätted, mis kasutavad määratlemata ja liiga üldisi mõisteid („ebaseaduslik tegu“, „seadusevastane tegevus“ jmt).
• Kohtud ja prokuratuur peavad lõpetama koheselt praktika, kus inimesi süüdistatakse ja mõistetakse süüdi liiga üldise ja inimestele ebaselge sõnastusega paragrahvide alusel.