Probleem: Digiruumis toimuv avalik väärkäitumine on jäänud seaduse ja järelevalve haardest välja 📱 Otse-eetris juuakse viina, tarvitatakse narkootikume ja räusatatakse sadade vaatajate ees. 🚫 Tänaval oleks see karistatav väärtegu – ekraanil on see "sisu". 👁‍🗨 Seda kõike näevad ka lapsed. ⚖ Aeg on muuta seadust. Ka digiruum on avalik ruum.

Digitaalne avalik ruum = uus tänav

Üha enam meie igapäevaelust toimub digitaalses keskkonnas – sotsiaalmeedias, otseülekannetes ja erinevatel videoplatvormidel. Nagu füüsilised linnaväljakud, pargid ja tänavad, on ka need keskkonnad avalikud ruumid, kuhu pääseb ligi igaüks – sealhulgas ka lapsed ja noored. Kuid erinevalt füüsilisest ruumist ei kehti digiruumis samaväärsed väärtegude piirangud ega sanktsioonid.

Avalik joomine – tänaval keelatud, ekraanil lubatud

Kui inimene tarbib tänaval avalikult alkoholi, saab ta väärteo eest trahvi. Kui aga keegi võtab TikToki ,Facebooki või mõne muu digiruumi otseülekandes viinapudeli, joob ja käitub purjus peaga agressiivselt – isegi kui teda vaatab 10 000 inimest –, ei järgne sellele mitte midagi. Tegemist on justkui „lubatud alaga“, kuigi tegelikult on mõju palju laiem ja kahjulikum kui üksik tänavastseen.

Selline käitumine:

1. See normaliseerib sõltuvusi, eriti noorte seas, kes seda sisu igapäevaselt tarbivad

Digitaalne meedia ei ole pelgalt infoallikas – see kujundab hoiakuid ja väärtusi. Kui noored näevad korduvalt, kuidas nende lemmikinfluencerid:

• joovad otse ekraanil viina või õlut,
• räägivad lõbusalt „narkootikumidest“,
• või ilmuvad purjus peaga otseülekandesse,

siis nende teadvuses kinnistub sõnum: see on okei, see on lõbus, see on osa noorte kultuurist. Ühiskondlik ja isiklik valvsus sõltuvusainete suhtes väheneb. Tekib täiskasvanute ja noorte väärtusruumi lõhe, kus digitaalne eeskuju ei peegelda enam tervislikku või seaduslikku käitumist.

See tähendab, et:

• sõltuvustega seotud ohtude tunnetamine nõrgeneb,
• alkoholi ja narko tarvitamine muutub „moeks“ või "identiteediks",
• noorukid võivad proovida aineid üksnes selleks, et „tunda end sarnase või sammu pidavana“.

Need ei ole oletused – uuringud näitavad, et meedia sisul on oluline mõju noorte riskikäitumise tekkimisele. Kui ekraanilt kostab: "See on okei!", siis nad usuvadki, et see on.

2. See õõnestab avaliku ruumi reegleid, luues topeltstandardid füüsilise ja digitaalse keskkonna vahel

Me elame maailmas, kus füüsiline avalik ruum on tugevalt reguleeritud – mitte ainult õiguslikult, vaid ka sotsiaalsete normide kaudu. Näiteks:

• sa ei tohi avalikus kohas purjus peaga räusata – see häirib avalikku korda,
• sa ei tohi tarbida alkoholi pargis – see on seadusega keelatud,
• sa ei tohi tänaval levitada narkootikumide propageerimist – see on kriminaalne.

Aga… ekraanil võib kõike. Inimene võib olla täiesti purjus, juua viina otse kaamerasse, rääkida oma kogemustest narkootikumidega, kutsuda üles katsetama "ainet X" või mõnitada kainet eluviisi – ja mitte keegi ei sekkugi.

See lõhub avaliku ruumi ühtsustunde ja usaldust, sest:

• tekib topeltstandard: üks seadus tänaval, teine seadusetus internetis;
• noored ei mõista, miks reeglid üldse eksisteerivad, kui keegi neid digimaailmas ei järgi;
• inimestes süveneb tunne, et normide järgimine on "naivistlik" või "vanamoodne".

Tulemuseks on ühiskond, kus reegleid hakatakse valikuliselt järgima – sõltuvalt sellest, kas tegu on „päris“ või „virtuaalse“ eluga.

3. See soodustab hoolimatust ja karistamatuse tunnet, sest „interneti kaudu võib kõike“

Kui inimesel puudub digiruumis tagasiside või vastutus, tekib ohtlik psühholoogiline mehhanism: dehumaniseerimine ja piiride hägustumine. Kui ei ole karistust, ei ole piire. Kui ei ole piire, ei ole ka süüd.

Käitumine muutub:

• julgemaks,
• ekstreemsemaks,
• tähelepanu janulisemaks.

Kuna platvormid soosivad „vaadatavust“ ja „reaktsioone“, saavad kõige rohkem nähtavust need, kes ületavad piire. Seega:

• mida räigem, seda populaarsem,
• mida purjus, seda "naljakam",
• mida vastuolulisem, seda enam „laike“.

See õpetab eriti noori (ja ka täiskasvanuid), et internetis kehtib teine moraal – seal võib öelda ja teha asju, mida päriselus ei tohi, ja selle eest ei tule mitte mingeid tagajärgi.

Aja jooksul kaotab inimene empaatia, kaastunde ja enesepiirangu. Me kasvatame põlvkonda, kes usub, et ekraanil ei ole eetikat. Ja see kandub paratamatult üle ka päriselule – kooli, tööle, kodusse.

Narkootikumide propageerimine ja vaimse tervise ohud

Lisaks alkoholile levib sotsiaalmeedias ka narkootikumide propageerimine, nende tarvitamise näitamine ja glamuuristamine. Otseülekanded, kus räägitakse „narkost“ kui lõbust, tekitavad illusiooni, et see on tavaline või isegi normaalne osa noorte kultuurist. Mõju on sügavam, kui me arvame – need sõnumid kinnistuvad noorte alateadvuses eeskujudena.

Vaimse tervise spetsialistid on korduvalt hoiatanud, et sellise sisuga kokkupuude võib kaasa tuua:

• eneseregulatsiooni nõrgenemist lastel ja noortel,
• sõltuvusainete tarvitamise varajast algust,
• depressiooni, ärevuse ja suitsidaalsuse sagenemist.

Seadus ei kaitse piisavalt – järelevalve puudub

Praegu ei käsitle Eesti väärteomenetluse seadustik ega karistusseadustik digiruumis toimuvat käitumist võrdsena füüsilise avaliku ruumiga. Otseülekannetes toimuv alkoholitarbimine, narko propageerimine, purjusolek või agressiivne käitumine ei ole õiguslikult määratletud kui karistatav avalik väärtegu, kuigi see on samavõrd – või rohkemgi – nähtav ja mõjukas kui pargis viinapudeli avamine.

Lisaks puudub Eesti riigil hetkel süsteemne mehhanism sotsiaalmeediaplatvormide vastutusele võtmiseks. Platvormidel endil puudub kohustus eemaldada või piirata ebasobivat sisu ( Platvormid ei reageeri Reportimistele ), kui see ei riku otseselt rahvusvahelist seadust (nt laste väärkohtlemine). Kuid sõltuvusi propageeriv sisu ei kuulu nende kriteeriumite alla – kuigi selle mõju on noortele võrreldav.

Lapsed ja noored – nähtamatud ohvrid

Kõige suurem oht ei paista esmapilgul silma. Need, kes sisu loovad, ei vastuta. Need, kes sisu jälgivad – eriti lapsed – kannatavad. Nad võtavad nähtut eeskujuna. Kui nende jaoks muutub normaalseks see, et alkoholi võib juua otse-eetris, purjus olla on “naljakas” ja narkootikumid “kuuluvad asja juurde”, siis millist ühiskonda me kasvatame?

See ei ole üksikjuhtumite, vaid süsteemse probleemi küsimus. Meil ei ole enam aega oodata. Kui tänaval on väärkäitumine keelatud, siis peab see olema keelatud ka ekraanil, eriti kui publikuks on lapsed.

Ettepanek: Digiruumis kehtima väärtegude reguleerimine ja vastutuse laiendamine

Käesolevaga teeme ettepaneku muuta Eesti seadusandlust ja avaliku korra käsitlust selliselt, et digitaalne avalik ruum – sotsiaalmeedia platvormid, otseülekanded, videopostitused jms – oleks võrdsustatud füüsilise avaliku ruumiga väärtegude kontekstis.

Mida me soovime seadusandjatelt?

1. Seadusemuudatus: Digiruum tuleb tunnistada osaks avalikust ruumist

Karistusseadustik ja väärteomenetluse seadustik vajavad täiendust, mis määratleks:

„Digitaalne avalik ruum“ – info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste vahendite (sh interneti ja sotsiaalmeedia) kaudu üldsusele kättesaadav keskkond, kus isiku käitumine on avalik ja potentsiaalselt suurema mõjuga kui füüsilises ruumis.

Näiteks võib tuua TikToki, Facebook Live'i, Instagrami otseülekanded, YouTube’i ja muud platvormid, millel on suur vaatajaskond ja kus toimuv on laialdaselt kättesaadav.

2. Uute väärtegude määratlemine digitaalses avalikus ruumis

Seadus peaks selgelt sätestama, et järgmine käitumine digiruumis on avalikus ruumis toime pandud väärtegu ja selle eest vastutab isik seaduse ees:

• Alkoholitarbimise ja joobes oleku demonstreerimine avalikus otseülekandes või postituses;
• Narkootikumide tarvitamise või propageerimise kujutamine;
• Ebasündsa või sõltuvusi propageeriva käitumise edastamine lastele ja alaealistele kättesaadavas kanalis;
• Süsteemne ja korduv solvamine, alandamine või ähvardamine, mis toimub avalikus keskkonnas (sh kommentaariumis, videos või otseülekandes);
• Tegevused, mis on Eestis avalikus ruumis seadusega keelatud, kuid esinevad internetis massidele nähtavalt.

Eesmärk ei ole piirata sõnavabadust, vaid kehtestada sotsiaalne vastutus ja seaduspärane raamistik, et kaitsta eriti alaealisi ja ühiskonda tervikuna.

3. Nõue platvormidele: kahjuliku sisu tuvastamine ja piiramine

Kutsume seadusandjat üles looma mehhanismi, mis kohustaks Eestis tegutsevaid sotsiaalmeediaplatvorme:

• tuvastama ja eemaldama sisu, mis sisaldab avaliku väärteo elemente (nagu ülal nimetatud);
• andma riigiasutustele (nt andmekaitse, sotsiaalministeerium, veebipolitsei) ligipääsu sisu märgistamise süsteemidele ja eemaldamise statistikale;
• kehtestama automatiseeritud vanusepiirangu mehhanismid sisule, mis sisaldab sõltuvusainete tarvitamist.

Sarnane praktika kehtib mitmes EL riigis, nt Saksamaal ja Prantsusmaal, kus platvormid vastutavad kahjuliku sisu kiire eemaldamise eest.

4. Hariduse ja teavituse kaasamine

Et seadusemuudatus ei jääks ainult karistuslikuks, teeme ettepaneku suunata osa tähelepanust:

• teavitustööle koolides ja noortekeskustes,
• avalikule kampaaniale, mis selgitab, miks ka digiruumis käitumine peab olema vastutustundlik,
• õpetajate, noorsootöötajate ja lapsevanemate koolitusele, et nad tunneksid ära riskikäitumist ja oskaksid sekkuda.

Noored ei õpi ainult reeglitest, vaid eeskujudest – muutused peavad olema nähtavad ka digikultuuris.

Põhjendus ja toetavad argumendid

• Sotsiaalmeedias leviv alkoholitarbimine ja narko propageerimine mõjutavad otseselt noorte tervisekäitumist. (Tervise Arengu Instituudi uuringud näitavad, et noorte alkoholi ja kanepi proovimise vanus on langenud alla 14 eluaasta.)
• Eurobaromeetri andmetel peab 68% Euroopa elanikest sotsiaalmeediat riskiteguriks laste vaimsele tervisele.
• Eestis on juba täna KarS § 151 alusel keelatud vihkamise õhutamine digitaalses ruumis – see näitab, et seadus suudab reguleerida käitumist ka internetis, kui tahetakse.
• Käitumine digiruumis ei tohi jääda seaduslikult „nähtamatuks“, kui selle mõju on suurem kui füüsilises avalikus ruumis toimuv.

Kokkuvõte: Mida me taotleme?

Meie eesmärk on tagada:

Digiruumis kehtiksid samad väärteopiirangud kui avalikus tänavapildis; Vastutus ei kaoks ekraani taha; Noored ei õpiks eeskujudelt sõltuvusi, räuskamist ega hoolimatust; Sotsiaalmeedia platvormid vastutaksid sisu eest; Avalik kord ja ühiskondlik õiglustunne oleksid kooskõlas – nii linnaruumis kui ekraani ees.