Seletuskiri, miks on vaja peatada metsareservaatide hoogtöö korras moodustamine.
Tavakodaniku nägemus.
Majandusmetsadest ei saa teha hoogtöö korras reservaate, eirates kaasnevate mõjuhinnangute, tulevikuprognooside, teaduslike uuringute ja –analüüside olulisust uue kaitseala moodustamisel. Kui metsareservaatide massmoodustamise taga on rohepöörde ideoloogia aga muu maailm EU rohepöördega kaase ei tule, siis EU või EU riikidest üksiküritajad lihtsalt kahjustavad või hävitavad oma majanduse konkurentsivõime ja rahva toimetuleku. Paja ühes servas pole võimalik keeta tummisemat putru.
Metsade majandamine versus mittemajandamine. Metsade majandamine on sisuliselt sümbioos loodusega-iga uue metsapõlvkonnaga on seal varem olnud liigid enamasti alles ja on uusi liike. Oma võimaluse saavad aasaliigid(raisesmikud), kui ka põlismetsade liigid ning need liigid on metsandusega kohanenud, riik saab toimimiseks vahendeid ja rahvas toimetulekuks. Metsade mittemajandamise vajalikuse ja selle tõestamise teaduspool on savijalgadel-prevaleerivad emotsionaalsed argumendid ja poolreligioosed dogmad. Tulevikuprognoose reservaadiks muudetud majandusmetsadele on minimaalselt ja puudub igasugune kindlus jätkusuutlike ning tervete tulevikumetsade osas. Ps riik ei saa toimimiseks vahendeid ja rahvas toimetulekuks. RMK metsadest on hetkel ca 40% erinevate piirangutega ja Hiiumaal tahetakse reservaadiks suunata järjekordne 7000ha majandusmetsi- koht, kus riigimetsi külastav ja riigimetsade teenuseid kasutav rahvas peaks riigimetsade tuleviku pärast tõsiselt mures olema ja hakkama kaasa mõtlema!
Eesti metsandus on ettevõtlus nagu iga teine, sh üks nö rohelisemaid ja lubamatu on selle ettevõtluse e riigi ühe baasmajanduse roheideoloogiline nullimine ja tasalülitamine! Ressursse ei tohi majandusest, ega käibest niisama kergekäeliselt välja võtta, sest see toob kasu asemel kahju, nt kulutused ja investeeringud metsakasvatusele, masinatele ja tehnikale, kuivendussüsteemidele, teedevõrgustikele jne on kõik tulude teenimise ootuses tehtud. Edasine ressurssi väärindamine, tugiteenuste ja teenussektori kaasamine majandustegevusse on eos ära nullitud.Kui metsareservaadi moodustamiseks tekib vajadus, siis peab see vajadus olema teaduslikult mustvalgelt tõestatud ja kaasnevad kahjud turuhinnas ning vastastikusel kokkuleppel koheselt ka hüvitatud!
Arusaamatu on ka metsareservaatide üleüldine puritaanlik kontseptsioon, et ei ühtegi metsamajandusliigutust neis? Kui jätame metsa omapead tiksuma-siis saame millaski vastuse, mis protsessid hakkasid toimuma, millised liigid prevaleerima jms. Aga kui palju peaks tulemuste üldistamiseks metsi omapead tiksuma jätma? 500ha? 1000ha? 5000ha? Kogu metsamaa e üle poole riigist? Ja mida siis selle teadmisega peale hakatakse? Tuletaks meelde, et loodusväärtused on leitud põhiliselt inimtegevusega majandusmetsadest...
Samas, kui kaitsealuseid metsi oleks 5-6% metsamaast ja need oleks ka isemajanduva kallakuga, ei juhtuks midagi koledat ega liigilist kollapsit- Eesti metsandus oma lageraidega metsauuenduse jms ongi isemajanduv looduskaitse ja väärib kohta UNESCO maailmapärandi kaitse nimistus, kui näide töökultuurist ja inimtegevuse sümbioosist loodusega!
Tõenäoliselt on vajalik ka metsanduse üleviimine Majandusministeeriumi haldusalasse.