Ettepanek
Eesti pikaaegseks eesmärgiks on põlevkivi kaevandamise lõpetamine, kuna see on äärmiselt keskkonnasaastlik ning ei ole vastavuses Euroopa Liidu erinevate direktiividega. Kiviõli linna senine nimi kannab põlevkivi kaevandamise ajaloo taaka. Kohanimede ümbernimetamine ajalooliste muutuste tõttu ei ole Eestis midagi tavatut: nii sai ühel hetkel Kingissepa linnast Kuressaare ja Võidu väljakust Vabaduse väljak.Märksa arvukamaid näiteid on tänavate ümbernimetamisel, mis on esmalt paistnud võib-olla harjumatud, aga millega on rahvas siiski kiiresti ära harjunud (välja arvatud Madruse tänava elanikud Tartus, kes nõudsid kohtu kaudu Kvissentali nime tagasi). Ka haldusreform on toonud ohtralt kohanimede muudatusi - näiteks sai Võhmast ja Suure-Jaanist Põhja-Sakala ning Pulli külast Põdramõtsa.
Nagu soovitab Märt Koik saates "Su nädal kõlab tuttavalt" (Kanal 2 eetris esmaspäeval, 28. mail): sõidame haldusreformi tuules ja muudame ühtlasi ära Kiviõli nime ja anname talle tulevikku vaatava uue ja kaunima nimetuse!
Põhjendus
Aastaks 2050 peab Eesti tegema PÕXITi ehk loobuma põlevkivist. Selline plaan on Eesti riigil seatud. Aga kui isegi siilile on selge, et põlevkivi on keskkonnakahjulik ning üldse ajast ja arust, siis miks me peame nii kaua ootama? Veel 32 aastat? Meil maja põleb ereda leegiga, aga meie mõtleme ikka: “Lihtsam on leida naine, saada temaga lapsed, koolitada neid 20 aastat ja kui nad tööle lähevad, siis küll nemad midagi välja mõtlevad.”Põlevkivi on sama keskkonnasõbralik kütus nagu kasutatud rehvid. Samal ajal, kui näitame välismaalastele imeilusaid pilte Maarjamaa rabadest ning vestame muinasjutte oma unikaalsest puutumata loodusest, saastame me oma keskkonda veel hullemini kui Iraak.
Põlevkivi on maavarana laialt levinud paljudes riikides üle maailma, ent vaid üks neist riikidest on üles ehitanud terve oma energiatööstuse põlevkivile. Teised on sellest juba ammu loobunud ja seda kahel põhjusel: Esiteks: Põlevkivi ei anna nii palju energiat kui teised maavarad. Teiseks: Põlevkivi reostab keskkonda sama palju kui kaubanduskeskused Tallinna linna.
Mida teha Ida-Virumaa kaevandustega, on omaette mure. Aga midagigi on juba tehtud. Näiteks eelmisel suvel toimus kaevandusmuuseumis suur, enam kui neljakümne esinejaga muusikafestival ning samuti saab kaevandusi kasutada muudeks tegevusteks.
Muidugi pole see lahendus igale tööstusalale, aga midagi ikka. Ida-Virumaa on olnud Eestis vaeslapse rollis, kuid see väärib paremat. Nii nagu riik arendab praegu Narvat, võiks proovida puhuda elu sisse kogu Ida-Virumaale. Paneme aherainemägede otsa tuulikud püsti. Rajame Narva taastuvenergia kõrgkooli. Kas või venekeelse õppega. Las õpivad. Ja paneme Virumaale püsti uue tööstuse. TTÜs arendatakse maantee paneele, mis toodaks päikeseelektrit. Palun väga – hakkame neid teepaneele Ida-Virumaal tootma.
Ometi on see meie kõigi huvides, kui tahame tulevikuski edvistada oma välismaa tuttavate ees ilusate raba-piltidega. Võidaksid isegi need kaevurid, kes praegu tööta jäävad ja muud teha ei oska – ka meie järgmine suur unistus ehk Tallinn-Helsingi tunnel vajab kaevamist. Win-win kõikidele osapooltele.
Ja paneme siis üksiti Kiviõlile uue nime. Näiteks Biomassi. Ilus kohanimi ju.