Meie, Pelgulinna Riigigümnaasiumi (PERG) õpilased Cordelia Paap, Loore Sesmin, Kevin Terras, esitame ettepaneku tuua maailmaharidus kõikidesse Eesti koolidesse. Olgu see kohustusliku õppeainena, valikainena või lihtsalt õppekavasse lõimituna.
Mida kujutab endast maailmaharidus?
Maailma(kodaniku)haridus, rahuharidus, mitmekultuuriline haridus, keskkonnaharidus, inimõigusteharidus – sellisena võite kohata seda olulist valdkonda, sest nagu ikka on heal lapsel mitu nime. Nad kõik kannavad siiski sama sisu, milleks on jagada teadmisi sellest, ”kuidas üleilmsed probleemid mõjutavad üksikisiku, kogukonna ja igapäevaelu ning kuidas iga inimene saab mõjutada maailma” (Mondo Maailmakool). Eesmärgiks on anda õppijatele tahe ja võimalus võtta aktiivne roll nii kohalikul kui globaalsel tasandil rahumeelsema, avatuma, kaasavama ja turvalisema ühiskonna nimel.
Maailmaharidus kujundab õpilastest maailmakodanikke, näidates neile reaalseid viise maailma mõjutamiseks ja pannes neid nägema enda sees peituvat võimekust. Maailmakodanikuks olemise hulka kuulub ka tugi ja head näited sellest, kuidas saaks isegi noor inimene teha juba praegu asju, mis muudavad maailma tema ümber.
GENE (Global Education Network in Europe) tõi välja, et
"Maailmaharidus võimaldab unistada ja loota, et maailm, kus valitseb sotsiaalne- ja kliimaõiglus, rahu, solidaarsus, võrdsus ja võrdõiguslikkus, planetaarne kestlikkus ja riikidevaheline mõistmine on võimalik.“
Ning Dublini Deklaratsioon 2022 ütleb nii:
„Maailmahariduse alla kuuluvad formaalne, mitteformaalne ja informaalne ning elukestev ja eluhõlmav haridus. Maailmaharidus on hädavajalik, et haridusel oleks nii iseennast kui ühiskonda edasiviiv jõud.”
Miks tahavad noored just maailmaharidust?
Ühel või teisel moel on maailmaharidusega sarnanevad väärtused üldhariduskoolidesse juba lõimitud, kuid seda vähesel määral. Gümnaasiumiõpilasel on ka võimalik läbida kursus „Globaliseeruv maailm“, mis tutvustab mh üleilmastumise ilminguid ja tagajärgi, kuid seda pakutakse vaid valitud koolides ning pole laialdaselt levinud. See pole ka sama mitmekesiste õpetustega kui maailmaharidus.
Meie oleme aga PERGis viimastel kuudel ise maailmahariduse õppimist kogeda saanud. Meie koolis ongi nii, et maailmaharidus on kõigile kohustuslik eraldi õppeaine. See on olnud suuresti silmaringi avardav ainetund, mis on juba lühikese ajaga valgustanud paljusid meie õpilasi ülemaailmsetes teadmistes ja muutnud nende käitumist. Õppetöösse on lõimitud palju projekte, uurimusi, grupitöid ja palju muid ülesandeid, mille käigus saame ise uurida ja avastada ühiskonna murekohti, nende tagajärgi ja võimalikke lahendusi. Selline õppimisviis on paljudele uus ja lausa üllatav, olen mitmete koolikaaslaste puhul märganud silmis tärkavat sära, kui nad saavad aru, et nende töö päriselt avaldab kellelegi teisele mõju. Õpetajad päriselt innustavad meid õppima, tuues reaalseid näiteid üle maailma toimuvast ning andes võimalusi meil kõigil ise käed külge panna.
Mainin siinkohal ka, et selle sama petitsiooni loomine on olnud maailmahariduse tunni projekt, me aga võtame seda nii tõsiselt enda suure huvi tõttu.
Tõesti usume, et maailmahariduse aine on midagi, mis võiks rohkemate lasteaedade, põhikoolide ja gümnaasiumide õppekavades olla. Eriti tähtis on see gümnaasiumides, kuna just meie vanuses noortele on selline õpetus kõige hädavajalikum ja kasulikum. Lisaks rõhutaksime fakti, et meie riik ja ühiskond on pidevas muutumises, ning kõigile noortele peaks olema antud võrdsed õigused ja võimalused sellega toimetulemiseks. Arvame, et see on isegi ebaaus, kui koolis ei pakuta piisavalt rikkalikku õpetust heaks maailmakodanikuks kasvamiseks.
Kuidas teha maailmaharidus kohustuslikuks?
Oleme teadlikud, et Eesti koolid lähtuvad riiklikest õppekavadest, aga neil on samas arvestatav autonoomia, et otsustada, mida ja kuidas õpetada.
Maailmaharidust saab kooli õppetegevusse tuua mitmel viisil, mille osas on ka palju häid näiteid:
· Maailmaharidus on kohustuslik õppeaine kõigile õpilastele (nt Pelgulinna Riigigümnaasium).
· Koolis pakutakse maailmaharidust noortele valikainena. Selleks tunnustab ka riiklik õppekava laiapõhjalist maailmaharidust kui sotsiaalainevaldkonna valikkursust, samamoodi nagu geograafia valikkursust „Globaliseeruv maailm“.
· Koolis viiakse igal aastal läbi maailmahariduse projekt (nt Tallinna 32. Keskkool, Tamsalu Gümnaasium, Valga Gümnaasium, Saku Gümnaasium jpt koolid). Selleks võib olla näiteks maailmapäev või maailmanädal.
· Kooli õpetajad on läbinud maailmahariduse koolitusi ja leidnud viise, kuidas lõimida globaalsed teemad ja maailmakodaniku väärtused teadlikumalt oma ainetundidesse, näiteks ajaloosse või inglise keelde.
· Ühiskonnaõpetuse tunnid, mis on praktilisemad, pakkudes rohkem tegutsemisvõimalusi ning juhtides õpilasi mõtlema oma rollile maailmakodanikena.
Meie unistus on, et maailmaharidust pakutaks suuremas hulgas Eesti haridusasutustes, et teadmised selle tõelisest potentsiaalist oleks levinumad ning et tulevikus oleks Eestis rohkem innukust täis maailmakodanikke. Me tahame, et õppimine oleks tähenduslikum ja elulisem. Maailmaharidus päriselt aitaks.
Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi 10. E klassi õpilased Cordelia Violet Paap, Loore Lisette Sesmin ning Kevin Kerret Terras.
Kasutatud allikad ja toetajad:
Mis on maailmaharidus? - MIHUS (mitteformaalne.ee)
ESTDEV Pädevusmudel (2022) (maailmakool.ee)
Eriliselt täname innustamise eest meie endi maailmahariduse õpetajaid Dina Begicit ja Ülle Piibarit ning tagasiside eest Mondo Maailmakooli meeskonda.
Milleks seda vaja on
Kuskilt ei loe välja, milleks või kellele seda vaja on. Kuna me elame siin maa peal, siis oleme kõik automaatselt maailmakodanikud. Iga analüüsivõimeline inimene, kui tal on ligipääs tegelikule maailma informatsioonile ja faktidele, oskab ta järeldada, mis maailmas on valesti mida tuleks muuta. Milleks seda täiendavat ajupesu vaja on?
Maailmakodaniku all ei mõtle ma lihtsalt kedagi, kes siin maa peal elab, vaid isikut kes on päriselt kursis ning aktiivselt tegeleb kas siis globaalsel või kohalikul tasandil probleemidega mis hõlmavad meie ühiskonda. Maailmakodanikuks olemine on oskus lahendada suuri probleeme, mida iga inimene naljalt ei oskaks või ei viitsiks. Ning võibolla on sul õigus, et tänapäevase info levikuga suudab enamik inimesi teha järeldusi maailma seisust. Maailmaharidust koolidesse lõimides mõjutab see aga eeskätt noori. Me ei taha, et kõik vaid oskaksid pealt vaadata mis riigis toimub, vaid et osataks selle vastu ka midagi teha, ja nii ka tulevikus. Ning noorte jaoks on see õpetus kõige vajalikum. Loe uuesti teist lõiku.
Aitäh!
Väga hea algatus! Loodan, et sel on mõju. Teadmised ei ole ajupesu - teadmised aitavad inimesel maailma mõista ja oma elu suurde pilti paigutada. Süsteemsete teadmisteta inimesi on paraku palju ka täiskasvanute hulgas - nad ei hooma tervikut, ja mida ei hooma, saab alati vihaga, valesti, vandenõuteoreetiliselt või lihtsalt ükskõikselt tõlgendada. Isegi kui see väga vastukarva on, pole midagi teha: tänane maailm on globaalne maailm. Ilmselgelt peab ka lapsed selleks ette valmistama, et neist saavad mitte ainult ühe riigi kodanikud, vaid ka tervet planeeti hoidvad ja ühiskondade omavahelisi suhteid mõistvad inimesed.
Suurepärane algatus!
Aitäh hea algatuse eest. Maailmaharidus võiks suuremalt olla koolide õppeprogrammi osa küll, et aidata luua ja toetada jätkusuutlikumat tulevikku ning teadlikke noori. Laia silmaringiga maailmakodanik on igale koolile, kogukonnale, linnale ja ka riigile vajalik.
Järjekordne mull tähelepanu vajavatelt kodanikelt
Tere! Teen ettepaneku lisada veel Universumiharidus ja Universumite ülene haridus.
Sorose haridus kohustuslikuks!
Eriti on meile siin Eestis tarvis kliimaõiglust: Praegune globaalne keskmine temperatuur on umbes 15 °C, kuigi kuude temperatuurid varieeruvad sellest +- 2 °C. Eestis seevastu on keskmine õhutemperatuur 6.4 °C, st 8,6 °C võrra madalam, varieerudes ka sellest nt veebruariti -13,4 °C võrra ja juulis 10,6 °C. Pole vaja pikalt seletada, milliseid ebamugavusi madalad temperatuurid ja üldse temperatuurivahemike suur kõikumine võivad põhjustada inimestele, kelle eluks optimaalne temperatuur (st kehatemperatuur) püsib suhteliselt kitsas vahemikus. Seetõttu tuleb suboptimaalsed väliskeskkonnatingimused kompenseerida energiakuluka soojendamise (või jahutamise) teel, millest tingitud KHG emissioone heidetakse meile aga ette kui kliimavaenulikku süsinikumajandamist. See on täiesti ebaõiglane ja vastuvõetamatu. Nõuame õiglasemat kliimat kõigile!