Meie, allakirjutanud, pöördume Eesti Vabariigi Riigikogu poole ettepanekuga korraldada rahvahääletus küsimusega: "Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?"
Kuigi usuvabadus kuulub Eesti Vabariigis nagu teisteski demokraatlikes riikides kodanike põhiseaduslike õiguste hulka, ei ole Eesti üldhariduskoolides alates taasiseseisvumisest suudetud korraldada elementaarsete religioonialasete teadmist omandamist. Kõik senised pingutused tagada usundeid käsitleva õppeaine lülitamist kohustuslike õppeainete hulka on haridusbürokraatlikel ettekäänetel või poliitilise tahte puudumise tõttu liiva jooksnud. Selle tulemusena on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle religioonialane haridus on puudulik või suisa olematu.
Praegu kehtivate põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade kohaselt on usundiõpetus valikaine staatuses, kusjuures õppekavas on kirjeldatud põhikooli iga astme kohta üks kursus ning gümnaasiumiastmes kaks kursust. Usundiõpetus on oma olemuselt mittekonfessionaalne, st lähtub õpilase usuvabadusest ega sea eesmärgiks õpilase mõjutamist ühe või teise usundi tõekspidamisi või rituaale omaks võtma.
Praktikas on usundiõpetuse nagu teistegi valikainete õpetamine jäetud suuresti iga kooli enda korraldada. Seadusandlus ei näe ette minimaalset soovijate arvu, alates millest oleks koolil kohustus usundiõpetust õpetada. Kokku on Eestis viimastel aastatel umbes 70 üldhariduskooli (põhikooli ja gümnaasiumit), kus usundiõpetust järjepidevalt õpetatakse. Arvestades seda, et Statistikaameti andmeil oli Eestis 2022. aastal 505 üldhariduskooli, on tänastest põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajatest usundiõpetust õppinud ca 14%.
Me ei saa seda olukorda pidada normaalseks, arvestades religioonide kasvavat osatähtsust mitte üksnes inimkultuuri ja vaimse pärandi mõistmisel, vaid ka üha enam globaliseeruvas maailmas, kus erinevate ühiskondade ja rahvusgruppide käitumise ja ka konfliktide ning nende lahendamise juured peituvad sageli nende usulistes tõekspidamistes ning identiteedis. Teadmispõhise ühiskonna poole pürgimisel on loomulik, et esmased religioonialased teadmised ja kogemused omandatakse mitte juhuslikult või oma religioosse turunduse tarbijatena, vaid koolis erialase ettevalmistuse saanud ning oma ainet tundvate ja oskuslikult edasi andvate pedagoogide juhendamisel.
Meie arvates on aeg küps muuta riiklikke õppekavasid selliselt, et igas kooliastmes õpiksid kõik õpilased ühe kursuse mahus usundiõpetust või sellega sisult samaväärset õppeainet. Ainult nii saame tagada tasakaalustatud religioonialase hariduse omandamise kõigi üldhariduskoolide lõpetajate poolt.
ei toeta
Piisab kui käsitletakse ajaloo tundide raames. Usuvabaduse koha pealt on see parim variant. Religioonialane hariduse omandamise idee ei kõla usuvabadusena.
Ajaloo tundide raames on asi väga pealiskaudne. Õpikutes on mõisted, mis ei ole arusaadavalt lahti seletatud. Lapsed otsivad lisaks täiendavaid seletusi. On hea, kui mõne kooli juures on keegi tuttav vaimulik, kes oskab asju seletada. Aga enamasti on see ikka suhteliselt juhuslikku laadi seoses suuremate pühadega. Nende üksikute kordadega lastele ikkagi põhiteadmiseid kätte ei anna.
Ajaloo tundides tegeletakse ka laimuga. Mina uskusin "tänu" ajalooõpetaja sõbralikele seletustele nt aastaid, et ristirüütlid olid ahned nooremad pojad, kes tahtsid krabada maad ja raha. Alles hiljem sain teada, et ristirüütleid polnud olemaski. Olid palverändurid (sõna "ristirüütlid" on hilisem ajalookirjutus) ning äriprojektiga majandusteadlaste andmetel tegemist ei olnud. Seda näitab ju ka tänapäeva Prantsusmaa kaart! Ei ole ju suures osas Inglismaa alad!
Kindel Ei
Iga inimesel on iseseisvalt võimalik otsustada. Kõik vajalik on kättesaadav. Raamatukogust internetini. Pigem enesekaitse, vaimne tervis ja natuke riigikaitset.
Sellest loogikast lähtuvalt ei peaks ühtegi õppeainet koolis õpetama, vaid igaüks võiks end nii matemaatikas kui ajaloos interneti ja raamatukogude abiga ise harida. Paraku vajab allikate kriitiline kasutamine, seoste loomine ja tervikpildi kujundamine siiski süsteemset ja juhendatud õpet, mille võimaldamine ongi üldhariduse ülesanne.
Ei toeta
Usundite olemist ja erinevusi õpivad lapsed ajaloo ja kirjanduse kaudu ning info mille nad sealt saavad on täiesti piisav juba nendest tundidest ja neil tekib piisav arusaam religioonidest. Usundiõpet eraldi pole vajalik õppeainena sisse seada, sest usk erinevatesse asjadesse ja "ülimatesse" jõududesse on iga inimese enda asi, see tähendab, et inimene võib soovi ja huvi korral hakata uskuma jumalasse, haldjatesse, jõuluvanasse, universumisse, vaimudesse, mindfulnessisse või ükskõik millesse ta ise soovib. Kogu see valdkond kuulub hobide alla. Hobid iseenesest on vajalikud inimeste vaimsele tervisele, kuid erinevate hobitegevuste eripärade õppimist koolitundides kohustuslikuks teha oleks laste aja raiskamine.
Paraku ongi probleem just selles, et usundite käsitlemine ajaloo ja kirjanduse tundides praeguses mahus ei ole piisav. Loomulikult on religioosne enesemääratlus sügavalt individuaalne ja isiklik. Kas seda aga hobina käsitleda, on vaatepunkti küsimus. Ka muusika, kunst ja sport kuuluvad ühtpidi hobide hulka - kedagi ei saa sundida kontserdil või jõusaalis käima. Ometigi õpetatakse neid eraldi õppeainetena ja õigustatult, sest nii kunstiline ja esteetiline eneseväljendus kui ka liikumine ja kehaline eneseväljendus kuuluvad mitte ainult hobide hulka, vaid ka inimkultuuri ja inimeseksolemise juurde sügavamalt. Näiteks islamimaailmas oleks suhteliselt keeruline toime tulla, mõistmata selle usundi lahutamatut seost identiteedi ja igapäevaeluga ning pidades seda samasuguseks hobiks nagu saskumäng või discgolf.
Islamimaailma käsitletakse Eesti haridusasutustes liiga positiivselt. Lisaks valetatakse, et kristlik Jumal ja Allah on sama Jumal. Väga paljude kristlaste arvates see aga kaugeltki nii ei ole. Maha salatakse ka fakt, et prohvet Muhamed tappis terve juudi hõimu mehed. Seda tuli mul ise raamatutest lugeda. Ausas õppeaines oleks seda verist fakti mainitud ning öeldud, et levinud on kaks tõlgendust: 1. Muhamed vihkas juute, kuna nood tõrjusid tema õpetust. 2. Muhamed vihkas seda konkreetset juudi hõimu. Islami kuldaeg ja sufi müstikud jne on muidugi võluvad ja esteetiliselt ligitõmbavad, aga vaja oleks anda ikkagi ausam kirjeldus. Astusin islamiusku matemaatikute kaitseks välja aines Matemaatika ajalugu (äkki on matemaatika ka religioon, sest vastasel juhul oleks pi ju lõplik arv. Õigeusklike arhitektuur mängib ju siiani nelinurga ja ringi teemaga). Õppejõud ütles, et tol ajal kirjutasid õpetlased mingit uut ja põnevat matemaatikaalast teemat tutvustades alandlikult ka umbes midagi sellist: "Ma natuke midagi tean, aga Jumal teab minust rohkem." Õppejõud võrdles seda N.Liidus nõutud Marxi ja Engelsi tsiteerimisega absoluutselt kõikjal. Vastasin: "Marx ja Engels ei olnud head inimesed. Jumalaga on aga nõnda: 1. ta on olemas. Sellisel juhul kirjutas araabia õpetlane oma traktaatides puhast tõtt. 2. Teda ei ole olemas. Sellisel juhul oli araabia õpetlane kultuuriliselt armas ja viisakas. Marxi ja Engelsi tsiteerimisest oli ta valgusaastate kaugusel."