Ettepanek korraldada rahvahääletus usundiõpetuse lülitamiseks põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka

Marko Tiitus,
  1. Ühisloomes
  2. Allkirjastamisel
  3. Riigikogus
  4. Arhiveeritud
1061 allkirja

🚫 Arvesse läheb vaid üks allkiri inimese kohta 🚫

Algatuse menetlus on lõppenud. Vaata menetlust.

Meie, allakirjutanud, pöördume Eesti Vabariigi Riigikogu poole ettepanekuga korraldada rahvahääletus küsimusega: "Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?"

Kuigi usuvabadus kuulub Eesti Vabariigis nagu teisteski demokraatlikes riikides kodanike põhiseaduslike õiguste hulka, ei ole Eesti üldhariduskoolides alates taasiseseisvumisest suudetud korraldada elementaarsete religioonialasete teadmist omandamist. Kõik senised pingutused tagada usundeid käsitleva õppeaine lülitamist kohustuslike õppeainete hulka on haridusbürokraatlikel ettekäänetel või poliitilise tahte puudumise tõttu liiva jooksnud. Selle tulemusena on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle religioonialane haridus on puudulik või suisa olematu.

Praegu kehtivate põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade kohaselt on usundiõpetus valikaine staatuses, kusjuures õppekavas on kirjeldatud põhikooli iga astme kohta üks kursus ning gümnaasiumiastmes kaks kursust. Usundiõpetus on oma olemuselt mittekonfessionaalne, st lähtub õpilase usuvabadusest ega sea eesmärgiks õpilase mõjutamist ühe või teise usundi tõekspidamisi või rituaale omaks võtma.

Praktikas on usundiõpetuse nagu teistegi valikainete õpetamine jäetud suuresti iga kooli enda korraldada. Seadusandlus ei näe ette minimaalset soovijate arvu, alates millest oleks koolil kohustus usundiõpetust õpetada. Kokku on Eestis viimastel aastatel umbes 70 üldhariduskooli (põhikooli ja gümnaasiumit), kus usundiõpetust järjepidevalt õpetatakse. Arvestades seda, et Statistikaameti andmeil oli Eestis 2022. aastal 505 üldhariduskooli, on tänastest põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajatest usundiõpetust õppinud ca 14%.

Me ei saa seda olukorda pidada normaalseks, arvestades religioonide kasvavat osatähtsust mitte üksnes inimkultuuri ja vaimse pärandi mõistmisel, vaid ka üha enam globaliseeruvas maailmas, kus erinevate ühiskondade ja rahvusgruppide käitumise ja ka konfliktide ning nende lahendamise juured peituvad sageli nende usulistes tõekspidamistes ning identiteedis. Teadmispõhise ühiskonna poole pürgimisel on loomulik, et esmased religioonialased teadmised ja kogemused omandatakse mitte juhuslikult või oma religioosse turunduse tarbijatena, vaid koolis erialase ettevalmistuse saanud ning oma ainet tundvate ja oskuslikult edasi andvate pedagoogide juhendamisel.

Meie arvates on aeg küps muuta riiklikke õppekavasid selliselt, et igas kooliastmes õpiksid kõik õpilased ühe kursuse mahus usundiõpetust või sellega sisult samaväärset õppeainet. Ainult nii saame tagada tasakaalustatud religioonialase hariduse omandamise kõigi üldhariduskoolide lõpetajate poolt.

Menetlusinfo

  1. Kiri Riigikogult

    PealkiriKULK seisukoht kollektiivse pöördumise "Ettepanek korraldada rahvahääletus usundiõpetuse lülitamiseks põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka" kohta
    Saaja
    • Rahvaalgatus.ee
    • Marko Tiitus
  2. Algatuse menetlus Riigikogus on lõppenud

  3. Arutelu Kultuurikomisjonis

    Otsustati korraldada avalik istung.

  4. Arutelu Kultuurikomisjonis

    Otsustati jätkata arutelu komisjonis.

  5. Algatus menetlusse võetud

    Algatus on edastatud menetlemiseks Kultuurikomisjon-ile.

  6. Algatus jõudis Riigikokku

  7. Algatus saadeti riigikokku

    Kollektiivse pöördumise menetlusse võtmise otsustab Riigikogu juhatus 30 kalendripäeva jooksul.

  8. Algatus kogus 1000 allkirja

  9. Algatus kogus 100 allkirja

Kommentaarid

  1. ei toeta

    Piisab kui käsitletakse ajaloo tundide raames. Usuvabaduse koha pealt on see parim variant. Religioonialane hariduse omandamise idee ei kõla usuvabadusena.

    1. Ajaloo tundide raames on asi väga pealiskaudne. Õpikutes on mõisted, mis ei ole arusaadavalt lahti seletatud. Lapsed otsivad lisaks täiendavaid seletusi. On hea, kui mõne kooli juures on keegi tuttav vaimulik, kes oskab asju seletada. Aga enamasti on see ikka suhteliselt juhuslikku laadi seoses suuremate pühadega. Nende üksikute kordadega lastele ikkagi põhiteadmiseid kätte ei anna.

    2. Ajaloo tundides tegeletakse ka laimuga. Mina uskusin "tänu" ajalooõpetaja sõbralikele seletustele nt aastaid, et ristirüütlid olid ahned nooremad pojad, kes tahtsid krabada maad ja raha. Alles hiljem sain teada, et ristirüütleid polnud olemaski. Olid palverändurid (sõna "ristirüütlid" on hilisem ajalookirjutus) ning äriprojektiga majandusteadlaste andmetel tegemist ei olnud. Seda näitab ju ka tänapäeva Prantsusmaa kaart! Ei ole ju suures osas Inglismaa alad!

  2. Kindel Ei

    Iga inimesel on iseseisvalt võimalik otsustada. Kõik vajalik on kättesaadav. Raamatukogust internetini. Pigem enesekaitse, vaimne tervis ja natuke riigikaitset.

    1. Sellest loogikast lähtuvalt ei peaks ühtegi õppeainet koolis õpetama, vaid igaüks võiks end nii matemaatikas kui ajaloos interneti ja raamatukogude abiga ise harida. Paraku vajab allikate kriitiline kasutamine, seoste loomine ja tervikpildi kujundamine siiski süsteemset ja juhendatud õpet, mille võimaldamine ongi üldhariduse ülesanne.

  3. Ei toeta

    Usundite olemist ja erinevusi õpivad lapsed ajaloo ja kirjanduse kaudu ning info mille nad sealt saavad on täiesti piisav juba nendest tundidest ja neil tekib piisav arusaam religioonidest. Usundiõpet eraldi pole vajalik õppeainena sisse seada, sest usk erinevatesse asjadesse ja "ülimatesse" jõududesse on iga inimese enda asi, see tähendab, et inimene võib soovi ja huvi korral hakata uskuma jumalasse, haldjatesse, jõuluvanasse, universumisse, vaimudesse, mindfulnessisse või ükskõik millesse ta ise soovib. Kogu see valdkond kuulub hobide alla. Hobid iseenesest on vajalikud inimeste vaimsele tervisele, kuid erinevate hobitegevuste eripärade õppimist koolitundides kohustuslikuks teha oleks laste aja raiskamine.

    1. Paraku ongi probleem just selles, et usundite käsitlemine ajaloo ja kirjanduse tundides praeguses mahus ei ole piisav. Loomulikult on religioosne enesemääratlus sügavalt individuaalne ja isiklik. Kas seda aga hobina käsitleda, on vaatepunkti küsimus. Ka muusika, kunst ja sport kuuluvad ühtpidi hobide hulka - kedagi ei saa sundida kontserdil või jõusaalis käima. Ometigi õpetatakse neid eraldi õppeainetena ja õigustatult, sest nii kunstiline ja esteetiline eneseväljendus kui ka liikumine ja kehaline eneseväljendus kuuluvad mitte ainult hobide hulka, vaid ka inimkultuuri ja inimeseksolemise juurde sügavamalt. Näiteks islamimaailmas oleks suhteliselt keeruline toime tulla, mõistmata selle usundi lahutamatut seost identiteedi ja igapäevaeluga ning pidades seda samasuguseks hobiks nagu saskumäng või discgolf.

    2. Islamimaailma käsitletakse Eesti haridusasutustes liiga positiivselt. Lisaks valetatakse, et kristlik Jumal ja Allah on sama Jumal. Väga paljude kristlaste arvates see aga kaugeltki nii ei ole. Maha salatakse ka fakt, et prohvet Muhamed tappis terve juudi hõimu mehed. Seda tuli mul ise raamatutest lugeda. Ausas õppeaines oleks seda verist fakti mainitud ning öeldud, et levinud on kaks tõlgendust: 1. Muhamed vihkas juute, kuna nood tõrjusid tema õpetust. 2. Muhamed vihkas seda konkreetset juudi hõimu. Islami kuldaeg ja sufi müstikud jne on muidugi võluvad ja esteetiliselt ligitõmbavad, aga vaja oleks anda ikkagi ausam kirjeldus. Astusin islamiusku matemaatikute kaitseks välja aines Matemaatika ajalugu (äkki on matemaatika ka religioon, sest vastasel juhul oleks pi ju lõplik arv. Õigeusklike arhitektuur mängib ju siiani nelinurga ja ringi teemaga). Õppejõud ütles, et tol ajal kirjutasid õpetlased mingit uut ja põnevat matemaatikaalast teemat tutvustades alandlikult ka umbes midagi sellist: "Ma natuke midagi tean, aga Jumal teab minust rohkem." Õppejõud võrdles seda N.Liidus nõutud Marxi ja Engelsi tsiteerimisega absoluutselt kõikjal. Vastasin: "Marx ja Engels ei olnud head inimesed. Jumalaga on aga nõnda: 1. ta on olemas. Sellisel juhul kirjutas araabia õpetlane oma traktaatides puhast tõtt. 2. Teda ei ole olemas. Sellisel juhul oli araabia õpetlane kultuuriliselt armas ja viisakas. Marxi ja Engelsi tsiteerimisest oli ta valgusaastate kaugusel."

  4. Ei toeta

    Ma oleks nõus, kui tunde annaks neutraalselt ajaloo või ühiskonnaõpetaja või kui iga usundit tutvustaks selle kandja. Praegu tahetakse nii teha, et pigem tutvustaksid ühe teatud usundi kandjad ka kõiki teisi usundeid ja ma usu, et seda osatakse hästi teha. Koolis on nii palju muid asju, mida õpetada ja mis elus vaja on, aga lihtsalt tunnimahtu ei jätku. See teema kerkib ikka ja jälle aegajalt üles, kuid nt usuliste ühenduste ümarlaud (teiste levinumate usundite esindajad Eestis) pole sellega nõus olnud just nimetet põhjustel. Panen siia lingi 20 aastat tagasi tehtud pöördumisest: https://www.maavald.ee/uudised-10216-2003/92-140110216-2003-usuliste-yhenduste-ymarlaud-kohustusliku-religiooniopetuse-vastu

    1. Toetan!

      Abiturient võiks teada üht teist maailmareligioonidest nii laiema silmaringi huvides, kui ka vajaduse järele osata näha ja mõtestada elu vaimseid väärtuseid. Inimene ei ole üks lihatükk, vaid siiski vaimne olend. Selleks, et noored õpiksid iseend ja maailma paremini tundma, on vaja neile rääkida ka religioonist.

      1. Mida pooldan ja mida ei poolda

        Pooldan ainet, kus KIRJELDATAKSE erinevaid religioone, s.t. ainet, kus räägitakse, millesse kuskil usutakse, kuidas see on mõjutanud selle piirkonna kultuuri, millised ajalooliselt olulised isikud on olnud seda usku jne, jne. Ainuke vastuväide: miks seda ei võiks teha ajaloo, kirjanduse ja/või mõne muu aine raames? Mäletan, kuidas ütlesin välismaal ühele katoliku preestrile, et mul oli juba vene ajal usundiõpetus täitsa olemas. Võtsin nimelt koolis kunstiajaloo fakultatiivainet ning lisaks oli mul suur lugemus. Sain sellist usundiõpetust, et praegune kava kahvatub selle kõrval. Mida ma ei poolda? Viisakalt öeldes, uuemaid revolutsioonilist maiku suundumusi. Sellised, mis väidavad, et kõik religioonid/usud on võrdsed ning selle mõtteviisi saavutamiseks paigutavad kõikide religioonide kohale uue ilmaliku metareligiooni. Kutsugu nad seda metareligiooni siis "meie ühisteks väärtusteks", "humanistlikuks maailmavaateks" või jätku "lapsuke" üldse ilma nimeta. Selliseid, mis väidavad, et usundiõpetuse eesmärk, on "tolerantsuse suurendamine". On kahjuks liigagi hästi teada, mida see fraas ühiskonnas kipub tähendama. Selliseid, mis ei suuda soovida rahulikke jõule, kuid suudavad soovida häid pühi või mingit detsembris toimuvat taoistlikku päeva. Kuna mul on väga tugev kahtlus, et usundiõpetuse tundidesse imbub sisse eelpool kirjeldatud ideoloogia, siis ma oma poolthäält ei anna. Kui aga keegi soovib mind veenda, et jäädakse AUSATE JA SIIRASTE KIRJELDUSTE tasandile ning ei tooda sisse sallivus- ja teabveelmisõpetust (rääkimata meie "ühistest väärtustest") ning väike eelis antakse õhtumaisele maailmavaatele (me oleme seal, kus oleme), siis olen loomulikult poolt. Kindlasti ei poolda ma riigikoolides usuõpetust või misjonitööd. Pooldan ainult KIRJELDAVAT ainet. Kahjuks on praegu ühel pool misjonärid ning teisel kultuurimarksistid. Kirjeldajaid napib.

        1. See ettepanek on põhiseadusevastane.

          EI TOETA! Praegune nn "usundiõpetuse" ainekava on de facto hullkristlaste katse usuõpetust koolidesse toppida. Ilmalikku maailmvaadet vaimulikuga ei käsitleta isegi võrdses mahus ja hulgas, kuigi ilmalikke inimesi on Eestis rohkem kui usklikke. Ristiusu erinevaid - isegi marginaalseid sekte - käsitletakse, aga ateismi mainitakse kusagil tagareas, rääkimata ateismi erinevatest vormidest. Sugulasrahvaste usundeid, antiikmütoloogiat ja hellenismi - Euroopa kultuuri alust - , paljusid maailmareligioone, filosoofilis/usundilisi nähtusi nagu konfutsionismi üldse ei käsitleta. Ristiusust räägitakse rohkem kui kõikidest teistest usunditest kokku. Juba praegu on ristikoertel tööpõld ära jaotatud, vene koolides on Putini kiriku papid, eestikeelsetes koolides lehvitavad piibliga hullkristlased, kes seotud riigilt ateistide raha nilliva luteri kirikuga. Ma käisin kuulamas Pille Valgu - kelle algatusel ja näpunäidete järgi loodi praeguse "usundiõpetuse" ainekava ja õppeprogramm - dissertatsiooni kaitsmist, seal küsis üks oponent Helsiniki ülikoolist, et miks te kasutate selle ainekava nimetamisel armsa eestikeelse sõna "usuõpetus asemel "usundiõpetus" ja "religiooniõpetus"? Vastus oli kuulamist väärt: "Loomulikult on tegemist usuõpetusega kuid kahjuks on Eesti rahval tekkinud selle sõna osas halb semantiline väli." "Usundiõpetus" ja eetika. Mis eetikast siin me räägime kui selle nime all soovitakse de facto lastele ajupesu teha. Nendele inimestele, kes pole sellest huvitatud. Äkki saavad neist siiski eetilisemad inimesed? Kas A.B Breivik oli eetiline? Ta õppis mitte ainult usundi vaid ka usuõpetust koolis. Norras on see teatavasti kohustuslik. Kas aitas.... noh võibolla mis mätta otsast vaadata, eks? Venemaa koolides on usundi- ja usuõpetus. Selle õppeaine läbinud sõdivad hetkel Ukrainas. Rwandas aitasid sajad katoliku kiriku preestrid, nunnad ja mungad mõrvata ca 800 000 inimest. Kui eetiline oli rahvaravitseja Kongla Anni õlekuju rituaalne põletamine pastori õnnistusel ja juuresolekul? Läänemaal laste pihta tulistanud kurjategija oli kristlane. Rotid rahva viljasalves - Kalle Grünthal on kristlane. Kas ta on eetiline inimene? Sala Ukraine Lehtse --- kah kristlane. Ateistide raha riigikassast nillivad luteri pastorid - ka kristlased - aga ei suuda teha üleskutset koguda kristlastelt kümnist.

          1. Mitte mingil juhul ei toeta, usundi õep

            Eestis peavad riik ja kirik lahus olema, Mul on kogemus, kus lasteaias usundiõpetuse sildi all tehti kristlikku propagandat.

            1. Vabandust, kass saatis mu kommentaari enne valmimist ära! Olen absoluutselt vastu, usundiõpetus peab Eesti koolides olema vabatahtlik.

          2. Vabatahtlikkusest ja riigikirikust

            Kirik(ud) ja riik ongi selles mõttes lahus, et Eestis ei ole riigikirikut, nagu ütleb põhiseadus. Sellest hoolimata tegutseb Eestis hulk kirikuid, kogudusi, usulisi liikumisi ja ühinguid. Nendes orienteerumine on sama vajalik nagu demokraatia toimimispõhimõtete tundmine, mis ei tähenda ühe erakonna programmi pealesurumist. Vabatahtlikkus tähendab praegu paraku seda, et 86% Eesti koolidest usundiõpetust ei õpetata ning keegi ei küsi lastevanematelt või lastelt endilt, kas nad tahaksid sellist õppeainet õppida. Niisiis on ühe aine vabatahtlik õpetamine ja selle üldse mitte õpetamine kaks eri asja.

            1. Aga

              Sellisel juhul kogu tõega usundite kohta, ka söjad, tapmised, pedofiilia jne.

              1. Loomulikult tuleb usundiõpetuse raames käsitleda neid mitte idealiseeritult, vaid ka selles perspektiivis, kuidas on võimalik usku kuritarvitada, millised on religiooni äärmuslikud või fundamentalistlikud vormid jne. Kõik sõltub vanuseastmest, mahust ja konkreetsest õppekavast.

            2. Ei toeta

              Milleks veel õpilasi koormata,mis on teadusega vastuolus?

              1. Ei toeta

                Minu kooliaeg möödus NL ajal,, 70-81. Usu(ga)dega kokkupuudet polnud. Kirikutes käisin huviga, kui ajaloolistes mälestusmärkides. 13 aastaselt sattusin lugema raamatut "Paavst Johannes XXIII ehk piraat Baldhazare Cossa" - oli selge, et ristiusuga on asjad päris valesti. Kui tuli iseseisvumine hakkas m inu ema (kes minu lapsepõlves usku üldse ei puudutanud, isa oli mul ristimata) minu lastele Õhtupalvet õpetama, kui nood vanavanemate juures käisid. Tegin siis ka esmakordselt endale selgeks ristiusu alused, muud uskude variandid. Esialgu pealiskaudselt. Hiljem muude ainete õppides Tartu Ülikoolis võtsin ka aineid Usuteaduskonnast. Kujunes selge veendumus, et usk on rikkaste ning valitsejate tööriist rahva ohjeldamiseks ning sõnakuulekamaks muutmiseks. Ei ole ju loogiline - et abielus "neitsist" sünniks laps, kelle "eostab" Püha Vaim aga kelle ise on Jumal. Ka ei loo kogu ristiusu õpetus ning ajalugu pilyti jumalast kui kõikvõimsast ning andestavast Loojast. Inimene ning "loodu" on üks hädaorg ning viletsus. Lasin ennast ristida, et noorim laps saaks ennast ristida-nagu oli Tema soov. keegi ei võtnud tõsiselt minu väiteid, et ise ma ei usu ega arvatavalt ka hakkagi uskuma- nüüd olen jamas, sest polegi olemas protseduure ristimise tühistamiseks. Saaks lahti automaatselt, kui pöörduks teise usku aga muidu polegi annuleerimist välja mõeldud. Laps on nüüd täisealine - usust hoopis kaugenenud. Muud kui halba kogemust polegi. Ning kui vaadata poliitellu ennast lennutanud nö katoliiklast Varro Vooglaidu...??? No siis ainult tollest piisab, et ka enamik muidu usuleigeid inimesi saaks sotti, et ristiusku uskujatega on miskit viltu. Meie "baltazare cossa" veidi kaasaegsem variant. Sapiloopimine ning ligemsete vihkamine, kes seda ei poolda mis talle meeldiks....No hoidke alt...Tänan seega ning ei , pappe ja usuga seotuid isikuid ei tohi haridussüsteemi "korrigeerima" lasta. Piisab juba "jõuluvaledest" nagu oleks see "vaimusigitatu" Detsembris sündinud - no tere talv. ..Tehke enne oma "koda" korda, pedofiilsed papid, korruptsioon, kitsarinnalisus ja topeltmoraal. Kuidas on nt. võimalik, et Kiriklik Laulatus lahutatakse ning sõlmitakse - uus. Enne olge siis ise tegudes oma sõnade ning usu järgijad, siis asuge seda sundkorras lastele õpetama..

                Olen lugenud läbi algatuse "Ettepanek korraldada rahvahääletus usundiõpetuse lülitamiseks põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka" ja avaldan toetust oma allkirjaga.
                NimiIsikukoodAllkiri