(Kõnniteede hooldus ja ohutu liiklemise tagamine/ arendamine Tallinnas üldiselt-ühe konkreetse näite varal.)

Jalgrattaga liiklemine on viimaste aastatega muudetud Tallinnas mugavamaks. On ehitatud kergliiklusteid ja laiendatud kõnniteid. Siiski leidub veel palju ohtlikke kohti nii jalakäijatele kui ratturitele, mis on jäänud kahe silma vahele või lahendamata ning millele tahaks selle kirja abil tähelepanu juhtida.

Antud pöördumises keskendun ühele konkreetsele lõigule, mida ma ise ratturina igapäevaselt kasutan ja samas end igapäevaselt ohtu panen.

Tegemist on teekonnaga piki Kopli tänavat Sõle ja Kolde puiestee ristmikuni.

Jalgrattaga linnas sõitmine tähendab lugematul hulgal peateega ristuvaid tänavaid. Siin varitsebki oht. Kõrgete aedade, hekkide ja majanurkade tõttu pole võimalik näha kõrvaltänavat mööda peateeni liikuvat autot. Või kui, siis alles viimasel hetkel.

Rattur- liikudes kiiremini kui jalakäija, on pidurdades kohmakam. Äkilise pidurdamisega kaasneb veel lisaoht - lennata üle pea. Tihti on autojuhi tähelepanu telefonis ja olles jõupositsioonil (istudes autos sees) muudab see neid ka julgemaks.

Nõuame halva nähtavusega tänavate ristumiskohtadesse tänavapeeglite paigaldamist või “lamavaid politseinikke”. Peeglid annaks võimaluse ratturil näha nurga taha. Teine lahendus on uuringute järgi keskkonda saastav, ent sunniks siiski autojuhti kiirust maha võtma.

Teine lahendamist vajav probleem on valgusfooriga ristmikud, kus süttiv roheline tuli on nii jalakäijatele tänava ületamiseks kui pööravatele autodele sama.

Üks väga hea (halb) näide sellest on Sõle tn ja Kolde puiestee ristmik, mida iga päev ületab palju inimesi (sh õpilasi). Kõik ristmikud, kus see esineb, tuleks ümber mõelda. Jalakäijana on pidev oht jääda pööret sooritava auto alla, sest tihti proovib autojuht sooritada pöörde enne jalakäijat nn “lipsata” läbi, kuigi jalakäijal on eesõigus.

Palun muuta fooride tsükleid nii, et jalakäija teeületuse roheline tuli ei kattuks pöörava auto rohelise, sõitu lubava tulega.

Lisaks eelpoolmainitule on ratturile linnas liikudes meelehärmiks ajaga katki läinud asfalt, löökaugud ja maapinnaga kerkinud “künkad”.

Palun hooldada ja laiendada kõnniteid, et ratturil oleks seal oma rada ja rattur ei peaks sõitma autoga samal tasandil, ega oleks jalakäijale ohtlik. Head näited on Soo tn ja Kolde puiestee Stroomi ranna poolne lõik.

Ratturina ringi sõites olen märganud, et olukord on parem äärelinnas, kus on korralikud kergliiklusteed, hea asfalt ja hooldatud tee. Igapäevase liiklejana Põhja-Tallinnas tunnen end ohustatuna ja räägin siinkohal kõigi teiste õnnetute ratturite ja jalakäijate eest, kes liiklevad samadel trajektooridel.