Vajaduspõhine pension
Toomas Einborni e-kirjaga esitatud idee: 25 aastat tagasi olid äsjataastatud Eesti Vabariigis kõik vaesed, aga kõige kehvemas olukorras olid pensionärid. Sellest ajast saadik ongi meedias kuvand pensionäridest kui vaestest ja hädistest vanainimestest. Eks suurel osal pensionäridest ongi majanduslikult raske, aga kaugeltki mitte kõigil. Paljud pensinärid töötavad, paljud on loonud oma firmad ja osalevad edukalt ärimaailmas, paljud said omandireformi käigus märkimisväärselt jõukaks jne. Kui vaadata Äripäeva edukate nimekirju, siis pea viiendik neist on juba pensionärid või kohe-kohe pensionile jäämas. Ka laialt levitatav seisukoht, et meie pensionärid ei saa, erinevalt oma Soome või Rootsi eakaaslastest, sõita palmisaarele puhkama ei ole enam päris täpne. Reisifirmad võiksid avaldada andmeid, kui palju nende klientidest on pensionärid; tõenäoliselt on neid päris palju, võib-olla isegi enamus. Meie pensionisüsteem suhtub aga kõigisse ühesuguselt. Kui saad 65 aastat vanaks, lüüakse sulle peale tempel „pensionär” ja antakse sünnipäevakingituseks keskmiselt 100 000 eurot ( tõsi küll, seda summat ei saa kohe kätte, vaid see jagatakse pika aja peale nii, et iga kuu saad saad kätte keskmiselt 400 eurot). Süsteem ei arvesta üldse sellega, kas sul on oma elatustaseme säilitamiseks seda toetust vaja või mitte. Eesti riik käitub pensionite jagamisel nagu väga rikas ja helde riik. Pensionikassa oma pea 2-miljardise eelarvega on küll üks Eesti suuremaid ettevõtteid, kuid arvestades abivajajate hulka ei ole priiskamiseks mingit põhjust. Vastupidi,väga põhjalikult tuleks kaaluda kõiki väljamakseid. Muide, Eesti on üks väheseid riike, kus töötavad pensionärid saavad täispensioni. Mõnes riigis, näiteks Austraalias ei maksta üldse pensioni majanduslikult hästikindlustatud kodanikele. [jätkub uuel läigul järgmises kommentaaris]
Ideed arutatakse kindlustatuse teemaseminaril. Loe mõjuanalüüsi siit: https://uuseakus.rahvaalgatus.ee/initiatives/3564141b-3657-4fc8-b0e1-4b338e1698d6