Ettepanek -
Eesti säästva arengu riikliku strateegia "Säästev Eesti 21" muutmine.Põhjendus -
Säästlikkus arengu nimel ei tähenda vaid looduslike ressursside või raha säästmist vaid peab sisaldama ka sotsiaalse ressursi nägemist hoidmist ja kasvatamist vääriva ressursina. Seda ressurssi tuleb käsitleda laiemalt, mitte ainult harituse ja oskuste summana vaid ka kui elu- ja töökogemuse erilist kogumit. Tuleb arvestada iga inimese kui erakorralist võimete, oskuste ja kogemuste koosluse kandjaga, keda tuleb alati, ka töökeskkonnas kohelda alati lugupidavalt ja säästlikult.Üleüldise tehnifitseerimise ja robotiseerimise ajastul muutuvad olulisemaks kõik inimlikud kvaliteedid, millest suur osa on omasemad just vanematele inimestele: empaatia, kuulamis-, vaatlemis- ja eneseväljendamisoskused, kaasamisevõime jne. Küpses keskeas inimeste pikaajaline töökogemus ja elutarkus võivad olla asendamatuks tingimuseks sidususele ja loovale tööle, sest selleks on vajalik psühholoogilise turvakeskkonna olemasolu. Seda on vaja nii ettevõtetele,kui ühiskonnale tervikuna. Poliitikakujundajate ja juhtide tähelepanu suunamiseks on vaja riiklikku programmi „Säästev Eesti 21“ täiendada tööjõuressursside ja kogemuse väärtustamise punktidega.
Tuleb kaotada olukord, kus inimesed peavad tööd otsides häbenema oma kahte kõige väärtuslikumat omadust: auga elatud aastaid ning omandatud töökogemusi! Riigistruktuuridel on võimalus olla eeskujuks, küllap siis eraettevõtjad jõuavad ka kiiremini järeldusele, hästisidustatud ja usaldussuhetel põhine v töökeskkond on nende suurim varandus.