Lugupeetud härra Kõlvart

Pöördume Teie poole Tallinna lapsevanematena, kes on omalt poolt teinud kõik, et lapsed saaksid tänavu käia koolis ilma vintsutamata. Oleme vaktsineerinud nii end kui ka lapsi, nõustume laste testimisega ning oleme järginud hoolega riiklikke piiranguid. Oleme hoolitsenud selle eest, et ka meie lapsed seda teeks, sest mõistame enda rolli vastutustundlike Eesti riigi kodanike kasvatamisel.

Kaugõpe ei ole perede jaoks kerge. See paneb meid olukorda, kus käies täiskohaga tööl, ei ole meil võimalik oma lapsi kodusel õppel piisavalt toetada. Isegi, kui õpetajad teevad omalt poolt kõik vajalikud pingutused, ei ole see võrreldav klassis õppimisega. Leiame, et kaugõpe saab olla vaid ajutine väga mõjuval põhjendusel rakendatav lahendus, sest pikas plaanis on kaugõpe kahe teraga mõõk. Kaugõppega kaasneb piiratum liikumine, liigne ekraani kasutamine, samuti ei võimalda alles kujunemisjärgus olevad õpioskused teismelisel piisavalt hästi iseseisvalt õppida, mistõttu tekib õpiülesannete kuhjumine ja stress. Kahaneb ka teismeliste arengus vajalik suhtlus sõpradega, mis aitaks pingeid maandada. Nii on meie lapsed ja ka pered vaimselt raskes olukorras. Sagenenud on noorte inimeste enesetapukatsed ja enesetapud. Neist asjaoludest lähtuvalt palume mitte võtta kaugõpet vältimatu abinõuna nakkusohu vähendamisel, samal ajal loomulikustades nii laste vaimset stressi kui ka hariduskvaliteedi langust. Soovime, et meie noortest kasvaksid andekad ja targad ning vaimselt tasakaalus inimesed, kes meie riiki edasi viiksid. Selleks tuleks vältida lünki, mis juba viimasel kahe aastal niigi noorte hariduse omandamisel on tekkinud. Soovime, et meie laste vaimse tervise, teadmistepagasi, ja sotsiaalse küpsuse ning ka perede heaolu nimel ei tehtaks kergekäelisi järeleandmisi.

Teiseks tekitab küsimusi kaugõppe ebaproportsionaalsus riiklike piirangute suhtes. Eesti riik, mille osa on ka Tallinna linn, ei soosi kõigi koolide kaugõppele saatmist. Haridusminister ja ka terviseamet on korduvalt rõhutanud, et just koolid on viimane koht, kuhu piirangud jõuavad, ning et kaugõppele mineku üle tuleks otsustada koolipõhiselt. Samas on just kaugõppele viidud teismeliste seas on vaktsineeritus Eestis üsna hea ning kasutusele võetud kasutusele testimine, mis on edukalt toiminud. Praeguse otsuse juures ei ole neid asjaolusid piisavalt arvesse võetud ning kõiki koole koheldakse samamoodi. Peame seda põhjendamatuks.

Samuti ei ole Tallinna koolide kaugõpe proportsioonis teiste riiklike piirangutega. Nii on tekkinud olukord, kus teismelised ei või küll minna kooli, ent võivad külastada kinosid, muuseume, teatreid, ostukeskusi, spordisaale. See saadab noortele sõnumi, et meelelahutusega võrreldes on haridus teisejärguline. Piirangud mõjuvad hästi siis, kui need on mõistlikud ja kui neid järgitakse ühtselt, ent osatine piiramine laste heaolu arvelt ning veel riiklikke seisukohti arvestamata, ei näi õige ega ammugi mitte õiglase käiguna, nagu möönab ka õiguskantsler.

Kolmandaks tekitab küsimusi koolijuhtide autonoomsus kaugõppe üle otsustamisel. Kui linnajuhid koondavad laua ümber enda alluvad ehk koolijuhid ja nõuavad ühiselt otsustamist, on jõujooned linna kui võimuorgani kasuks. Teist teed läinud koolijuhtide suhtes on linnapea aga väljendanud kahetsust, kõneldes ühtse otsuse vajadusest. Samas ei toimi Tallinn ise ühtselt, sest eirab oma otsuses riiklikke soovitusi. Nii tundub paratamatult, et Tallinna linna lapsed on saanud poliitilise jõudemonstratsiooni tööriistaks. Juhul, kui see ei ole Tallinna linnajuhtide taotlus, siis soovime, et Tallinna linn otsustaks koolide kaugõppe küsimuse üle koos haridusministeeriumi, lastevanemate liidu esindajate ja laste vaimse tervise asjatundjatega. Me ei näe, et praegu oleks otsust igast küljest piisavalt vaetud. Seega palume, et Tallinna linnajuhid viiks oma otsuse kooskõlla riiklike soovitustega, kaasaks enamaid osapooli, enne kui asuvad piirama meie laste põhiõigust haridusele.

Lugupidamisega

Tallinna koolide lapsevanemad