Ettepanek
Teeme ettepaneku täiendada kõrgharidusseadust ning teadus- ja arendustegevuse korralduse seadust alljärgnevalt:§ 1. Kõrgharidusseaduses tehakse järgmised muudatused:
Seadust täiendatakse §-ga 36.1 järgmises sõnastuses:
„§ 36.1 Akadeemiliste töötajate töötasu alammäär ja töötingimused
(1) Akadeemiliste töötajate töötasu alammäära lepivad kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku:
1) valdkonna eest vastutav minister ja tööandjate esindajatena teadus- ning kõrgharidusasutuste volitatud esindajad ning
2) töötajate esindajana akadeemiliste töötajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad.
(2) Akadeemiliste töötajate töötasu alammäär ei saa olla väiksem kui kolmekordne töötasu alammäär.“
paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Riigieelarvelise tegevustoetuse suurus kvaliteetse kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks ja arendamiseks ning kõrgkooli missiooni täitmise toetamiseks peab olema vähemalt 1,5 protsenti sisemajanduse koguproduktist.“;
seadust täiendatakse §-ga 50:1 järgmises sõnastuses:
„§ 50.1 Käesoleva seaduse § 41 lõike 7 rakendamine
Käesoleva seaduse § 41 lõikes 7 nimetatud finantseerimise määr on:
1) 2021. aastal 1,1 protsenti sisemajanduse koguproduktist;
2) 2022. aastal 1,3 protsenti sisemajanduse koguproduktist.“
§ 2. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:
seadust täiendatakse §-ga 8.1 järgmises sõnastuses:
„ § 8.2 Teadustöötajate töötasu alammäär ja töötingimused
(1) Teadustöötajate töötasu alammäära lepivad kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku:
1) valdkonna eest vastutav minister ja tööandjate esindajatena teadus- ning kõrgharidusasutuste volitatud esindajad ning
2) töötajate esindajana akadeemiliste töötajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad.
(2) Teadustöötajate töötasu alammäär ei saa olla väiksem kui kolmekordne töötasu alammäär.“
paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Riigieelarvelise toetuse suurus teadus- ja arendustegevuseks peab olema vähemalt 1 protsent sisemajanduse koguproduktist.“;
seadust täiendatakse §-ga 24.3 järgmises sõnastuses:
„§ 24.3 Käesoleva seaduse § 14 lõike 1.1 rakendamine
Käesoleva seaduse § 14 lõikes 1.1 nimetatud finantseerimise määr on:
1) 2021. aastal 0,83 protsenti sisemajanduse koguproduktist;
2) 2022. aastal 0,92 protsenti sisemajanduse koguproduktist.“.
Põhjendus
- Kuna 2018. aastal sõlmitud laiapõhjalist teaduslepet ei ole täidetud, peavad allakirjutanud vajalikuks Eesti tulevikku silmas pidades kirjutada teatud kohustused seadustesse: teaduse ning kõrghariduse riikliku rahastamise miinimummäärad ning kolmepoolsed palka ja töötingimusi puudutavad läbirääkimised.
- Jätkusuutlikuks osapoolte kaasamiseks (akadeemilised töötajad, teadus-arendusasutused, ministeeriumid) peame vajalikuks tekitada alaline kolmepoolsete läbirääkimiste formaat, mille eeskujuks on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 76, mis sätestab õpetajate töötasu alammäära kehtestamise kolmepoolsetel läbirääkimistel.
- Allakirjutanud peavad möödapääsmatuks teaduse ja kõrghariduse kiiret riikliku rahastuse tõusu alljärgnevatel põhjustel:
- Eesti ühiskonna majanduslik järelejõudmine Põhjala riikidele saab toimuda vaid läbi siirdumise kõrgtehnoloogilise ja teadusmahuka ettevõtluse poole. Selle alusteks on investeeringud teadus-ja arendustegevusse ning kaasavasse ja laialdasse kogu elu jooksul kättesaadavasse kõrgharidusse. (https://www.imf.org/external/pubs/ft/scr/2015/cr15337.pdf)
- Eesti kultuuri järjepidavus eeldab eestikeelse (kõrg)haritlaskonna ja teaduse järjepidevust, mida saab omakorda tagada ainult siis, kui eestimaalastele on kõige paremad tingimused hariduse omandamiseks ja teaduskarjääri edendamiseks omaenda kodumaal. (https://rahvaalgatus.ee/initiatives/f1700dae-8a5c-47de-8de8-929f744eff68)
- Eesti on selgelt maha jäänud oma eeskujudest teaduse ja arendustegevuse rahastamisel. (https://read.oecd-ilibrary.org/science-and-technology/main-science-and-technology-indicators/volume-2018/issue-1_msti-v2018-1-en#page17)
- Samuti on Eesti maha jäänud oma eeskujudest kõrghariduse rahastamisel. Eesti paistab Euroopa võrdluses silma erakordselt aeglase kõrghariduse investeeringute kasvuga, mis jääb märkimisväärselt alla majanduskasvu tempole. Inflatsiooni tingimustes on see tähendanud kõrgharidussüsteemile eraldatud ressursside tegelikku vähenemist - 2008. aastaga võrreldes lausa 23,3%. Samal ajal näevad mitmed meie naaberriigid kõrgharidust kui kriitilist investeeringut tulevikku. Rootsis on samal perioodil toimunud kõrgharidusrahastuse tegelik suurenemine 25,4%, vaatamata tunduvalt tagasihoidlikumale 4,3%-lisele kasvule üliõpilaste arvus. Praegustes tingimustes ei saa Eesti kõrgharidus püsida rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Aina rohkem Eesti noori hakkab kvaliteedi ja sotsiaalsete garantiide otsingul suubuma välismaale. (https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/ItemId/1179/amid/557/language/et-EE/Default.aspx) (https://eua.eu/downloads/publications/pfo%20country%20sheets.pdf?fbclid=IwAR1jbRky7EpxUjlL9xa7FF7bw_zqi8id5WK_3hZ1YGcmbJ7pspeXvB7m20Y)
- Sotsiaalne mobiilsus on vaba ja demokraatliku ühiskonna jätkusuutlikkuse vundament – sotsiaalse mobiilsuse tagamisel on asendamatu tähtsusega avaliku sektori investeeringud universaalselt kättesaadavasse ja kvaliteetsesse haridusse. (https://www.oecd-ilibrary.org/social-issues-migration-health/trends-in-income-inequality-and-its-impact-on-economic-growth_5jxrjncwxv6j-en) (https://www.weforum.org/agenda/2016/07/more-inclusive-growth-is-needed-to-reap-the-benefits-of-globalization)
- Arvestades, et kuni 24-aastaste, bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppes täiskoormusega õppivate üliõpilaste keskmine igakuine netosissetulek on vaid 477 eurot, ei ole kõrghariduse universaalne kättesaadavus Eestis võimalik ilma tasuta eestikeelse õppeta. Paljud üliõpilased on juba praegu sunnitud tegema ohverdusi oma õpingutes, käies õpingute kõrval ka mitte-erialasel tööl. Kõrghariduse rahastamise koorma seadmine üliõpilaste õlgadele ei ole õiglane ega lõppkokkuvõttes ka majanduslikult mõistlik lahendus. Õppemaksu kehtestamine sulgeks ülikooli ukse paljudele võimekatele, suurendades seejuures sotsiaalset ebavõrdsust ja jättes realiseerimata meie ühiskonnale hädavajalikku inimressurssi. Selleks, et õppetasude kehtestamisel ei jääks kõrgharidus omandamata sotsiaalmajanduslikult vähem kindlustatud taustaga inimestele, peaks olulisel määral laiendama sotsiaalsete garantiide süsteemi, mis tekitaks riigile olulisel määral lisakulutusi nii toetuste suuruse kui ka lisanduvate administratiivkulude mõõtmes. Nagu ka madalamad haridusastmed, on kõrgharidus ühiskondlik hüve ja vastutus, millele tuleb tagada universaalne kättesaadavus ja tugev avalik toetus. (http://www.praxis.ee/tood/eurostudent/eurostudent-eesti-uuring/) (https://www.stat.ee/pressiteade-2019-159)(https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/eurostudent_vi_eesti_aruanne_2017.pdf)