Seenioride (60+) Tööellu tagasi toomine(Miks mitte juba 50 +)
Mina sõnastan selliselt seenioride toetamise programmi, mis võiks olla riiklik. . Loengud ja mõne päevased kogunemised seenioridele ei ole lahendus, kuna enamus abivajajaid ei ole selleks valmis . Abiks oleks mentorprogramm, et inimesed, kes on töötukassas kirjas, suunataks ametiasutust külastades mentori juurde, kes aitab jõuda probleemide võimaliku lahendamise tuumani, toob välja lahenduse variante- milliseid töökohti ümbruskonnas, enesetäiendamise võimalused, mis üldse inimest huvitab, kuidas ka tervislikke iseärasusi arvestada jne. Kindlasti on oluline vahetu suhtlemine abivajajaga. Mentor peab olema elukogemusega nõuandja. Ei sobi meditsiiniline taust. Abivajajale ei või panna diagnoosi, ega suunata ka ravile. Mentoreid on võimalik leida ka näiteks hingehoidjate hulgast. Tallinna Usuteaduse Instituudis koolitatakse aastaid hingehoidjaid, Enamus selle kõrgharidusliku rakenduseriala lõpetajaid on elukogenud 50 + inimesed ja paljud nendest sobivad mentoriks ka ilmalikku maailma , sest psühholoogiline ettevalmistus on neil olemas, kristlik pagas vaid täiendab, et koolitatu mentorina hakkama saab. Näite tõin selleks, et inimesed on meil olemas, kes on võimelised programmi ellu viima, vaid on vaja Riigi poolset tegutsemist ja tuge. Väga kerge on inimesel tunda end eemaletõrjutuna ja siis on tal väga raske tavaellu naasta Lisaks: Mentorlusprogramm võiks kesta seenioriga ühe aasta, ka juhul, kui inimene saab tööd. Isiklik kontakt oleks iga paari kuu tagant või vastavalt vajadusele aga suhelda saab piisavalt ka kommunikatsiooni vahendite kaudu. (Mentori privaatsuse kaitsmine on juba eraldi teema). Ülo Ormus