1.Praeguse loomakaitseseaduse § 5 lõige 2 nõuab varjupaika sattunud looma hukkamist 14 päeva möödumisel, kui omanikku pole leitud. Usume, et 21. sajandi tsiviliseeritud ühiskonnas on selline tähtaeg ja lähenemine põhjendamatu. Varjupaigad ei tohi olla loomade hukkamisasutused, vaid turvakodud ja vahejaamad uue kodu leidmisel.

2.Veterinaarseaduse § 37 lõige 2 eristab selgelt kahte täiesti erinevat olukorda: „omanikuta loom” (kellel puudub kodu) ja „lahtipääsenud loom” (kellel on omanik olemas, kuid kes on ajutiselt järelevalveta). Sellest hoolimata liidab loomakaitseseaduse § 5 lõige 1 nad mõlemad kokku üheks terminiks – „hulkuv loom”.

See tähendab, et isegi kui loomal on omanik teada (lemmikloom, kes jooksis ehmatusega kodust ära, või kiibistatud, kuid registrisse kandmata loom), saab ta varjupaika sattudes automaatselt külge „hulkuva looma” sildi. See staatus annab kohalikule omavalitsusele seadusliku õiguse loom 14 päeva möödudes hukkamisele määrata, kui keegi ei peaks loomale varjupaika järele minema. On väär kohelda ilmselgelt omanikuga või ajutiselt eksinud lemmiklooma samadel alustel metsiku hulkuva loomaga.

Näiteks on maakohas kasside vabalt õues liikumine ja hiirte püüdmine olnud alati tavapärane. Lemmikloomale (kassile) on võimatu selgeks teha juriidilisi kinnistupiire. Kui ilmselgelt kodu omav loom jalutab ringi, ei tohiks teda nimetada „hulkuvaks”, vaid pidada eluslooduse või maapiirkonna elulaadi loomulikuks osaks ja kõige suurem pingutus peaks olema saada loom võimalikult kiiresti oma koju, mitte saata varjupaika. (See oleks mõeldav vaid siis, kui ei oleks hukkamiskohustust. Varjupaigas ei tohiks olla looma elu ohus.) Seadus ei tohiks muuta iga vabas looduses liikuvat looma automaatselt hulkuvaks ja seada sellega reaalselt ohtu looma elu. Kuigi selline liikumiskeeld on tiheasustusega linnakeskkonnas lindude kaitse ja liiklusohutuse mõttes mõistetav, on see hajaasustusega maapiirkondades, taludes ja külades elukauge ning muudab maainimesed, kes loomal õues loomupärast elu lasevad elada, seaduserikkujateks.

Ettepanek: Kustutada loomakaitseseadusest § 5 lõige 2, mis näeb ette loomade hukkamise varjupaigas 14-päevase ooteaja möödudes. Ehk siis eemaldada täielikult loomakaitseseadusest lemmikloomade hukkamine.

Ettepanek: Teeme ettepaneku lahutada seaduses terminid „omanikuta loom” ja „omaniku järelevalveta/lahtipääsenud loom”, et nad ei liigituks üheks „hulkuvaks loomaks”. Loomakaitseseadus peaks kaitsma looma elu kui väärtust ja pakkuma talle ka õiguskaitset, mitte käsitlema looma pelgalt heakorraprobleemina; vastasel juhul ei vääri see seadus oma nime Loomakaitseseadus. Palume ka eristada tiheasustusala (linnad) ja hajaasustusala (väikesed alevikud, talumaad). Maapiirkonnas peab kassil olema õigus liikuda oma kodu ümbruses vabalt, täitmaks oma loomulikku funktsiooni (näiteks näriliste tõrje talupidamises). On mõistlik, et samad karmid nõuded ei saa kohalduda suurlinnas ja maakohas.