KAH alade vajajad kogukonnad ja omavalitsused peavad 100% katma KAH-aladega seotud kulud ja kahjud.
Kuidas KAH aladega toimida, oleneb kohast ja olukorrast ning RK oma komisjonidega peab sobivad lahendused välja töötama. Kõige lihtsam oleks ostumüügi leping huvilistega. Edasi juba keerulisemad rendi jms lepingud. Kuskil pole kirjas, et riigimetsandus on tasuta jõulumaa, kus käivad nokka kastmas kõik, kellel vähegi võimalik. Tänapäeva järjest karmimas maailmas pole prokommunistlikele „tasuta lõunatele” enam kohta. Ja seda on ka juba piisavalt nähtud ja kogetud, et „kõigi oma ja samas mittekellegi oma,” mõisa köis las lohisb. Kui asjal on väärtus, siis sellest ka heaperemehelikult hoolitakse.
KAH ala on sisusliselt parkmets oma vajadustega: pargihooldus hõlmab avalike rohealade pidevat hooldamist, puhastamist ja parandamist, et tagada nende ohutus, funktsionaalsus ja esteetiliselt meeldiv välimus. Peamised ülesanded hõlmavad haljastust (niitmine, istutamine, puude pügamine), taristu olemasolul selle korrashoidu (pinkide, mänguväljakute, radade parandamine), sanitaartehnilist hooldust (prügivedu, tualettruumide puhastamine) ja turvakontrolli. Tegevust jätkub.
Tasuta lõunaid pole olemas.
• Kõigel on alternatiivkulu: Isegi kui teenus (või hüve, nagu riigimetsas jalutamine) on kodanikule näiliselt tasuta, maksab selle eest keegi teine (maksumaksja, riigieelarve) või kaasneb sellega varjatud kulu (aeg, andmed, saamata jäänud tulu). 🌲 KAH-alad (kogukonnametsad) ja "kodumetsa trauma" • Emotsioon vs. majandus: Kohalikele on külaäärne mets elutoa pikendus ja selle raiumine tekitab psühholoogilist stressi (solastalgia). RMK-le ja riigile on see aga ühine majanduslik ressurss. • Küpse puidu väärtus: Puhtmajanduslikult on kõige mõistlikum uuendada metsa siis, kui puit on terve ja väärtuslik. Sellest tulust kaetakse uue metsa istutamine ja teenitakse tulu riigile. Püsimetsandus (valikraie) on kallis ja vähem tulus. • Riskid loodusega: Kui kogukond nõuab metsa puutumatust, riskitakse tormimurru ja üraskitega. Suure tormi korral on riik (RMK) sunnitud metsa ikkagi kahjumiga lagedaks koristama ja uue metsa oma rahadest istutama – kogukond saab oma "trauma" sunnitult ja riik rahalise kahju. 🛑 Järeldus ja tulevikuperspektiiv • "Matsipakk" tulevikule: Paindumatu soov hoida metsa igavesti muutumatuna kurnab maaomanikku ja lükkab bioloogilised ning rahalised kriisid järeltulevate põlvede kaela. • Omaniku väsimus: Kui KAH-ala ümber käiv kulukas ja tülikas "tants" muutub riigile koormavaks, võib omanik (RMK) leida maale muu väljundi: 1. Anda mets üle kohalikule omavalitsusele (millega kaasneb hoolduskulu valla maksumaksjale). 2. Müüa maa maha või muuta sihtotstarvet (kinnisvara, päikesepargid, infra). 3. Jätta mets täielikult hoolduseta, mis muudab selle aja jooksul ohtlikuks ja läbipääsmatuks rägastikuks.
KAH-alade (kogukonnametsade) majandamine turutingimustel ja muutmine kulupõhiseks.
Algatuse eesmärk on viia KAH -alade majandamine ja hooldus üle õiglasele, kulupõhisele ja lepingulisele alusele. Riigikogule peaks töötama välja regulatsioon, mis kohustab KAH-ala nõudvaid kogukondi või kohalikke omavalitsusi (KOV) katma sellega kaasnevad kulud ja majanduslikud kahjud. Hetkeolukorra probleemid • "Mõisa köie" mentaliteet: Praegune süsteem käsitleb riigimetsa kui "tasuta jõulumaad", kus kohalikel kogukondadel on õigus nõuda majandustegevuse lõpetamist, võtmata ise vähimatki rahalist või hoolduslikku vastutust. See on prokommunistlik lähenemine ("kõigi oma ja mitte kellegi oma"), mis pärsib heaperemehelikku suhtumist. • Ebaõiglus teiste kodanike suhtes: RMK teenitud tulu läheb riigieelarvesse ja sellest rahastatakse koole, teid ning sotsiaaltoetusi üle terve Eesti. Kui üks kogukond blokeerib riigimetsa plaanipärase ja tulu toova uuendamise, maksavad selle saamata jäänud tulu ja hilisemad tormi- või üraskikahjude likvideerimise kulud kinni kõik Eesti maksumaksjad ühiselt. • KAH-ala tegelik olemus on parkmets: Asula- ja külalähedased metsad ei ole puutumatu ürgloodus, vaid sisuliselt parkmetsad. Parkmets aga nõuab pidevat ja kulukat hooldust: ohtlike puude pügamist, tormimurru koristamist, radade korrashoidu, sanitaartehnilist hooldust ja prügivedu. Hetkel lükatakse see kohustus ja kulu mugavusest RMK kaela. Riigikogu peaks töötama välja seadusandliku raamistiku, kus KAH-aladega toimimiseks luuakse järgmised võimalused: 1. Ostu-müügi lepingud (Eelisvalik): Kui kogukond või KOV soovib külaäärset metsa säilitada puutumatuna või majandada seda eritingimustel, peab neil olema võimalus see maa riigilt turuhinnaga ära osta. Omanikustaatus tagab tõelise heaperemeheliku hoolduse. 2. Rendi- ja kompenseerimislepingud: Kui maad ei osteta, peab kogukond/KOV sõlmima riigiga rendilepingu, mis katab 100% KAH-ala tõttu saamata jäänud puidutulust, uue metsa rajamise riskifondi maksed ja igapäevased hoolduskulud. 3. Kulude täielik delegeerimine: Kui KAH-alal tekib tormikahjustus või üraskikolle, peab selle likvideerimise ja uue metsa istutamise kulud katma lepinguline osapool (kogukond/KOV), mitte riik läbi RMK üldeelarve. Tänapäeva karmis majanduskeskkonnas pole koht tasuta lõunatel ega egoistlikul mugavusel järeltulevate põlvede arvelt. Kui asjal on kogukonna jaoks väärtus, peab kogukond olema valmis selle eest ka maksma ja vastutama.
Toimiv riik pole asi iseeneses.
Majanduslik ratsionaalsus ja pragmaatiline omanikutunne ongi need, mis riiki pikas perspektiivis üleval peavad. Emotsioonidega võib küll külakoosolekuid pidada, aga arveid ja metsa hoolduskulusid nendega ei maksa.