Idee sisu
Koos erasektoriga arendada välja nn teenindusmajade süsteemi. Majades oleks väikesed korterid kööginurgaga. Igas majas oleks iseteenindav restoran, arsti vastuvõtt, ööpäevane arsti/õe valve, käsitööruumid, raamatukogu jne. Neid kortereid saaks eluajal muretseda tehes igakuiseid sissemakse. Kohe välja ostes saaks neid välja üürida. Lapsed saaks osta vanematele jne
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Isikliku vastutuse suurendamine oma eakapõlve planeerimisel. Eakate iseseisva hakkamasaamise toetamine.
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Eestis on hoolduskohustus perekonnal. Seega eeldab selliste majade kasutuspotentsiaal seda, et inimesed ise hakkavad oma eakapõlve paremini planeerima (soetades seal elamispinna) või kandub suurem osa hoolduskoormus perekonnalt (inimeselt endalt) ära. Sellisel juhul hakkavad omavalitsused või hakkab riik vanemaealiste hooldusega täies mahus tegelema.
Sotsiaalhoolekande seadus, tervishoiuteenuste korraldamise seadus. Olenevalt täpsest skeemist võib tekkida vajadus muuta ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seadust.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Kui sellised majad luua riigi või omavalitsuste toega, eeldab see riigieelarvest raha. Kui seda teha eraalgatusena, siis jääb riigi/omavalitsuse kanda vaid teenuste osutamisega seotud kulud. Uuendusena saaks/võiks kasutada PPP-tehinguid, kus teenusmaja rajab erasektor, kuid riik ostab sealt teenuseid või ostab teenusmaja ajapikku välja.
Ettepaneku kohaselt peaksid inimesed saama teenusmajas elamispinna endale osta, mis tähendba, et riigi osa langeb üldse ära. Küll aga peaks riik motiveerima erafirmasid osalema ehitushankel eesmärgiga elamispinna hind lõpptarbijale võimalikult soodsaks viia. Üheks võimaluseks on Kredexi toetuste kaudu selliste majade ehitamist suunata. Kui see toimuks ilma igasuguse riigi sekkumiseta, oleks tulemuseks turuhinnaga elamispind, mis käiks paljudele üle jõu.
Antud teema seostub Vabariigi Valitsuse algatatud elamufondi arendamise toetusega, mille eesmärk on tagada väheste ülalpidamiskuludega energiatõhusate munitsipaalkorterite olemasolu, mis avaldaks positiivset mõju piirkondade ettevõtluskeskkonnale ja parandaks elukeskkonda laiemalt.
Kuigi nimetatud toetuse eesmärgid on teised, näitab see ikkagi riigi valmidust panustada eluasemefondi, mida sisuliselt ka teenusmajade süsteemi loomine tähendab. Kaaluda saab nende kahe idee seostamist, kuid siis tuleks planeerimisel ka vanemaealiste teenusemajade vajadusi arvesse võtta ja mitte tavalist elumaja ehitada.
Suurendab vanemaealiste iseseisvust ja elukoha valikut. Täna on valik, kas elada kodus või hooldekodus või pere juures. Inimeste turvatunnet suurendab selline lahendus, kus elatakse küll iseseisvalt, kuid kus on kogukondlikult lahendatud erinevad (sotsiaal)teenused. Sellise ettepaneku rakendamine on kallis, kulusid on keeruline ette planeerida. Läbi tuleks arutada ja kaaluda, kes ja millised kulud sellise süsteemi loomisel kannab.
Kui tahta lahendada teenusmajade teke koostöös erasektoriga, peaks riik/omavalitsus mõtlema ennekõike sellele, millised toimivad majanduslikud hoovad paneksid eraettevõtteid investeerima. Näiteks maksuteema. Lisaks erainvesteeringute meelitamiseks sobivate soodustuste loomisele tuleb kindlasti mõelda ka tagatistele ja seaduses kirjeldatud mehhanismidele, mis annavad eakatele ja riigile kindlustunde, et taolisse teenusmajja elamispinda soetades või seda üürides on tagatud ettepaneku rakendumine, st kompleksi sihipärane toimimine.
Arvestades Eestis valitsevat arstide ja õdede puudust ning nende töökoormust võib olla ööpäevaringset arsti või õe teenust ettepanekus välja pakutud kujul keeruline rakendada.
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Rahvusvahelisi näiteid on, aga riikidest, kus hoolduskoormus on pigem riigil või omavalitsusel kui perekondadel. Näiteid on Soomest, Suurbritanniast.
Sarnane lahendus on kasutusel Kanadas elavatel eestlastel. Tegu on kogukonna-algatusega, kus MTÜ Ehatare pakub kahte teenust: kogukonnas elamist ja põetusteenust (sarnaneb erihoolekandele). Mõlema teenuse puhul on ööpäevaringne õevalve, arst külastab keskust kaks korda nädalas. Põetamise teenust toetatakse osaliselt provintsi (Ontario) eelarvest. Osa kulusid kaetakse ravikindlustusest, nt arstiabi ja ravimid. Ehatares korraldatakse ka vabaajategevusi, külastab juuksur. Toitlustamine on korraldatud kohapeal.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Teenusmajade süsteemi arendamine on probleemi lahendamisel olulise tähtsusega, kuid seda on raske riiklikul tasemel teha.
Alternatiiv on jätta küsimus fokusseeritult reguleerimata ning loota, et eraettevõtjad näevad mingeid võimalusi, samas ei erineks see siis eriti tavalisest elamuarendusprojektist, millel ehk suunatum sihtgrupp. Sel viisil süsteemset arengut ei toimuks.
Eksperdid: Liisi Uder, Jaano Vink, Mart Vain
Idee kiideti teemaseminaril heaks
Riiklikult tuleb soodustada selliste majade loomist st need ei teki iseenesest. Ideed arendades kaaluda võimalust see luua nii üürikorteritena kui ka võimalusega osta. Ka idee autor leidis, et enne selle idee lõplikku rakendamist peab testprojekt olema. Vajalik on vaja finantseerimise skeem välja mõelda. Ühe võimalusena võiks selliste teenusmajade finantseerimine olla ka pensionifondide raha paigutamise kohaks.