Ettepanek lisada Planeerimisseadusesse tänavaplaani menetlus, kui detailplaneeringu eriliik. Tänavaplaani menetluse eesmärk on tagada pikaajaline ühiskondlik kokkulepe tänava funktsioonide ja ruumijaotuse osas ning kohalike elanike ja teiste huvitatute sisuline kaasamine.
Probleem:
- Täna toimub avalikkuse kaasamine tänavate kujundamisse projekteerimistingimuste avaliku menetluse kaudu ainult siis kui kohalik omavalitsus otsustab avaliku menetluse korraldada. See on tavakodanikule arusaamatu sisu ja vormiga menetlus, mille käigus ei otsustata tänava ruumilahendust, vaid küsitakse arvamusi eeltingimuste kohta.
- Tänavad moodustavad linnades suurima osa avalikust ruumist, kuid elanikel ja teistel huvitatud isikutel on väga piiratud võimalused kaasa rääkida tänavate kujundamises.
- Tänavaruumi jagamine on sageli poliitilise kempluse objekt, kus vastandatakse erinevaid liikumisviise, kohalikke elanikke ja külalisi. Isegi, kui korraldatakse projekteerimistimngimuste avalik menetlus, siis lõpplahendus otsustatakse (abi)linnapeade kabinettides ning seda võidakse ka kergekäeliselt muuta ilma sisulise kaalumise ja analüüsita ning avalikkust kaasamata.
Võttes eeskujuks Soome ja Skandinaavia maade praktika, teen ettepaneku täiendada planeerimisseadust selliselt, et detailplaneeringu kohustus rakenduks ka tänavaruumile. Selleks lisada PlanS §125 Detailplaneeringu koostamise kohustus lg1 >
p6 tänava ehitamiseks või rekonstrueerimiseks.
Tänavad on üldjuhul ehitusloakohustuslikud, kui ehitatakse uus tänav või tänavat rekonstrueeritakse ja muudetakse tänava ruumijaotust (lisatakse või eemaldatakse sõiduradu, rajatakse rööbastee või rattatee, vms).
Lisaks vajab täpsustamist, et tänava maa-ala ei ole krunt planeerimisseaduse mõistes ning tänava detailplaneeringu ülesanded erinevad detailplaneeringu ülesannetest. Näiteks ei ole tänavaplaani ülesandeks maa-ala kruntideks jagamine, kuid vajadusel võib tänava detailplaneering ehk tänavaplaan näha ette tee maa-ala laiendamiseks äralõikeid kinnistutest.
Tänavaplaani ülesanded: (1) Tänavaplaaniga lahendatakse järgmised ülesanded: 1) tänava funktsiooni ja ohutu liikuvuskorralduse määramine; 2) tänava ruumijaotuse, sealhulgas erinevate liikuvusalade (rööbasteed, ühistranspordirajad või -teed, sõiduteed, jalg- või kõnniteed, rattateed või -rajad, jne), ristmike ja ristete, haljastuse, viibimisruumi ning teenindava hoonestuse (ootekojad, terminalid, alajaamad, jms) määramine; 3) tehnovõrkude ja -rajatiste koridoride ning kujade määramine; 4) tänava ehituslike tingimuste määramine, sh liiklusohtude ennetus; 5) tänava arhitektuuriliste ja kujunduslike tingimuste määramine; 6) haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete määramine; 7) kuritegevuse riski vähendavate tingimuste määramine; 8) müra, vibratsiooni, saaste ja muude keskkonnamõjude leevendamise nõuete seadmine; 9) servituutide seadmine; 10) kruntidele ja maaüksustele juurdepääsude asukoha ja tingimuste määramine; 11) kinnistute äralõigete määramine ning avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajaduse märkimine; 12) muud käesolevas lõikes nimetatud ülesannetega seonduvad ülesanded.
Tänavaplaani ruumijaotus ja ehitustingimused on aluseks nii tee- kui ka tehnovõrkude ehitusprojektide koostamisele. Ehitusprojekte ei või koostada vastuolus kehtiva tänavaplaaniga (ehk tänava detailplaneeringuga, see nõue on juba Ehs §42 lg 1). Selline piirang on vajalik, et ei oleks võimalik teha avalikkust kaasamata ning läbimõtlemata muudatusi.
Tänavaplaani menetlusnõuded on samad, kui detailplaneeringul, kuid oma sisult on tänavaplaan lihtsam, see lähtub vaid avalikust huvist. Tänavaplaani koostamisest huvitatud isik on kohalik omavalitsus. Erandina võib huvitatud isikuks olla Riigi transpordiamet, kui riigi maantee läbib linna või asulat.
Kehtiva tänavaplaani korral ei ole vajadust korraldada eraldi projekteerimistingimuste menetlust, ehk tänavaplaani menetlus asendab tänase PT avaliku menetluse, kuid teeb selle osapoolte jaoks arusaadavamaks ning selle tulemuseks on ühiskondlikul kokkuleppel baseeruv ruumilahendus, mitte lahenduse koostamise lähtetingimused.
Pisikese täienduse mõte
Kas võiks ehk alguse boldi osa järgi panna kas uue lause või täiendusena: "..., et tänava elanikel ja teistel huvilistel tekiks võimalus kaasa rääkida neisse puutuvate oluliste ruumiosade muudatustes." Umbes nii või kuidagi lihtsamine, et oleks selge pilt, et see on see koht, kus inime ise saab sekkuda.
Tänud, täiendasin.
Väga sneaky ettepanek!
Idee kõlab esmapilgul väga hästi – rohkem kaasamist, vähem suvaotsuseid, selgem ruumiline raamistik. Aga kas see ei loo hoopis mehhanismi, millega parasjagu võimul olev poliitiline või moes olev ideoloogiline jõud saab oma tänavaruumi lahendused õiguslikult lukku panna? Näiteks tuleb mõnel võimuloleval erakonnal idee muuta 3+3 sõidurajaga magistraal 1+1 tänavaks, lisada tramm ja rattateed, hoolimata sellest, et tänav muutub autodele selgelt halvemini läbitavaks ja head alternatiivsed marsruudid puuduvad. Ja see lahendus kehtestatakse siis kiiresti „tänavaplaanina”, millel on detailplaneeringuga sarnane õigusjõud. Mis saab siis, kui mõne aasta pärast selgub, et kehtestatud lahendus ei toimi (ummikud, parkimiskohtade puudus, negatiivne mõju ümberkaudsetele tänavatele) ja uutel otsustajatel on teistsugune mandaat ja nägemus? Tänav on dünaamiline infrastruktuur, mis peab ajas muutuma koos linna, liiklusmahtude, kriiside ja julgeolekuvajadustega. Seetõttu on minu meelest väga oluline küsida: - kui kaua tänavaplaan kehtib? - kui lihtne on seda muuta? - kas magistraalid ja kohalikud tänavad on kõik samas kategoorias? - kaasamine kaasamiseks, aga kes on lõplik otsustaja (näiteks kas kvartalisisesel tänaval säilitada elanike parkimiskohad või rajada nende asemel laiad rattateed) - kas on kohustuslik regulaarne ülevaatus pärast kasutuselevõttu? Kuni neid vastuseid pole, siis on põhjust olla ettevaatlik. Arutelu kaasamise üle on vajalik – aga sama vajalik on mitte siduda planeerijate, otsustajate ja elanike käsi liiga jäigalt. Kui minna veel samm edasi ja kirjutada seadusesse, et tänavaplaanide koostamisel tuleb järgida mitte poliitilisi otsuseid ega valitud esindajate tahet, vaid nt „Eesti tänavagiidi” ettekirjutusi, siis muutub olukord sisuliselt ohtlikuks. Sest siis ei otsusta enam volikogu ega valijate poolt antud poliitiline mandaat ega ka kohalik kontekst, vaid ainult kitsas ring "eksperte" ja juhendite koostajaid, kelle maailmavaade ja väärtused saavad seadusena de facto üleriigiliseks normiks. Tänavagiidid ja juhendmaterjalid on vajalikud abivahendina, mitte õiguslikult siduva tõena. Need ei ole demokraatlikult legitimeeritud dokumendid. Kui selline juhend muutuks seaduse kaudu kohustuslikuks, siis kaob sisuline poliitiline vastutus, kaob võimalus kohalikuks erandiks ja ruumiline mitmekesisus. Ja kõige ohtlikum: Otsused „depolitiseeritakse” näiliselt, aga tegelikult kantakse poliitika lihtsalt üle ekspertide kätte, keda tavainimene ei saa valida ega vahetada. See tähendab, et isegi kui võim vahetub, avalik arvamus muutub või praktika näitab, et lahendus ei toimi, saab vastus olema: „Seadus nõuab, et me järgime seda juhendit.” See ei ole enam kaasav ruumiloome, vaid tehnokraatlik juhtimine, kus üks ideoloogiline ruuminägemus kehtestatakse kogu riigis. Tänavad on liiga olulised, et anda nende kujundamine ühe ekspertgrupi kätte. Juhendid peavad olema paindlikud, soovituslikud ja vaidlustatavad, mitte seaduse kaudu kivisse raiutud
Tänud kaasa mõtlemast ja kõik mured on arusaadavad. Püüan vastata. Tänavad ei ole ega peagi olema pidevalt muutuvad, inimesed on dünaamilised, ruum on staatiline. Avalik ruum sisustatakse avalikest vahenditest ja see peaks olema kasutatav. Pigem meid ju häirib see, kui pidevalt "otsitakse Kalevipoja passi" ja kaevatakse värskelt paigaldatud asfalti üles. Tänavaruum peab olema läbimõeldud ja tehtud nii, et see toimib pika-ajaliselt. See on ka PlanS eesmärk ja põhimõte. Pigem on just täna oht ja fakt, et poliitiline võim saab teha ja on ka teinud avalikkusega kooskõlastamata otsuseid isegi ehitamise käigus. - Tänavaplaan kehtib kuniks seda ei muudeta. - Tänavaplaani muutmine toimub uue tänavaplaani menetluse kaudu, nagu see käib ka DP puhul. - Tänavaplaan koostatakse tänavale. Praeguse Ehs definitsiooni järgi on tänavad kõik linnades ja alevikes paiknevad teed. Tava arusaama järgi (sõnatähendus) on tänav siiski aedade või hoonetega palistatud tee, ehk sellel on kohaväärtus. Kõik linnades paiknevad teed ei ole oma olemuselt tänavad. Ka raudtee ei ole tänav. Ettepanekuga koos võiks kaaluda Ehs definitsiooni muutmist või üldse eemaldamist. - Tänavaplaani ehk tänava DP kehtestab linna/vallavalitsus, kui see ei ole üldplaneeringut muutev. ÜP muutvat tänavaplaani menetleb volikogu. See on ka oluline nüanss näiteks täna Liivalaia tänava projekti raames, kus üldplaneering trammi ette ei näe (näeb seda hoopis Rävalasse). Seega selliste suurte muudatuste kaalumine saab rohkem tähelepanu ja arutelu jõuab esinduskogusse, mitte ei jää LV kabinettidesse. - Oluline on ka tänavaplaani kehtestamisega kaasnev vaideõigus. Kui täna saab vaidlustada projekteerimistingimusi ja ehitusluba, siis tänavaplaani vaidlustamise võimalus on oluliselt sisulisem ja probleeme ennetav. Ettepanek ei sisalda mingeid tehnilisi nõudeid, ainult menetlust ja kaasamist. Planeerimisel ja projekteerimisel tuleb paratamatult lähtuda ka erinevatest õigusaktidest, projekteerimise normidest ja standarditest, mis ei sõltu menetlusliigist. Ettepanek neisse ei puutu. KLIM koostatud Tänavagiid on ka soovituslik, mitte kuidagi piirav või kohustuslik. Pigem on teatavad probleemid seoses Linnatänavate standardiga, mis ei ole otseselt kohustuslik, aga projekteerimistingimustega see üldjuhul tehakse kohustuslikuks.
Head tähelepanekud, millega peaks arvestama. Ent täienduseks tuleb arvestada ka, et inimene, kes ostab endale kodu mingi tänava äärde, peab olema mingil kombel kaitstud selle eest kui "tänav kui dünaamiline infrastruktuur, mis peab ajas muutuma" ajas talle seetõttu liigse liikluskoormuse, müra ja saaste akna alla toob. Teatud piirini. DP annaks inimesele õiguse tema huvidega samuti arvestama. NB, aga mitte ainult. Pmst peaks vastus su hirmule tulenema üldplaneeringust – selles on(peaks olema) kirjeldatud mingid üldisemad vajadused, mis dikteerivad ka detailplaneeringule teatud lähtekohad, millega peab arvestama. Ilmselgelt ei ole siinse teema sisuks see, et iga tänava inimesed otsustavad ülejäänud linnast sõltumatult, milline nende tänav olema hakkab. Sisendeid on ikka mitu.
Mõned mõtted
Üldiselt on mõte loogiline, kuid näen ka ohte ja pakun hakatuseks mõned tähelepanekud: - Pikaajaline kokkulepe nõuab muuhulgas paindlikkuse säilitamist täpsemate lahenduste ajakohaseks ja loovaks kavandamiseks eri poolte koostöös. Selle mõtte väljendamine seaduses oleks suurem väljakutse, milles võin osaleda. - Rõhutama peaks üle, et tänav on olemuselt ühine või avalik ruum sõltumate omandist. Avaliku kasutuse pikaajaline püsimine võiks olla üks tähtsamaid eesmärke siin. Eestis on olnud nii palju erastamist ja müüki, et vajaliku avaliku ruumi tagamine on tihti planeerimises tähtis. Tänav saab olla täielikult või osaliselt ka eraomandis, kuid avaliku kasutuse tagamine ja kokkulepped on siis veelgi tähtsamad. Samas tuleb ennetada ohtu, et selline mõte ei põhjustaks asjatut ruumiraiskamist või olemasoleva linna lõhkumist seaduse jõuga. - Krundi mõistet ei peaks sedavõrd marginaliseerima. Minu nägemuses on hea krundistruktuuri (sh tänavakruntide) loomine on üks olulisemaid töid planeeringute koostamisel ja tulevase ruumi loomisel. Ajaloolisi krundistruktuure kaitseb tihti ka muinsuskaitse täiesti õigustatult, me peaksime looma ka selliseid struktuure, mis oleks väärt kaitsmist tulevikus. Krundi mõistet ilmselt sisustataksegi erinevalt, kuid siin võib leiduda huvitav teema edasiseks tööks. - Peaksime kuidagi vältima või ennetama ohtu, et nn. tänavaplaaniga ei juhtuks sama, mida on nähtud nii DP kui PT juures. Pean silmas liigset bürokratiseerumist, liigstandardseid vormistusi, inimliku koostöö ja tegeliku ruumitunnetuse vähesust, arvuliste näitajate domineerimist sisu ees jms.
Tänud kommentaaride eest. Krundi mõiste tuleneb PlanS, see on aja jooksul ka mõnevõrra muutunud, kuid see on algusest peale olnud detailplaneeringuline mõiste (tekib ainult DP kehtestamise tulemusena) ning selle peamiseks omaduseks on hoonete ehitusõiguse seadmine (vt kehtiv PlanS §6 lg8, §126 lg1 p2,3). Avalik ruum on see, mis jääb kruntide vahele, muuhulgas on PlanS nõue, et DP peab tagama juurdepääsu avalikule teele ehk krunt ei saa olla ilma ühenduseta avalikust ruumist. Viimase mure juures on paradoksaalne see, et nii DP kui PT menetlustes on jõutud järjekordse bürokratiseerimise tasemeni iga kord, kui on püütud bürokraatiat vähendada ja lobigruppide survel menetlust lihtsustada ja "efektiivistada", Seda püütakse teha ka praegu Riigikogus menetluses oleva PlanS muudatuste eelnõuga ning see on sügavalt soovmõtlemist täis. Planeerijate ühing on korduvalt sellele tähelepanu juhtinud. Bürokraatia vähendamiseks on vaja naasta planeerimise algse mõtte juurde, et tehakse koostööd (inglise keeles co-operation, mitte collaboration) LAHENDUSE väljatöötamisel, mitte ei esitata ühepoolselt tingimusi, kooskõlastusi või arvamusi, mis on omavahel vastuolus ja nende menetlemine võtab lõputult aega. Planeeringute vormistuse ühetaolisus on oluline loetavuse ja mõistetavuse seisukohalt. Eriti tänavaruumi puhul on see oluline, et iga kodanik, kes ei ole ilmtingimata ei arhitekt ega insener, suudaks lahendust lugeda. Siin ma pigem toetaks ühtseid, aga võimalikult lihtsaid vormistusnõudeid ning ka digitaliseerimist. Igasugused sõnastusettepanekud on tervitatavad.
Arutelu viimane tähtaja pikendus kuni 11.01.2026
Tänan kõiki seniseid kaasamõtlejaid. Kuna paljud on naasnud pikkadelt pühadelt, siis veel paar päeva natuke mõtete põrgatamiseks enne, kui alustame allkirjade korjet.