Väga sneaky ettepanek!
Idee kõlab esmapilgul väga hästi – rohkem kaasamist, vähem suvaotsuseid, selgem ruumiline raamistik. Aga kas see ei loo hoopis mehhanismi, millega parasjagu võimul olev poliitiline või moes olev ideoloogiline jõud saab oma tänavaruumi lahendused õiguslikult lukku panna? Näiteks tuleb mõnel võimuloleval erakonnal idee muuta 3+3 sõidurajaga magistraal 1+1 tänavaks, lisada tramm ja rattateed, hoolimata sellest, et tänav muutub autodele selgelt halvemini läbitavaks ja head alternatiivsed marsruudid puuduvad. Ja see lahendus kehtestatakse siis kiiresti „tänavaplaanina”, millel on detailplaneeringuga sarnane õigusjõud. Mis saab siis, kui mõne aasta pärast selgub, et kehtestatud lahendus ei toimi (ummikud, parkimiskohtade puudus, negatiivne mõju ümberkaudsetele tänavatele) ja uutel otsustajatel on teistsugune mandaat ja nägemus? Tänav on dünaamiline infrastruktuur, mis peab ajas muutuma koos linna, liiklusmahtude, kriiside ja julgeolekuvajadustega. Seetõttu on minu meelest väga oluline küsida: - kui kaua tänavaplaan kehtib? - kui lihtne on seda muuta? - kas magistraalid ja kohalikud tänavad on kõik samas kategoorias? - kaasamine kaasamiseks, aga kes on lõplik otsustaja (näiteks kas kvartalisisesel tänaval säilitada elanike parkimiskohad või rajada nende asemel laiad rattateed) - kas on kohustuslik regulaarne ülevaatus pärast kasutuselevõttu? Kuni neid vastuseid pole, siis on põhjust olla ettevaatlik. Arutelu kaasamise üle on vajalik – aga sama vajalik on mitte siduda planeerijate, otsustajate ja elanike käsi liiga jäigalt. Kui minna veel samm edasi ja kirjutada seadusesse, et tänavaplaanide koostamisel tuleb järgida mitte poliitilisi otsuseid ega valitud esindajate tahet, vaid nt „Eesti tänavagiidi” ettekirjutusi, siis muutub olukord sisuliselt ohtlikuks. Sest siis ei otsusta enam volikogu ega valijate poolt antud poliitiline mandaat ega ka kohalik kontekst, vaid ainult kitsas ring "eksperte" ja juhendite koostajaid, kelle maailmavaade ja väärtused saavad seadusena de facto üleriigiliseks normiks. Tänavagiidid ja juhendmaterjalid on vajalikud abivahendina, mitte õiguslikult siduva tõena. Need ei ole demokraatlikult legitimeeritud dokumendid. Kui selline juhend muutuks seaduse kaudu kohustuslikuks, siis kaob sisuline poliitiline vastutus, kaob võimalus kohalikuks erandiks ja ruumiline mitmekesisus. Ja kõige ohtlikum: Otsused „depolitiseeritakse” näiliselt, aga tegelikult kantakse poliitika lihtsalt üle ekspertide kätte, keda tavainimene ei saa valida ega vahetada. See tähendab, et isegi kui võim vahetub, avalik arvamus muutub või praktika näitab, et lahendus ei toimi, saab vastus olema: „Seadus nõuab, et me järgime seda juhendit.” See ei ole enam kaasav ruumiloome, vaid tehnokraatlik juhtimine, kus üks ideoloogiline ruuminägemus kehtestatakse kogu riigis. Tänavad on liiga olulised, et anda nende kujundamine ühe ekspertgrupi kätte. Juhendid peavad olema paindlikud, soovituslikud ja vaidlustatavad, mitte seaduse kaudu kivisse raiutud
Tänud kaasa mõtlemast ja kõik mured on arusaadavad. Püüan vastata. Tänavad ei ole ega peagi olema pidevalt muutuvad, inimesed on dünaamilised, ruum on staatiline. Avalik ruum sisustatakse avalikest vahenditest ja see peaks olema kasutatav. Pigem meid ju häirib see, kui pidevalt "otsitakse Kalevipoja passi" ja kaevatakse värskelt paigaldatud asfalti üles. Tänavaruum peab olema läbimõeldud ja tehtud nii, et see toimib pika-ajaliselt. See on ka PlanS eesmärk ja põhimõte. Pigem on just täna oht ja fakt, et poliitiline võim saab teha ja on ka teinud avalikkusega kooskõlastamata otsuseid isegi ehitamise käigus. - Tänavaplaan kehtib kuniks seda ei muudeta. - Tänavaplaani muutmine toimub uue tänavaplaani menetluse kaudu, nagu see käib ka DP puhul. - Tänavaplaan koostatakse tänavale. Praeguse Ehs definitsiooni järgi on tänavad kõik linnades ja alevikes paiknevad teed. Tava arusaama järgi (sõnatähendus) on tänav siiski aedade või hoonetega palistatud tee, ehk sellel on kohaväärtus. Kõik linnades paiknevad teed ei ole oma olemuselt tänavad. Ka raudtee ei ole tänav. Ettepanekuga koos võiks kaaluda Ehs definitsiooni muutmist või üldse eemaldamist. - Tänavaplaani ehk tänava DP kehtestab linna/vallavalitsus, kui see ei ole üldplaneeringut muutev. ÜP muutvat tänavaplaani menetleb volikogu. See on ka oluline nüanss näiteks täna Liivalaia tänava projekti raames, kus üldplaneering trammi ette ei näe (näeb seda hoopis Rävalasse). Seega selliste suurte muudatuste kaalumine saab rohkem tähelepanu ja arutelu jõuab esinduskogusse, mitte ei jää LV kabinettidesse. - Oluline on ka tänavaplaani kehtestamisega kaasnev vaideõigus. Kui täna saab vaidlustada projekteerimistingimusi ja ehitusluba, siis tänavaplaani vaidlustamise võimalus on oluliselt sisulisem ja probleeme ennetav. Ettepanek ei sisalda mingeid tehnilisi nõudeid, ainult menetlust ja kaasamist. Planeerimisel ja projekteerimisel tuleb paratamatult lähtuda ka erinevatest õigusaktidest, projekteerimise normidest ja standarditest, mis ei sõltu menetlusliigist. Ettepanek neisse ei puutu. KLIM koostatud Tänavagiid on ka soovituslik, mitte kuidagi piirav või kohustuslik. Pigem on teatavad probleemid seoses Linnatänavate standardiga, mis ei ole otseselt kohustuslik, aga projekteerimistingimustega see üldjuhul tehakse kohustuslikuks.
Head tähelepanekud, millega peaks arvestama. Ent täienduseks tuleb arvestada ka, et inimene, kes ostab endale kodu mingi tänava äärde, peab olema mingil kombel kaitstud selle eest kui "tänav kui dünaamiline infrastruktuur, mis peab ajas muutuma" ajas talle seetõttu liigse liikluskoormuse, müra ja saaste akna alla toob. Teatud piirini. DP annaks inimesele õiguse tema huvidega samuti arvestama. NB, aga mitte ainult. Pmst peaks vastus su hirmule tulenema üldplaneeringust – selles on(peaks olema) kirjeldatud mingid üldisemad vajadused, mis dikteerivad ka detailplaneeringule teatud lähtekohad, millega peab arvestama. Ilmselgelt ei ole siinse teema sisuks see, et iga tänava inimesed otsustavad ülejäänud linnast sõltumatult, milline nende tänav olema hakkab. Sisendeid on ikka mitu.