Mõned mõtted
Üldiselt on mõte loogiline, kuid näen ka ohte ja pakun hakatuseks mõned tähelepanekud: - Pikaajaline kokkulepe nõuab muuhulgas paindlikkuse säilitamist täpsemate lahenduste ajakohaseks ja loovaks kavandamiseks eri poolte koostöös. Selle mõtte väljendamine seaduses oleks suurem väljakutse, milles võin osaleda. - Rõhutama peaks üle, et tänav on olemuselt ühine või avalik ruum sõltumate omandist. Avaliku kasutuse pikaajaline püsimine võiks olla üks tähtsamaid eesmärke siin. Eestis on olnud nii palju erastamist ja müüki, et vajaliku avaliku ruumi tagamine on tihti planeerimises tähtis. Tänav saab olla täielikult või osaliselt ka eraomandis, kuid avaliku kasutuse tagamine ja kokkulepped on siis veelgi tähtsamad. Samas tuleb ennetada ohtu, et selline mõte ei põhjustaks asjatut ruumiraiskamist või olemasoleva linna lõhkumist seaduse jõuga. - Krundi mõistet ei peaks sedavõrd marginaliseerima. Minu nägemuses on hea krundistruktuuri (sh tänavakruntide) loomine on üks olulisemaid töid planeeringute koostamisel ja tulevase ruumi loomisel. Ajaloolisi krundistruktuure kaitseb tihti ka muinsuskaitse täiesti õigustatult, me peaksime looma ka selliseid struktuure, mis oleks väärt kaitsmist tulevikus. Krundi mõistet ilmselt sisustataksegi erinevalt, kuid siin võib leiduda huvitav teema edasiseks tööks. - Peaksime kuidagi vältima või ennetama ohtu, et nn. tänavaplaaniga ei juhtuks sama, mida on nähtud nii DP kui PT juures. Pean silmas liigset bürokratiseerumist, liigstandardseid vormistusi, inimliku koostöö ja tegeliku ruumitunnetuse vähesust, arvuliste näitajate domineerimist sisu ees jms.
Tänud kommentaaride eest. Krundi mõiste tuleneb PlanS, see on aja jooksul ka mõnevõrra muutunud, kuid see on algusest peale olnud detailplaneeringuline mõiste (tekib ainult DP kehtestamise tulemusena) ning selle peamiseks omaduseks on hoonete ehitusõiguse seadmine (vt kehtiv PlanS §6 lg8, §126 lg1 p2,3). Avalik ruum on see, mis jääb kruntide vahele, muuhulgas on PlanS nõue, et DP peab tagama juurdepääsu avalikule teele ehk krunt ei saa olla ilma ühenduseta avalikust ruumist. Viimase mure juures on paradoksaalne see, et nii DP kui PT menetlustes on jõutud järjekordse bürokratiseerimise tasemeni iga kord, kui on püütud bürokraatiat vähendada ja lobigruppide survel menetlust lihtsustada ja "efektiivistada", Seda püütakse teha ka praegu Riigikogus menetluses oleva PlanS muudatuste eelnõuga ning see on sügavalt soovmõtlemist täis. Planeerijate ühing on korduvalt sellele tähelepanu juhtinud. Bürokraatia vähendamiseks on vaja naasta planeerimise algse mõtte juurde, et tehakse koostööd (inglise keeles co-operation, mitte collaboration) LAHENDUSE väljatöötamisel, mitte ei esitata ühepoolselt tingimusi, kooskõlastusi või arvamusi, mis on omavahel vastuolus ja nende menetlemine võtab lõputult aega. Planeeringute vormistuse ühetaolisus on oluline loetavuse ja mõistetavuse seisukohalt. Eriti tänavaruumi puhul on see oluline, et iga kodanik, kes ei ole ilmtingimata ei arhitekt ega insener, suudaks lahendust lugeda. Siin ma pigem toetaks ühtseid, aga võimalikult lihtsaid vormistusnõudeid ning ka digitaliseerimist. Igasugused sõnastusettepanekud on tervitatavad.