Kui lemmikloom kuulub ametlikult vägivaldsele pereliikmele, võib see olla mitmete negatiivsete tagajärgedega mõjutamisvahend. Pakume välja lahenduse, mille abil saaksid lähisuhtevägivalla ohvrid taotleda looma omandistaatuse muutmist või taotleda nende päästmist.
Käesolevalt puudub õiguslik alus, mis võimaldaks looma omandisuhte muutmist vägivaldselt pereliikmelt ohvrile. Selline olukord loob võimaluse vägivaldsel pereliikmel kannatusi tekitada ka lemmikloomale või kasutada enda omandiõigust pereliikmete mõjutamise vahendina. Kehtiva seaduse alusel on võimalik omandiõiguse eemaldamine vaid juhul, kui on olemas tõendid antud looma väärkohtlemise osas. Juhul kui tegemist on perekonnaliikmete osas vägivalda kasutanud inimesega võib eeldada, et antud inimene võib ka looma kergekäeliselt kahjustada või koguni tappa. Juhul kui puuduvad selged tõendid loomavastase vägivalla kohta, võivad pereliikmed silmitsi seista pikaleveninud kohtumenetlusega ja jätkuva kokkupuutega väärkohtleja sundusega isegi pärast seda, kui neil endal õnnestub lahkuda.
Olukordades, kus ohvritel on tegutsemiseks vaid lühike ajaaken, võib lemmikloomade turvalisuse tagamine osutuda ületamatuks takistuseks. Kui ohvril õnnestub loom endaga kaasa võtta, piirduvad tema valikud juriidiliselt ebakorrektsete või eetiliselt keeruliste olukordadega. Loomale uue turvalise kodu leidmise katsed võivad viia tsiviilvaidlusteni uute omanike ja väärkohtleja vahel ning isegi pakkumised looma omandisuhte muutmiseks ostu-müügi protsessi kaudu võivad ebaõnnestuda, olenevalt väärkohtleja mõtteviisist. Sõpradel, varjupaikadel ja loomade päästeorganisatsioonidel võib olla valmidus sekkumiseks ja aitamiseks, kuid neil on raskusi, kui piisavaid õiguslikke võimalusi ei ole.
Meie ettepanek on, et lähisuhtevägivalla korral saaksid ohvrid taotleda lemmikloomade omandiõiguse eemaldamist vägivallatsejalt ilma tema nõusolekuta. Ohvritel peaks olema võimalik hoida oma karvaseid, sulelisi või soomustega pereliikmeid ohutult koos, olgu siis politsei väljakutse või kohtuistungil osalemise perioodil. Lahenduseks oleks omandiõiguse üleandmine ohvrile või lihtsalt vägivallatsejalt omandistaatuse eemaldamine, et loomal oleks võimalik saada varjupaigateenust ja selle abi toel leida ka uus hooliv pere.
Vägivallatsejatel ei tohiks olla võimalust jätkata vägivalda, kontrolli või sundi ning ohvrid ei peaks oma turvalisust või meelerahu ohverdama mõtlemaks, kuidas või millal lahkuda. Kui koduvägivald tuvastatakse politsei või kohtu sekkumise teel, tuleks looma omamist käsitleda kui tühistatavat privileegi mitte absoluutset õigust – ja ohvritel peaks olema otsustav hääl järgmiste sammude osas.