Naistega (ja ka meestega) juhtub sageli ebameeldivaid või lausa ohtlikke vahejuhtumeid. See võib toimuda nii Eestis kui välismaal – inimröövid, ahistamine, vägistamised või isegi elu kaotamine. Sellistel kordadel on närvitase laes ning selgelt mõtlemine osutub äärmiselt keeruliseks. Veel hullem on olukord, kus inimene suudab säilitada kainet mõistust, aga lihtsalt ei tea, kuidas reageerida – kuidas end kaitsta, põgeneda või abi kutsuda. Enesekaitse ei tähenda ainult füüsilist jõudu, vaid ka teadlikkust, oskusi ja valmisolekut erinevateks stsenaariumiteks.

Paraku ei õpetata neid oskusi enamikus koolides ega peredes. Noored kasvavad üles teadmisega, et ohtlikke olukordi "ei juhtu", või et need "juhtuvad kellegi teisega". Tegelikkuses võib igaüks sattuda olukorda, kus oleks vaja end või teist inimest kaitsta.

Kuna probleemi aluseks on inimeste käitumine, pole võimalik seda täielikult likvideerida. Küll aga saab inimesi nendeks olukordadeks ette valmistada. Minu ettepanek on lisada põhikoolide ja gümnaasiumide riiklikku õppekavasse kohustuslikud enesekaitse kursused. Need peaksid hõlmama nii vaimset ettevalmistust (riskitunnetus, enesekindlus, abi kutsumise oskus) kui ka praktilisi oskusi (põgenemis- ja vabanemistehnikad, esmaabi, situatsioonide ennetamine).

Kui noortel on koolis võimalus neid oskusi omandada, suureneb tõenäosus, et nad neid ka reaalsetes olukordades kasutavad. Koolipõhine lähenemine tagab, et kõik saavad ligipääsu vajalikele ressurssidele — see annab vanematele ja kogukonnale suurema kindlustunde, et nende tütred ja pojad on paremini ette valmistatud.