Idee sisu
Muuta riiklike õigusakte nii, et ülikoolides avatud õppe nominaalaeg võiks olla 1,5 korda pikem kui sama taseme statsionaari tudengitel. Pragune kõrghariduse korraldus võimaldab avatud ülikooli vormis täiendada tasuta õppes oma haridusteed. ;-) Sessioonõppel põhinev õppetöö korraldus toetab elukestva õppe ideed ja arvestab reeglina töötava inimese vajadustega ja sobib hästi ka 40+ vanuses inimestele. Aga õppetöö koormus on suur ja on võrdväärne statsionaarsete tudengitega. Magistriõppe 120 EAP peavad kahe aastaga täitma nii statsionaari noored, kui ka avatud õppetöövormis õppijad, kellel paljudel on vaja õppimine ühildada pere ja tööga. Mõju: Keskeas ülikoolis ennast täiendanud inimene tunneb ennast tööjõuturul kindlamalt. Ka tööandjate silmis on kaasaegsema haridusega ja õppimisvõimeline inimene atraktiivsem. Teda võetakse kergemini tööle.
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Elukestva õppe soodustamine
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Juhul kui täiskasvanute sihtgrupp, kellele kehtivate õigusnormide tingimustes on õppimisvõimalused kättesaamatud, selgub, tuleks täiskasvanute õpet reguleerivate seaduste pakett (täiskasvanute koolituse seadus, rakenduskõrgkooli seadus, ülikooliseadus jt) üle vaadata.
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Tänane täiskasvanute koolitus jaguneb tasemeõppeks (keksharidus, kõrgharidus, täiendusharidus) ja täienduskoolituseks. Juhul kui täiskasvanu otsustab osaleda tasemeõppes, kohalduvad ka tasemeõppele kehtivad õigusnormid, st erandeid täiskasvanutele on võimalik teha vaid ulatuses, mida võimaldab tasemehariduse rahastamismudel ning mida tagab täiskasvanule täiskasvanute koolituse seadus. Töötajale ja ametnikule (edaspidi koos töötaja) antakse tema taotluse ning õppeasutuse teatise alusel tasemeõppes või täienduskoolitusasutuse pidaja läbiviidavas täienduskoolituses osalemiseks õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul ning makstakse ka õppepuhkuse tasu. Kokkuvõttes juhul kui tasemeõppes osalemine ka õppepuhkust kasutades ei ole täiskasvanud õppijale nominaalaja jooksul jõukohane, on võimalik uuesti alustada diskussiooni tasulise taseme-, sh kõrghariduse teemal. Tasuline taseme-, sh kõrgharidus võimaldab õppeasutustel õppetöö paindlikumaks muuta.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Antud põhimõtet on keeruline rakendada, sest sessiooniõppel võivad osaleda mitmes vanuses inimesed ning osale (40aastastele ja vanematele) erandi tegemine ei pruugi olla õigustatud. Idee rakendamiseks peaks üle vaatama kogu kõrgharidussüsteemi põhimõtted ning hindama, kas need toetavad elukestva õppe põhimõtteid või mitte.
Kui viia sisse sessiooniõppel muudatus nominaalaja mõttes, tekib teistel üliõpilastel õigustatud ootus nominaalaja pikenemisel.
Ettepaneku rakendamine tooks õppeasutustele kaasa kulude kasvu, mistõttu vajaks sihtgrupi suurus täpsustamist. Kuna puudub teave täpsema koolitusvajaduse ja sihtgruppi iseloomustavate näitajate (vanus, hõive, õppetööd takistavad põhjused jmt) osas, on raske hinnata, kas ja milline oleks mõju avaliku sektori kulutusele ja tegelikule tööhõive kasvule.
Hetkel kehtivad täiskasvanute koolituse seadus ja tasemeõpet reguleerivad seadused võimaldavad üsna palju erinevaid võimalusi täiskasvanute tasemeõppeks.
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Teiste riikide haridussüsteemides osaleb erasektor tööandjate ja kutseorganisatsioonide kaudu täiskasvanute täiend- ja ümberõppe rahastamises Eestist palju enam.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Tööandjate ja kutseorganisatsioonide suurem panus töötajate koolitamisse oleks kiirem ja efektiivsem lahendus. Riik võib olla erinevate projektide kaudu samuti koolituste rahastaja rollis.
Eksperdid: Liisi Uder, Raina Loom
Ettepaneku mõju osapooltele
Ettepanek on muuta Ülikooli seaduses õppekava maksimaalse nominaalaja pikkust (§ 27 lg2 ja § 28 lg2). Siis saavad ülikoolid töötavatele inimestele suunatud õppekavadele valida pikema nominaalaja. Pikem nominaalaja korral muutub realistlikumaks töötavatel inimestel õppekava õigeaegne läbimine ja sellega väheneb ka väljalangevus. Nominaalaja pikendamine on kasulik kõigile osapooltele. • Ülikooli jaoks: väheneb väljalangevuse %. Õpiraskustega õppurite haldamine suurendab ülikooli kulusid. • Tööandja poolt: Tööandja ei ole huvitatud õpiraskustes tudengile täiendava ’palgata’ puhkuse andmisest, sest niigi peab tööandaja võimaldama töötajale 30 päeva õppepuhkust aastas. • Õppija jaoks: Ebarealistliku õppemahu korral on raske ühildada õppetööd töö ja pereluga. Suure õppetöö mahu korral ei jõua süveneda piisavalt. Nii ei täida õppima tulemine oma eesmärki: töötav inimene soovib uusi teadmisi, mitte hädapärast miinimumhinnet.
Idee kiideti teemaseminaril heaks
Arutelul tehti ettepanek panna nominaalaeg sõltuvusse sellest, kas inimesel on töö või lapsed. Töötava inimese asi on õppida! Kõigil ja oluline on, et seda saaks teha paindlikult. Hariduse kvaliteet kasvab oluliselt, kui inimene töötab samal erialal. Tasuks mõelda ka sellele, et õppekavad võiks viia kursusepõhiseks, praeguse õppekava põhiselt. Ka see annaks olulist paindlikkust juurde.