2013. aastast on Eestis olnud võimalik eestikeelsetel õppekavadel kõrgharidust omandada ilma õppemaksuta. See on andnud kõikidele, kel soov ja oskused, võimaluse omandada akadeemiline kraad, kindlustanud eestlaste kui hariduse usku rahvuse kuvandit.
Praegused kärpeplaanid seavad selle kõiki võrdselt kohtleva tava ohtu. Eesti Vabariigi valitsuselt ning haridus- ja teadusministeeriumilt on tulnud murettekitavad signaalid: proovitakse leida võimalusi, kuidas tudengitelt ka eestikeelsetel õppekavadel õppetasu nõuda. See on äärmiselt kurb tõsiasi, sest juba praegu kolmveerand tudengkonnast kõrgkoolis õppimise kõrval ka töötab – teisiti ei tuleks nad lihtsalt majanduslikult toime.
Kui tudengi – ja tihti siis terve tema pere – kohustustele lisanduks õppemaks, ei saaks paljud praegused, aga ka võimalikud tulevased kõrgkoolis õppimist endale enam lubada. See aga mõjutaks otseselt nii nende kui ka kogu Eesti riigi tulevast edukust. Olukorra teeb veelgi valusamaks tõsiasi, et Eestis ei ole piisavaid õppetoetusi. Isegi õppelaenu süsteem ei võimalda tudengitel praegu õppetasudega toime tulla.
Eelnevat arvesse võttes teeb Eesti tudengkond ettepaneku jätkata riiklikult rahastatud eestikeelse kõrgharidusega, et tagada kindel tulevik targa rahva ning eduka riigi näol.
Ületootmine maksumaksja raha eest?
Tundub, et see algatus tahab tasuta kõrgharidust piiramatutes kogustes. Ma arvan, et tasuta õppekohtade arv peaks siiski piiratud olema. Kui kõik otsustavad majandusteadlasteks õppida, see ei tähenda veel, et kõigile tekib erialane töökoht hea palgaga. Ja diplom ei anna konkurentsieelist, kui kõigil on diplom. Saan aru, et näiteks arsti hariduse järgi on selge vajadus ja puudus. Aga kui pakkuda kõikidele soovijatele tasuta kõrgharidus olenemata erialast ja ilma kohapiiranguteta, siis maksumaksja maksab selle eest, et inimesed oleksid ülekvalifitseeritud.